Möödunud aasta oli teine kord ajaloos, kui aastane sündide arv jäi alla 10 000 ning see sai ka koheselt leiliviskeks kerisele, mis pani poliitikud otsekohe lahendusi otsima. Kes karmimalt, kes leebemalt, kuid peamiselt keskenduti sellele, mis midagi (noore) pere jaoks maksab ning kes selle eest maksab.

Rahvastikuteadlane Mare Ainsaar ja sotsiaalpoliitika professor Dagmar Kutsar kirjeldavad¹, et majanduslike küsimuste kõrval on lisandunud uued asjaolud, mis takistavad pere loomist, üks nendest üleilmne ebakindlus, ärevus ja teadmatus ning ühtlasi tuuakse välja, et Eesti perepoliitika ei paku kindlustunnet ja stabiilsust.

Nii ei olene sündimus ainult maksupoliitilistest valikutest, vaid oluliselt ka suuremast pildist, kindlustundest oleviku ja tuleviku suhtes. Kujundlikult võime öelda, et sündimus peegeldab meie inimeste sisemaailma hetkeseisu, seda kui lootusrikkalt tulevikku vaadatakse. Seda ilmestab hästi laulva revolutsiooni periood, mil Eesti riigi ja ühiskonna tulevik oli väga ebakindel, kuid sellele vastupidiselt oli ülimalt tugev inimeste sisemine usk paremasse homsesse.

Nii registreeriti 1989. aastal 15 700 eestlase sünd (millest rohkem, 17 700, on olnud vaid 1923. aastal), kes tulid siia ilma vaatamata teadmatusele, milliseks lähitulevik kujuneb. Kuigi Nõukogude okupatsiooniperioodil püüti laulupidu ehk eestlaste iseolemise üht suurimat sümbolit, rakendada ideoloogia teenistusse, siis saavutati vastupidine ning vaim sai hoopis võitu võimust. Just kultuuri kaudu leidis väljundi ühiskondlik ühtehoidmine, mis andis julgust ja süstis lootust tulevikku.

Nüüd, 35 aastat pärast taasiseseisvumist on Eesti elatustase märkimisväärselt tõusnud ning elu hüvede ja mugavuste mõttes kordades paremaks läinud. Nii võiks eeldada, et hoopis julgem on ka lapsi planeerida ja saada. Ometi on olukord kujunenud hoopis vastupidiseks, kus sündimuse puhul näeme negatiivseid rekordeid, sest selle hea eluga käivad muuhulgas kaasas ka ebakindlus, ärevus ja teadmatus.

Kultuur kui esimene kaitseliin

Ebakindlus ja ärevus võib käia käsikäes ka kultuuriürituste korraldamisega. 2022. aastal kogesime seda lauluväljakul eriti ehedalt, mil suvise Rammsteini kontserdi eel saime välismaalastelt pöördumisi, milles tunti muret, kas nii lähedal Venemaale on ikka turvaline suurüritust korraldada. Jah, seda küsimust ikka veel küsitakse, aga vaatamata neile kahtlustele pingutasime teadlikult selle nimel, et pakkuda inimestele tugevaid ja ühendavaid elamusi.

Möödunud aastal sai just Tallinna lauluväljakust kogu Baltikumi ja Põhjamaade kuumim kontserdipaik. Kui emotsioonide tippsündmuseks oli üldlaulupidu, siis oma emotsionaalse märgi – kes suurema, kes väiksema – jätsid publikusse ka teised esinejad, olgu siis Imagine Dragons, AC/DC või hoopis Justin Timberlake.

Maailmakuulsate esinejate taustajõud teevad kontserttuure korraldades väga põhjaliku eeltöö ning ega Eestit esinemispaigaks valitaks, kui siin poleks turvaline ning puuduks mitmekülgne potentsiaal. See eeldab aga ka meie endi usku ja ühist pingutust ning valmisolekut näidata, et siin toimub elu, et me ei ole hirmul ning suudame luua ja hoida tugevaid ja ühiseid elamusi. Poliitikakujundamise kontekstis ei oska me paraku seda potentsiaali piisavalt ise oma riigis väärtustada ja enda kasuks tööle rakendada.

