Viimastel aastatel on märgalade taastamise teema järjest enam esile kerkinud ja muutunud nähtavaks ka laiemas arutelus. Teadlased ja looduskaitsjad rõhutavad selle tähtsust süsiniku siduja ja elurikkuse taastajana ning need eesmärgid on kahtlemata põhjendatud. Ent kogukondades, kus taastamistööd reaalselt ette võetakse, tuntakse seda esialgu teisiti.

Öeldakse: "meie mets uputatakse ära," "meie põlvkondadepikkune töö läheb raisku," "meie kodu muutub koledaks." Need sõnad ei tähenda, et ollakse looduse või looduskaitse vastu, vaid pigem peegeldavad nad varasemaid kaotusi ja kogemusi, mis on jätnud sügava jälje. See tuleneb ka sellest, et puudub positiivne ühiskondlik visioon, ilma milleta on inimestel raske mõista, miks midagi tehakse.

Märgalade taastamine põimub nende jaoks hoopis laiemasse loosse, kus maapiirkondades elavad inimesed on pidanud ikka ja jälle midagi käest andma. Aga just selles peitub ka võimalus muuta kaotuse lugu taastumise looks, milles loodus ja kogukond on samal poolel.

Kogemus näitab, et märgalade taastamise vajaduse mittemõtestamine riigi tasandil on järjekordne näide sellest, et enne lahendustesse asumist on vaja arutelusid, külapõhiseid kaasamisi, rahvakogusid ning koosloomet. Nende tulemusena peaks teadmine looduse taastamise vajalikkusest jõudma inimeseni, et nad saaksid aru miks ning üheskoos oleks arvesse võetud kõiki hirme, ebakindlusi ja tulevikulootusi.

Kuidas tagada kogukonnas traditsiooniline marjulkäik, õhtused harjumuspärased jalutusringid kui ka majanduslik kompensatsioon?

Vaja on näidata, et looduse ja inimeste heaolu vahel otsitakse koos edasimineku võimalusi. Selline lähenemine, kus on olemas pikk plaan ja visioon Eesti looduse ja loodushoiu kohta, kus on selgitatud, millised teadmised on teaduses saanud uuema kinnituse, ja mis meetodid, näiteks kogukondlik faktikontroll, aitaksid inimestel paremini mõista märgalade rolli, võib muuta vastuseisu huviks ja isegi uhkuseks.

Miks "taastamine" kõlab kui "uputamine"?

Kui vanavanemad kaevasid kraave ja kuivendasid soid põllumaaks või istutasid sinna metsa, siis tundub nende töö tagasipööramine nagu rünnak pärandi vastu. Selline tunne, et kogu töö nullitakse, tekitab trotsi ja kaotustunnet, isegi kui veerežiimi muutmine puudutab looduskaitseala, kus on metsamajandus niikuinii välistatud.

Keel ise võimendab seda vastuseisu. Märgalade taastamise ametlik keel räägib veerežiimi taastamisest, kuid kogukondades tõlgitakse see tihti ümber sõnaks "uputamine". See tuleb inimeste enda kõnepruugist, sest silme ette kerkib pilt, kus seni haritud või hooldatud maa jääb vee alla. "Uputamine" kõlab hävituslikult, üldse mitte loodust hoidvalt.

Sama muster ilmnes tuuleparkide puhul sõnaga "talumistoetus", mis juba eos viitab see millelegi, mida peab vastu tahtmist kannatama. Kui inimene kuuleb, et tema mets "uputatakse", siis raamib see kogu protsessi katastroofi, mitte looduse tervenemise loona.

Kui tammi taha koguneb kogu ühiskonna valu.

Vastuseis märgalade taastamisele ei ole enamasti seotud ainult konkreetse kraavi kinniajamisega. See haakub palju laiemasse kaotuste jadasse: vallakeskus on viidud kaugemale, kool ja postkontor suletud, bussiliin kadunud. Kohalike jaoks tundub iga uus muutusi kaasa toov projekt selle taustal järjekordse kaotusena, mille peab ära kannatama, sest keegi teine kirjutab selle kogukonnale ette.

