Eesti kõige vaiksem kriis ei kõnni mööda tänavaid ega kõla valjude pealkirjadena. See hiilib ligi vaikselt tühjenevate lasteaedade, ülekoormatud haiglate ja aina väiksema hulga töökätega.

Me võime rääkida väärtustest ja ideoloogiatest, kuid Eesti peredel on praegu majanduslikult raske. Ja kui peredel on raske, siis sündimus langeb. See ei ole loosung, vaid fakt. Kui me ei loo peredele majanduslikku kindlustunnet, siis seisavad meie lapsed tulevikus valikute ees, mida ei ole õiglane neile jätta.

Teaduskirjanduse ja Eesti kogemuse põhjal on selge, et rohkem lapsi sünnib stabiilse ja piisava sissetulekuga peredesse. Laste saamist takistab sageli just mitmete ebasobivate asjade kokkulangemine, majanduslik ebakindlus, eluaseme kõrge hind, terviseprobleemid, töökoormus, ebastabiilsed suhted või lihtsalt hirm, et pere ei tule kuludega toime.

Sotsiaalministeeriumi andmetel on ühe lapse kasvatamise keskmine kulu 564,62 eurot kuus. See on summa, mis ei kao kuhugi ka siis, kui toetuste reaalväärtus inflatsiooni tõttu väheneb. Pered vajavad riigilt turvatunnet. Vastused on kirjas sotsiaalministeeriumi koostatud viimaste aastate ühes põhjalikumas perepoliitika analüüsis "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud".

Sündide arvu drastiline vähenemine toob perepoliitika arvelt riigieelarvesse kokkuhoidu. Vähenema hakkavad ka kulud haridusele ja sotsiaalvaldkonnale, sest sündimata laste arvelt jäävad mitmed tulevased toetused ja teenused kasutamata. Sündide arvu languse tõttu jääb peretoetuste eelarvesse igal aastal raha üle, 2026. aastal 10 miljonit eurot ja 2027.aastal juba 26 miljonit eurot.

Just siin peitubki lahendus, mis ei nõua uusi makse ega kärpeid. Peretoetuste eelarvesse jääv raha tuleb reinvesteerida perede majandusliku kindlustunde tugevdamiseks. See otsus vajab vaid valitsuse selget tahet teha vastav otsus. Küsimus on ainult selles, kas me laseme sellel rahal vaikselt eelarvesse tagasi voolata või kasutame seda targalt.

Üks konkreetne võimalus perede majandusliku kindlustunde suurendamiseks on peretoetuste sidumine elukalliduse tõusuga. Erinevalt pensionidest puudub peretoetustel mehhanism, mis hoiaks nende reaalväärtust. See tähendab, et toetused kaotavad igal aastal ostujõudu, samal ajal kui laste kasvatamise kulud kasvavad.

Toetuste regulaarne korrigeerimine aitaks säilitada nende mõju. Indekseerida saaks kõiki peretoetusi või ka ainult osa neist, näiteks lapsetoetusi või lasterikka pere toetusi. Selline süsteem annaks peredele suurema kindlustunde ning aitaks hoida toetused vastavuses tegelike kuludega.

Sündimus on ühine vastutus ja majanduslik kindlustunne on selle keskmes. Sündimus ei ole ühe ministeeriumi ega ühe erakonna teema. Lapsed sünnivad peredesse, mitte poliitilistesse programmidesse. Eesti vajab stabiilset perepoliitikat, mis põhineb faktidel ja loob peredele päris turvatunde.

Peredel on raske. Aga riigil on võimalus pakkuda neile majanduslikku kindlustunnet makse tõstmata ja uusi kulusid tekitamata. Reinvesteerime peretoetuste eelarvesse jääva raha perede toetamiseks, sest see on õiglane, mõistlik ja tulevikku vaatav otsus.