Me räägime muutunud maailmast ja meist selles. Kas nüüd lõpuks ongi käes see olukord, millest Kremlist saabudes rääkisite, et me peame olema kõikide laudade taga, kus meie tulevikku arutatakse? Kus me siis praegu asume – oleme me endiselt laua taga või juba menüüs?

Ei, ma olen üsna kindel, et me oleme laudade taga. Ma arvan, et just nimelt see, et me panustame mitmes suunas – head suhted Ameerikaga, mõistmine lõunaeurooplaste suhtes –, see kõik mängibki ennast meile positiivselt kätte. Ja võib-olla praegu on laudadest ja menüüdest imelikum rääkida, aga natuke selline jääpankadel hüplemise tunne on. Asuda jääpangal nimega Euroopa Liit või veel paksemal osal nimega Põhja-Balti riigid, NB8, et kõige halvem tunne ei ole, ütleme nii.

Ma loodan, et teil on õigus ja ma soovin tegelikult, et teil oleks õigus. Eelmisel nädalal allkirjastas ka USA president Donald Trump Davosis rahunõukogu asutamisdokumendi, kuhu Eestit ja teisi lääne liitlasi ei ole kaasatud. Mõnda on küll kutsutud, aga viisakalt on öeldud, et nende riikide põhiseadus ei võimalda seda. Küll on näiteks seal Venemaa. Kui seal nüüd suuri asju hakatakse arutama ja otsuseid vastu võtma, siis kes selle laua taga meid esindab?

Senikaua, kuni seal ikkagi ei ole Euroopa suuri jõude, senikaua ei saa seal ka Euroopast rääkida. Tegelikult on Ameerika Ühendriigid mitu korda üritanud viimase aasta jooksul panna Euroopat olukorda, kus Ameerika, Venemaa ja võib-olla ka Ukraina lepivad midagi kokku ning eurooplastel tuleks sellega leppida. Me oleme juba aru saanud, et niimoodi see ei tööta kohe kindlasti mitte.

Ebatraditsiooniline diplomaatia ja poliitika, nii nagu Trump seda teeb, on vastik kannatada ja ebamugav. Aga ideoloogilises mõttes sundida Euroopat seisma omadel jalgadel olukorras, kus Ameerika saab aru, et maailm on multipolaarne – nad ei ole enam nii pikka aega nii palju võimsamad kui näiteks Hiina ja Hiina poolt koondatav mittedemokraatlike riikide plokk –, siis ma arvan need tendentsid oleksid ilma Gröönimaata täpselt samasugused. Lihtsalt kui Trumpi ei oleks, siis ilmselt ei oleks seda Gröönimaa arutelu sellisel viisil.

Aga miks Trump ja Ameerika Ühendriigid nii teevad, mis nende huvi on?

Mulle tundub, et nad saavad aru, et see aeg, kus Ameerika üksinda sai hakkama ja kehtestas korra kõikidel kontinentidel – kui seda on üldse kunagi olnud –, siis praegu see aeg kindlasti ei ole. Nad on tegelikult närvilised. Nad tahavad, et liitlased teeksid rohkem ja mõistaksid, et jutt sellest, et me ärkame aastaks 2040 ja oleme juba üsna valmis, lihtsalt ei rahulda mitte kedagi.

Juba Shakespeare teadis, et aeg on liigestest lahti. Praegu on kaks lähenemist: ühed ütlevad, et see kõik, mida me praegu näeme, on tulnud, et jääda, ja see ongi uus normaalsus. Teised ütlevad, et elame veel kolm aastat üle, siis Trump läheb ära ja tuleb tagasi see vana hea maailm. Kumba versiooni teie loodate?

Ma ei tegele üldse sellise ennustamisega. Milleks? Mitte midagi ei ole muutunud aastast 2008, kui Venemaa tungis Gruusiale kallale. Euroopa peab tegema ühte lihtsat asja: kaitsma iseennast niimoodi, et venelastel ei tekiks isegi mitte mõtet, et võiks midagi siinkandis proovida. Me ei ole seda senimaani teinud.