Lisandub ka konflikt isikliku kogemuse ja teadusliku mudeli vahel. Kui põllumees näeb oma põldu kevadel liiga märjana, siis ta ei süüdista esmalt kliimamuutusi või hooldamata jäänud maaparandussüsteemi, vaid just nimelt märgalade taastamist. See on tema teadvuses ja kogukondlikes aruteludes märgilisel kohal, erinevalt kliimaküsimustest.

Ükski mudel, mis väidab, et tema põldusid märgala taastamine ei mõjuta, seda põllumeest ei veena. Ja kui usaldus riigi või teadlaste vastu on niigi habras, muutubki iseenda ja naabri kogemus ainsaks tõe mõõdupuuks.

See näitab, et konflikt ei ole ainult ratsionaalne. See on emotsionaalne. Kui me suudame mõista emotsionaalseid vajadusi, saame ka ratsionaalsete argumentidega inimestele selgitada eesmärke ja vajadusi.

Vaja on sisulist kaasamist ja kohalikke juhte.

Hoolimata kõigest ei ole olukord lootusetu. Eesti inimesed ei karda muutusi, aga nad kardavad, et muutuste läbiviimisel ei pruugita nendega arvestada. Just selline on nende kogemus varasematest pöördelistest hetkedest, olgu selleks haldusreform, koolivõrgu korrastamine või ühistranspordi kärpimine.

Märgalade taastamine saab õnnestuda ainult siis, kui kaasamine on päriselt sisuline ja pidev ning ka poliitiliselt tasandilt toetatud, et need, kes tegelevad väljal tööga, ei peaks tegelema ühiskondliku visiooni mõtestamisega, mida võib saata teadmatusest tulev kriitika.

Suurte rahvakoosolekute korraldamine võib olla mõnel puhul hea, kuid enamik inimesi vajab isiklikumat lähenemist. Kohtumisi külade või isegi talude kaupa. Otsekontakt kohalike külaseltside ja organisatsioonidega võimaldab mõista, mis kogukonnas tegelikult muret teeb.

Informatsioon muutub usaldusväärseks siis, kui seda vahendavad inimesed, keda juba usaldatakse ning kui faktide järgi kontrollimises on võimalik ise osaleda.

Praegu vajavad kogukonnad just kohalikke juhte, kes võtavad hooliva rolli ja selgitavad, miks neid projekte vaja on. Kui kohalikud juhid teevad teema endale peensusteni selgeks ja viivad selle teadmise oma kogukonnani, on taoliste suurte projektide õnnestumise võimalus tunduvalt suurem.

Usaldus kui liikumapanev jõud

Küsimus ei ole ainult abstraktsetes kliimaeesmärkides. Inimene tahab teada, mis kasu on sellest tema perele, külale ja vallale. Kui taastatud märgala tähendab puhtamat joogivett, kaitset üleujutuste eest, kindlamat saaki või uut turismivõimalust, siis ei nähta seda enam uputamise, vaid investeeringuna tulevikku.

Oma rolli mängivad ka pildid ja lood. Inimesed tahavad näha juba taastatud alasid, kus loodus on tagasi ja kus inimesed ise tunnevad, et keskkond on parem. Positiivsete näidetega leiab poolehoidjaid. Juba on taastatud üksjagu hektareid, mis võivad tulevikus uutel taastamisaladel kohalike arvamust taastamistöödest positiivselt mõjutada.

Keskkonnaprojektide tõeline vastane ei ole kohalik elanik, vaid usaldamatuse tunne. Seda kasutavad ära ka huvigrupid, kellele teema ise ei ole tähtis, kuid kes näevad head võimalust oma narratiivi võimendada ja end ise esile tõsta.

Usaldus nõuab avatust, aega, empaatiat ja valmisolekut olla kohal. See tähendab ka inimeste murede kuulamist ja oma visiooni tõlkimist inimväärsesse keelde.

Kui see õnnestub, võivad taastatud märgalad muutuda hoopis vastupidiseks sümboliks ehk mitte kaotuse, vaid lootuse märgiks, milles kogukond ja loodus saavad kokku ja tekib uus arusaam, et just meil on võimalus loodusele tagasi anda see, mis varasematel aegadel teadmatusest ja parimate kavatsuste juures ära võeti.