Olen peaaegu terve elu loodust jäädvustanud pildi ja video kujul. Olen teinud filmi "Habras maailm" Eesti soodest ja turbakaevandusväljadest, mille pilt näitab ilmekalt, kuidas sirged kraavid võivad lõhkuda kõik selle, mis on looduses korrapäratu ja kordumatu.

Mina enda kogemusest lähtuvalt mõistan, miks on märgalasid vaja taastada. Siiski on ka neid, kelle entusiasm ei ole sama suur ning selle puhul mängivad rolli nii sotsiaal-majanduslikud põhjused kui ka ühiskondlik soodumus loodusest võõrduda. 

Mured ei lase mõelda loodusele

Meil on väga palju inimesi, kes elavad nii, et põhivajadused on iga kuu küsimärgi all. On täiesti arusaadav, et sellises seisus ei ole inimesel vaimset ressurssi, et hakata pärast tööpäeva lugema kliimaraporteid või märgalade veerežiimi analüüse, et teemat süvitsi mõista. Kui põhivajadused pole täidetud, siis kolmandad teemad pähe ei mahu. Inimesed lihtsalt ei jaksa.

Jäädakse pealkirjade tasemele. Kui keegi ütleb telekas või Facebookis: "metsad uputatakse ära ja jäetakse mädanema", siis see fraas on teadlikult või alateadlikult täpselt selline, mis väsinud inimese ajus klõpsu teeb. "Uputamine" või "uppumine" seostub meie alateadvuses traagikaga. See on palju tugevam mõttepilt kui "veerežiimi osaline taastamine".

Veel tugevam on pilt, kui nähakse uudistest, kuidas ekskavaator tõstab pinnast ja loodus näib justkui ehitusplatsina. Aga nagu igast ehitusplatsist, saab ka taastatud soost ükskord ilus kooslus. Tulemust on näha alles siis, kui anname aega taastuda, aga seda on raske mõista, kui ollakse harjunud elama vaid hetkes.

Kui panna kokku need tükid – vaesus, väsimus, tüdimus halbadest uudistest –, siis ei ole üldse ime, et märgalade taastamise peale minnakse närvi. Ma saan sellest väga hästi aru.

Looduse taastamine kui investeering

Investeerimise kohta avastavad paljud hilja, et mõistlik oleks vaadata 20–30 aastat ette ja mõni ei avastagi. Investeerimine on harjutus, mis sunnib inimest loobuma tänasest mugavusest, et tagada homne kindlus. Paraku mõistame tihti seda loogikat sageli liiga hilja. 

Viimastel aastatel ollakse Eestis selgelt investeerimise tõusulainel. Aktsiad, fondid, kolmas sammas on saanud argiseks kõnepruugiks. Küsimus "kui palju annab tulevikuks sada eurot, mille praegu kõrvale panen?" on muutunud enesestmõistetavaks.

Samasugust mõttemustrit saaksime ka kasutada loodushoius. Me ei ole harjunud mõtlema, et ka loodusel on n-ö oma liitintress, mis koguneb aeglaselt. Kui me taastame elupaiku, hakkab loodus töötama meie eest, aga kui me seda ei tee, koguneb kahju aasta-aastalt nagu kiirlaenu intress, mille maksame tuleviku arvelt. 

Kui isiklike finantside planeerimisel peetakse lühinägelikkust mitte eriti targaks, siis looduse majandamisel lähtutakse lühiajalise tulu perspektiivist.

"Must teemant" läheb Eestist välja

Lühikese perspektiivi mõtteviis juhib ka seda, kuidas oleme harjunud majandama märgalasid, kust saab turvast, mida turbasektoris kutsutakse hellitavalt "mustaks teemantiks".

Nõukogude ajal sai alguse Eesti aladel väga intensiivne looduskasutus. Kuivendati rabad, sood, soometsad, keerati veesüsteemid sassi, et metsa kiiremini kasvama panna ja turvas kätte saada. Kraavid tõmmati joonlauaga, märgalad pandi "kiiremini ja rohkem" loogikasse. Sellise intensiivsusega looduse majandamine ei olnud tuhandete aastate tagune komme, vaid on umbes alla sajandi väldanud lugu. Väga lühike aeg selle kõrval, kui kaua ökosüsteemid ennast üldse kujundavad.

Looduslikule filtersüsteemile on tehtud mõnel pool pöördumatut kahju, lisaks nähtavatele ökoloogilistele aspektidele vähendatud märgala CO₂ sidumise võimet. Õnneks on jäädud mõnel pool kuivendamisel selle piiresse, mida on võimalik mõnel pool veel edukalt taastada. Märgalade taastamist võib näha katsena anda midagi tagasi ökosüsteemile, kust on ainult vähese ajaperioodi kasule mõeldes võetud.

Pärast taasiseseisvumist on kahju tegemine jätkunud ning suur osa sellest kuivendatud märgaladelt kaevandatavast "väärtuslikust turbast", jõuab suuresti hoopis Saksamaa ja Madalmaade peenardesse ja kasvuhoonetesse. Meie turbasektori suurtegijad ei ole kohalikud, vaid suured välismaised ettevõtted, kes kasutavad meie looduse ressurssi.

Nii nagu teisest sambast lahkujad ostsid pensioniks kogutud raha eest telekaid ja muud kodutehnikat, on Eesti ühiskond käitunud märgalasid majandades, seejuures andes oma rahvuslikku rikkuse, "musta teemanti", odavalt ära. Pikas plaanis pole müünud maha üksnes loodusvara, vaid ka sideme maastikuga, kust see tuleb.

Loodus on vaimsele tervisele vajalik

Kui loodus jääb üksnes ressursside allikaks, ei ole ime, et inimesed loodusest kaugenevad. seetõttu võib olla raske mõista, mis on looduse vaatest õige ja mis ei ole. Jah, me suudame arvutada, kui palju vett raba kinni hoiab ja kui palju CO₂ ta seob. Aga me ei oska päriselt mõista seda, kui palju vähem läbipõlemist ja depressiooni oleks, kui inimestel oleks rohkem võimalus terves looduskeskkonnas.

Tänapäeva inimesele meeldib kõik, mis on sirge, loodis ja korduv. Nii oleme harjunud kujundama ka looduskeskkonda, kuid loodus oma olemuselt on kaootiline ja kordumatu, mida õpime mõistma seal käies. Looduskeskkond tõepoolest mõjutab inimese tervist.

Kui suudaksime tulevikku mõtestada nii rahatarkuse kui ka maastiku kaudu samaaegselt, siis oleks arusaadav, et märgalade taastamine ei ole kellegi vabaduse piiramine ega kodukandi ümberkujundamine kellegi teise äranägemise järgi. See on sama hädavajalik tulevikuinvesteering nagu iga kuu kõrvale pandud pisike summa. Lihtsalt nende investeeringute kasvukõverad on erinevad.