Kui Tallinna eelmise linnavalitsusega lükkasime käima ambitsioonika plaani koolide ja lasteaedade kehva seisukorra ning kohtade puuduse leevendamiseks, siis uus linnaeelarve tõmbab sellele selge kriipsu peale. Sellel on kahjuks negatiivne mõju kogu Tallinnale, alustagem kasvõi sündimusest.

Viimastel aastatel ajalooliselt madala tasemeni langenud sündimus Eestis on uuesti käivitunud aktiivse diskussiooni. Probleemi juured on demograafias, sest sünnitusealiste naiste osakaal kogu rahvastikust on nüüdseks samuti ajalooliselt väike. Kuid mitte ainult. Uuringud näitavad, et ka noorte kindlustunne pere loomiseks ja laste saamiseks on pigem madal ning see on käivitanud otsingud kadunud kindlustunde tõstmiseks. 

Lihtne ja seetõttu paljudele ka ahvatlev lahendus on jagada noortele peredele rohkem sularaha. Seda plaanitakse Isamaa juhtimisel ka uue linnaeelarvega, milles koju jäävale emale plaanitakse maksta täiendavat toetust. Siiski ei näita uuringud, et sellised lahendused tooksid tulemit.

Hetkeliselt võib sularaha isegi kindlustunnet tõsta – kuigi Tallinna plaanitav meede anda 250 eurot koju jäävale emale kahjuks ei oma enamikel juhtudel isegi sellist mõju –, aga pikas perspektiivis ei lahenda need süsteemset probleemi, laste kasvatamiseks vajalike teenuste kättesaadavust. Just teenuste kättesaadavus ning sellest tulenev vanemate paranenud võimalused tööturule naasta ja seal järjepidevalt osaleda on need meetmed, millel on ka uuringute põhjal tõendatud mõju perede kindlustundele ja valmisolekule lapsi saada.

Et pilti mitte liiga kirjuks ajada, keskendun eelkõige lasteaia ja koolikohtade kättesaadavusele, sest kui sõimekohta saada pole või on kodulähedane kool mitmete kilomeetrite kaugusel ning halvas olukorras, siis ei saa lapsevanematele ette heita sobivamate alternatiivide otsimist. Need alternatiivid vajavad suure tõenäosusega aga rohkem raha ja rohkem aega. 

Tallinnas on viimasel paaril kümnendil toimunud väga aktiivne elamuarendus ja kodu on endale soetanud eelkõige noored pered. Täiesti uued elamupiirkonnad on kerkinud Haaberstisse, eelkõige Pikaliiva asumisse, aga ka Põhja-Tallinnasse, ja ohtralt on ehitatud ka Piritale.

Põhja-Tallinna tööstusalade muutumine uuteks elamupiirkondadeks läheb jõudsalt edasi ka praegu, valmis on saanud Volta kvartali uus etapp, peatselt valmib Manufaktuuri arendus jne. Linna areng ei saa siiski piirduda ainult uute elukohtade rajamise lubamisega, paralleelselt on linna ülesanne välja arendada ka ülejäänud vajalik, sh sotsiaalne, infrastruktuur. Paraku peavad näiteks Pikaliiva asumi – mille uusarendustesse on elama asunud lapsi terve 12-rühmalise lasteaia jagu – lapsevanemad viima oma võsukesed Õismäele või hoopiski mõne teise linnaosa lasteaeda, isegi kui soov kodulähedase lasteaia järele on suur.

Seetõttu tegelesime eelmise linnavalitsusega aktiivselt uute lasteaedade ja koolide planeerimisega muuhulgas nn ilmajäetud piirkondadesse. Pirital asuva Lepiku tee ja Krulli kvartali lasteaia detailplaneeringud valmisid 2025. aasta sügisel. Lõpusirgel on Pikaliiva asumisse lasteaia ja kooli rajamist võimaldav planeering, viisime lõpuni Põhja-Tallinnas asuva Manufaktuuri lasteaia projekteerimise ning töös olid veel mitmed projektid.  

Aga nüüdne linnavalitsus on asunud koonerdama valdkonnas, mis justkui on nende prioriteet. Kui tavapärane on alustada aastas nelja lasteaia ehitamisega (tänavu valmib kolm lasteaeda ning veel kaks saavad valmis 2027. aasta esimestel kuudel), siis sel aastal läheb ehitusse vaid üks uus lasteaed, Manufaktuuri lasteaed Põhja-Tallinnas. Väheneb ka haridusinvesteeringuteks ettenähtud raha. Kui 2025. aastal oli see 96,4 miljonit eurot, siis 2026. aastal hoopis 89,3 miljonit ehk investeeringuid tehakse seitsme miljoni euro eest vähem.

Lasteaedu puudutavatesse eelarveridadesse konkreetsemalt sisse vaadates on investeeringute vähenemine isegi suurem, kokku kaheksa miljonit eurot. Seda ei saa välja vabandada põhjendusega nagu poleks piisavalt ette projekteeritud - ka eelarve seletuskiri toob, et kehtiva ehitusloaga on valmis viis lasteaia projekti. Pirital pikalt oodatud Lepiku tee lasteaia projekteerimist, millega võiks kohe algust teha, pole aga üldse ette nähtud. 

Kuigi jätkuvalt on kehtiv valitsuse määrus, mille kohaselt tuleb kõik lasteaiad viia kehtivate nõuetega vastavusse aastaks 2030, siis tundub, et sellist plaani tegelikult ei ole. Ning kahjuks ei ole uus linnavalitsus kokku pannud eelarvestrateegiat, mille põhjal tekiks mingi selgem pilt, kuidas drastiliselt väheneva ehituskiiruse ning kokku tõmmatud eelarvega oleks võimalik seda eesmärki täita.

Olemasoleva info pealt fabuleerides pakun välja, et plaanis on kõige halvemas seisukorras olevates lasteaedades teha hädapärane remont ehk värvida seinad ja vahetada ventilatsioonisüsteemid seal, kus muud moodi enam ei saa. Aga kurvaks teeb selle juures tõsiasi, et nimekiri renoveerimist hädasti vajavatest lasteaedadest on pikk ja aina pikeneb, mida rohkem linnavalitsus venitab.

Delfile antud intervjuus ütles Tallinna sotsiaal- ja tervishoiu valdkonna eest vastutav abilinnapea Riina Solman, et tema süda tilgub verd, sest raha kõige jaoks ei jätku. Jah, paratamatus on, et eelarve pole kummist, kuid prioriteete tuleks siiski targalt seada ning laste ja haridusvõrgu pealt koonerdamist ei tohi endale lubada ükski linnavalitsus, mistahes erakonnad parasjagu juhtimise juures on.