Eesti vajab tulevikuks elamuste strateegiat

Miks siis mitte arutleda selle üle, et Eesti vajab elamuste strateegiat? See ei ole sugugi pelgalt pidutsemise või suveürituste kalender ja selle tihendamine, vaid ühiskondlik kokkulepe, et võtame riikliku tähelepanu alla ühe teistsuguse võimekuse, nimelt inimeste koosolemise võimekuse.

Kui viimastel aastatel on kultuurivaldkonnas leitud üha loovamaid lahendusi eelarve kärpimiseks, siis nüüd peaksime sisse lülitama vastupidise käigu. Olen tegelikult varemgi tähelepanu juhtinud^2;3, et Eestis alahinnatakse jätkuvalt kultuuri mõju ühiskondlikule tervisele ning valdkonna potentsiaali tulu teenida.

Ka rahvusvahelised teadusuuringud ja -analüüsid viitavad, et just kultuur on parim toetusmeede ebakindlal perioodil⁴ ning kultuurivaldkonnale tervikliku tähelepanu pööramine tõstab ka perede heaolu⁵, samuti hoiatatakse asjaolu eest, et kultuurivaldkonna kärped mõjutavad negatiivselt inimsuhteid.

Taanis katsetati⁶, stressi, depressiooni või ärevushäire tõttu raskustesse sattunud inimeste kaasamist ühiskondlikku ellu läbi kultuuriüritustel osalemise ning kultuuriliste kogemuste, mille järgselt paranes nende vaimne heaolu, kasvas motivatsioon ja enesehinnang.

Mitmed Euroopa riigid, näiteks Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa on kasutusele võtnud kupongide süsteemi nn kultuurivautšerite jagamine, et tuua noored kultuuri juurde ning toetada seeläbi ka nende vaimset tervist.

Vaimse tervise teemadele tasub demograafilisi probleeme lahendama asudes kindlasti tähelepanu pöörata ka meil, sest inimarengu aruande kohaselt⁷ esineb Eesti täiskasvanutest 28 protsendil depressioonirisk, 20 protsendil risk ärevushäireks, 39 protsendil unehäirete risk ning 43 protsendil vaimse kurnatuse ilmingud.

Samas aruandes tuuakse välja, et kui võrrelda Eesti koolinoori naaberriikidega, siis on oluliselt rohkem noori, kes on tundnud kurbust ja masendust sagedamini kui kord nädalas⁸. Võib eeldada, et Euroopas ja kogu maailmas valitseva ärevuse tõttu on need näitajad nüüdseks veelgi kehvemaks muutunud.

Elame äreval ajal, mil pidev infovoog nutitelefoni vahendusel annab ärevusele üha hoogu juurde ning pole midagi imestada kui pere planeerimine sealjuures liialt keeruline väljakutse tundub.

Sellistes tingimustes tasub tõsiselt kaaluda elamuste strateegia kallale asumist, mis aitaks rakendada Eesti potentsiaali kultuurivaldkonnas ning tuua meie inimestele helgemaid mõtteid. (Suur)üritused spordivõistlustest kontsertideni, mis loovad positiivset meeleolu ning annavad võimaluse vaimustuda ja saada inspiratsiooni.

Tegemist on julgeolekuolukorra mõjutamisega inimeste peades, mida ei maksa sugugi alahinnata võrdluses füüsilise julgeolekuga. Selline emotsionaalne ja vaimne kindlustunne on eeldus, et julgetaks teha ka kõige pikema vaatega otsuseid, sealhulgas luua pere. Ega põhiseaduse preambulas pole ilmaasjata kokku kirjutatud rahvus, keel ja kultuur. Ei saa need üksteiseta ning nende säilimist tahame ju läbi aegade.