Eesti ja Põhjamaade kliimapoliitika on jõudnud keerulisse ja paradoksaalsesse punkti. Püüdes täita Euroopa Liidu maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektori eesmärke kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, oleme tegelikkuses asunud rakendama meetmeid, mis võivad heitkoguseid hoopis suurendada.

Üks selline näide on pikaajaliselt kuivendatud metsade taastamine soodeks. Selliseid projekte on varasemalt esitletud kliimamuutuste leevendamise meetmetena, sealhulgas Kikepera ja teiste sarnaste aladel puhul (nt Postimees 25.05.2022).

Hiljuti Helsingi Ülikooli soometsanduse professor Annamari Lauréni avaldatud teadustööl põhinevad hinnangud osutavad siiski, et kuivendatud metsad on olulised süsinikusidujad ning nende soodeks muutmine tekitab kliimavõla, mille tasumiseks kulub vähemalt sada aastat. Mõned uuringud hindavad soode taastamisel tekkiva kliimasoojenemise mõju kestuseks isegi kuni 200 aastat (Launiainen et al. 2025).

Sajandipikkune soojenemisefekt

Professor Laurén (2025) põhjendab, et soode taastamine ei paku kliimamuutustele kiiret leevendust. Kraavide sulgemise ja veetaseme tõusuga käivitub protsess, mis toob kaasa kasvuhoonegaaside, sealhulgas metaani oluliselt suureneva eraldumise. See omakorda suurendab atmosfääri soojenemist järgmise sajandi jooksul.

Metaan on süsihappegaasist kordades võimsam kasvuhoonegaas ning kasvuhoonegaaside emissioonid nullivad pärast veetaseme tõstmist igasuguse teoreetilise kliimakasu, mida loodetakse saada turba lagunemise peatumisest või selle taastekkest.

Sarnast seisukohta toetab ka hiljuti avaldatud Soome teadusuuring, mille kohaselt kuivendatud metsades soode taastamisel tekkivad ökoloogilised hüved saavutatakse kliimasoojenemise hinnaga ning see on vastuolus Euroopa Liidu kliimaeesmärkidega (Launiainen et al. 2025).

See tähendab, et soode taastamise abil kliimaeesmärkide täitmine on näiline võit: arvestuslikult säilib turbas süsinik, kuid tegelikkuses atmosfääri soojendav kasvuhoonegaaside hulk hoopis suureneb.

Veetaseme tõusu mõju puude elutegevusele

Pikaajaliselt kuivendatud metsad on koos väljakujunenud elustikuga kujunenud stabiilseteks ja kliimapositiivseteks ökosüsteemideks (Valters et al. 2025). Nendes metsades kasvavatel puudel on arenenud ulatuslik juurestik ning kõrge biomassi produktiivsus, mis võimaldab siduda märkimisväärses koguses süsinikku.

Veetaseme tõusmisel tabab puid füsioloogiline šokk: juurestikus tekib hapnikuvaegus, ainevahetus aeglustub ning väheneb puude võime toitaineid omastada. Selle tulemusel lakkab puude võime siduda fotosünteesi käigus atmosfäärist süsihappegaasi.

Tulemuseks on puude järkjärguline suremine, mis lõpuks võib viia kogu metsa hukkumiseni. Varem süsinikku sidunud toimiv metsaökosüsteem hakkab seda hoopis atmosfääri tagasi paiskama. Kuivendusele eelnenud turbakihi taastumine võib võtta aastasadu ning märgalale kujunev taimestik on madala süsiniku sidumise võimega, eriti võrreldes produktiivse metsaga.

Kas kliimapoliitika saab endale lubada sajandipikkust ooteaega?

Praegune kliimapoliitika on suunatud kiiretele lahendustele aastateks 2030 ja 2050. Soode taastamise kliimamõju muutub positiivseks alles pärast sajandipikkust stabiliseerumisperioodi.

See tähendab, et soode taastamise projektid, sealhulgas Kikeperas, on otseses vastuolus Euroopa Liidu lähikümnendite kliimaeesmärkidega.

Me vahetame toimiva ja kiire süsinikusiduja, kasvava metsa, ebakindla ja pikaajalise investeeringu vastu, mis esimese saja aasta jooksul atmosfääri hoopis soojendab. See võimendab juba käivitunud ja kiirenevaid kliimamuutusi ning suurendab sellega kaasnevaid riske nii keskkonnale kui ka inimesele.

Lisaks puudub piisav kindlus, kui tõhusalt taastatud sooalad seovad süsinikku soojenevas ja üha muutlikumas kliimas. Sagenenud põuad ja veetaseme langus võivad ka märgaladel muuta süsiniku sidumise ebastabiilseks ning periooditi suurendada emissioone.

Kokkuvõte

Pikaajaliselt kuivendatud metsad on väljakujunenud ja väärtuslikud metsaökosüsteemid, mis pakuvad samasuguseid hüvesid nagu teisedki Eesti metsad. Need on kohastunud ökosüsteemid, kus biomassi juurdekasv ja varisest tulenev süsiniku sisend ületavad turba lagunemisest tuleneva emissiooni ning seeläbi panustavad kliimamuutuste leevendamisse.

Produktiivsete metsade veetaseme tõstmine kahjustab väljakujunenud elustikku ja paiskab atmosfääri suures koguses kasvuhoonegaase, võimendades seeläbi kliimamuutusi. Sood on kahtlemata unikaalsed ja kaitset väärivad ökosüsteemid, kuid nende taastamist suurtes mahtudes ei saa teha teadmata tegelikku kliimamõju, sest tagajärjed võivad olla ulatuslikud ja pikaajalised.

Märgalade taastamist tuleks eelistatult katsetada ökosüsteemides, mis on tõepoolest hävinud, näiteks ammendunud turbakarjäärides. Euroopa Liidu kliimaeesmärkide ja LULUCF-i regulatsiooni täitmiseks on mõistlikum strateegia säilitada produktiivsed metsad elujõulistena.

Meil ei ole aega oodata sada aastat niinimetatud kliimavõla tasumist ja sellega kaasnevaid tagajärgi, suurendades samal ajal teadlikult kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja lükates kliimariske tulevastele põlvkondadele.

Viited

• Laurén, A. (2025). Restoration of peatlands will contribute to warming of climate for at least a hundred years. Forest.fi interview/analysis.
• Valters et al 2025 . Initial impacts of forest management on forest floor greenhouse gas fluxes in hemiboreal coniferous forests on drained nutrient-rich organic soils.
• Launiainen et al 2025. Rewetting drained boreal peatland forests does not mitigate climate warming in the twenty-first Century.
• Postimees Arvamus 25.05.2022. Jüri-Ott Salm ⟩ Taastuvad sood pakuvad kliimale leevendust.

Toimetuse märkus: algselt kommentaari lõpus olnud viitenimekiri koosnes autori töömärkmetest, mis ei ole ole tekstiga otseselt seotud, ning need kustutati autori soovil 19.02.2026.