Davosis toimub praegu maailma majandusfoorum, kus Donald Trump oma kõnes teatas, et sõjalist jõudu USA Gröönimaa vastu kasutama ei hakka. Küll aga teatas ta, et USA pole saanud NATO riigina alliansilt vastu mitte midagi. Milliseid meeleolusid see kuulajates tekitas?

Enne kui Trump Gröönimaani jõudis rääkis ta pikalt Ameerikast ning mulle ja väga paljudele siin tervikuna tundus, et see kõne oli ikkagi selgelt rohkem suunatud riigisiseseks poliitikaks. Need sõnumid – see, kuidas ta rääkis USA majandusest, kui võimsad nad on, kui palju nad on panustanud ja teinud – olid selgelt siseriiklikud.

Siis Trump ise lausa tõstatas ja ütles: "Te ju tahate ometi, et ma räägiks ka Gröönimaast." Ja seda ta tegigi. Ma arvan, üks olulisemaid sõnumeid oli see, et kindlasti jõudu ei kasuta. Küll aga USA vajab seda ja nad peavad jõudma nii-öelda kokkuleppele ehk me peame kokkuleppele NATO-s jõudma. Mõnes mõttes ta tegelikult ei öelnud mitte midagi uut, mida ta on varem mõelnud.

Teine oluline sõnum kõnest, et NATO kindlasti toimib ja ta kuidagi ju ei seadnud kahtluse alla NATO-t. Küll aga jällegi läks väga sisepoliitiliseks, kus ta kirjeldas mitu korda, kuidas NATO ei ole õiglaselt USA-d kohelnud. Et USA on sinna kogu aeg sisse maksnud ja USA peal kõik teised riigid kuidagi elatuvad. Ütles, et USA peab saama ka midagi vastu NATO-lt. See on väga selge sisepoliitiline sõnum, mida ta on ka pikemat aega Ameerikas rääkinud.

Ärevad ajad jätkuvad ja ega ilmselt ka selle Davosi kohtumisega saa punkti kogu see lugu. Räägime natukene ka majandusest, tollidest ja sanktsioonidest. Ka Trump sellele pidevalt viitas ning see oht, et määratakse tollid, on ju endiselt õhus. Neid pole tühistatud. Mis sellega praegu toimub?

Tõesti on väga palju ebaselgust selles mõttes. Iga päev tuleb uusi sõnumeid. Trump oma kõnes tõesti väga palju ka pühendas aega tollimaksudele, aga jällegi just sellises sisepoliitilises võtmes ja tegelikult siin Davosis kohapeal on ka tunda, et kuna tõesti reeglitele põhinev maailmakord on ikka väga tugeva surve all, siis ikkagi demokraatlikud riigid peavad tõsisemalt ennast kokku võtma.

Olen siin ise eelkõige kohtunud lähinaabritega – Soome ja Rootsi kolleegidega, Leedu, Poola ja Saksamaa – kõigiga omavahel rääkides on ühtne sõnum, et Euroopa peab olema kindlameelsem, mida ka Ursula von der Leyen enda kõnes rõhutas ja me peame rohkem suutma investeerida iseendasse – on see iseenda kaitsevõime, et meil oleks energeetikat, et me ei oleks nii palju sõltuvad välismaailmast. Ka liberaalne demokraatia peab heas mõttes nüüd nii-öelda jalad kõhu alt välja võtma. See on see, kui me näeme, et tuleb nii palju muutusi ja nii palju ebakindlust. On vaja oma liitlastega koostööd teha. See on ka väga hea sõnum Kanada peaministrilt ja ka väga mitmetelt Euroopa liidritelt.

Diplomaatia on väga peen kunst, eriti kui vastasseisud on läinud nii teravaks ja ning nagu te ka ise ütlesite, kohati arusaamatumaks ja segasemaks. See, mis eile kehtis, täna enam ei kehti. Kuidas te omavahel seal kohtudes kogunete? Kes on kõige populaarsem mees või naine, kelle külje alla tahaks ujuda ja juttu teha?

Sellist juhuslikku kogunemist on ikkagi väga vähe, sest kõikide maailma riigijuhtide programmid on ikkagi hommikust õhtuni ette määratud. Pigem ongi needsamad mitteametlikud õhtusöögid kinniste uste taga, kus arvatavasti kõige rohkem omavahelist jututeemat tulebki Trumpi kõne peegeldustest, mis on inimeste tunnetus ja kuidas keegi mingeid sõnavõtte tõlgendas.

Üldiselt, mis selle majandusfoorumi eripära ongi, et üle maailma tulevad liidrid kokku ja olgem ausad, kõik on inimesed. Saab ka normaalselt ning inimlikult omavahel suhelda, rääkida nii siseriiklikust poliitikast, mis rahvusvaheliselt toimub ja võib-olla üks asi, mis on väga paljudel tegelikult meele kurvaks teinud, et Davosis pidi alguses olema ikkagi tugev rõhk ka küsimusel, kuidas saavutada Ukrainas õiglane rahu. Ka president Volodõmõr Zelenski on sellele viidanud, et väga kahju, et teemaks on need tollid või siis küsimused Gröönimaa kohta. See tegelikult on varjutanud selgelt, kui palju peaks rääkima Ukraina õiglasest rahust ja kokkulepetest. See on päris paljudel liitlastel tegelikult hingel.

Kas praegu on liitlassuhetes murdepunkt ja otsustatakse midagi ära, millest kuuleme hiljem?

Ma ei usu. Kui täiesti aus olla, siis selle foorumi ülesehitus ei toeta eriti suurte lahenduste leidmist. Nagu oli Trumpi kõne, olid ka Kanada peaministri, Ursula von der Leyeni ja Argentina presidendi kõned. Selle foorumi ülesehitus on pigem selline, kus maailmaliidrid arutavad oma nägemusi majandusest, rahvusvahelisest kaubandus- ja julgeolekupoliitikast. Konkreetsemad otsused ja järgmised sammud tehakse mujal.

Näiteks EL-i puhul kogunevad neljapäeval valitsusjuhid. See on koht, kus Euroopa Liidu liikmesriigid räägivad asjad läbi ja lepivad kokku koordineeritud sõnumi. Usun, et väga palju Davosi mõtteid jõuab ka sinna laua taha. Ent nii palju, kui siin Euroopa sõprade ja liitlaste seas tunnetada on: kõigi soov on igal juhul, et Euroopa oleks üksmeelne ja kindlameelne. Ükskõik, millised need ettepanekud lõpuks ka on, me toetame neid üheskoos, kuid pigem proovime USA-ga olukorda deeskaleerida. Tuleb meeles pidada, et USA ja EL on partnerid, liitlased ja sõbrad. USA-l on endal küsimus Hiina majandusest ja nende sõltuvusest kogu maailmas. Tegelikult tuleks rõhk suunata sinna, kus seda vaja on, mitte et sõbrad peaksid omavahel kaklema ja tülitsema. See ei ole kellelegi vajalik.