Just kuulasin Mark Rutte esinemist Euroopa Parlamendis, kes ütles, et Euroopa siiamaani ei saa enda kaitsmisega hakkama. Ma arvan, et kõik need sammud, mida me näeme üha kiirenevas tempos, viivad sinnapoole, et Euroopa on valmis ennast kaitsma. Ja seda oleks tulnud teha niikuinii, sõltumata täiesti sellest, kas on Trump, milline on retoorika. Mille poolest siis see Obama jutt, et kulutage kaitsele kaks protsenti, erines? Ainult tooni poolest.

Kas ei ole kurb, et peab niisugust tooni kasutama, enne kui Euroopa võtab oma majandusliku võimsuse kokku ja raatsib sellest midagi kulutada ka iseenda kaitsmisele võrreldes rahudividendide perioodiga? Ma ei õigusta mitte kuidagi seda, mismoodi Ameerika Ühendriigid täna suhtuvad Euroopasse. Ma arvan, et see teeb väga palju halba Ameerika Ühendriikide edasistele liitlassuhetele – järgmine 50 aastat ei usalda mitte keegi Ameerika Ühendriike, sellepärast et nad on näidanud, et kriitilisel hetkel võib olukord minna ettearvamatuks ja ebakindlaks. Küll aga ei muuda see mitte midagi selles, mida Euroopa peab tegema. Seepärast ei olegi mõtet analüüsida, et kui Trumpi läheb ära, siis tuleb asemele JD Vance või keegi muu.

Just, aga selles loos on tegelikult ka demokraatia aspekt, mis on väga oluline. Kui vaadata seda, kuidas üks demokraatia toimib, siis ka USA-s on ju olemas senat ja esindajatekoda. Millest räägib vabariiklaste senaatorite ja kongresmenide – demokraatidest ma ei räägi, nad on praegu vähemuses – suhteliselt malbe tegevus? Kuidas on niimoodi, et kaitsemehhanismid ei tööta ja parlament ei suuda asju kontrollida – üks inimene ei saa ju otsustada, kuidas käitutakse Taaniga või teiste liitlastega. Kus on vabariiklased?

Vabariiklased, nagu me teame, on oma punase joone taga. Jäi mulje, et Donald Trumpile ka öeldi: kui asjad Gröönimaaga peaksid minema veelgi ägedamaks, siis võib-olla midagi tehakse. Aga samas ei või üldse kindel olla, et Donald Trumpi ei mõjutanud mitte vabariiklased, vaid turgude seisund. See reageerib kohe, kui ta on üle piiri läinud.

Minu arust see, mis toimub, näitab, et demokraatia ei saa eksisteerida ilma julgete ja vabade inimesteta. See on minu arust universaalne põhimõte. Kui inimesed ei ole julged ja ei ole vabad, muretsevad näiteks oma töökoha või staatuse pärast ega ütle asju välja, siis demokraatia surebki.

Demokraatia ei ole lihtsalt võimude lahusus ja institutsioonide tasakaal – kõiki neid võime kannavad ju inimesed. Kui inimesed ei ole julged, siis demokraatia ei saagi eksisteerida. See on sügav õppetund.

Te käite mööda maailma ringi ja näete ka neid senaatoreid ja kongresmene, ka vabariiklasi. Kuidas nad selgitavad seda, mis praegu Ameerika Ühendriikides toimub? Kuidas nad selgitavad omavahelistes vestlustes: miks see kõik võimalik on?

"Lõvid" on need, kes on otsustanud, et nad enam ei kandideeri – nemad räägivad, kui halvasti kõik on. Teised ütlevad, et ebaviisakusi kõrvale jättes on see Ameerika kohanemine Hiina suureneva võimuga ja püüd panna liitlasi mõistma, et ajaloo lõpp ei tulnud. Tasakaalu saab oma poole nihutada ainult siis, kui sa kaalud rohkem.

Loomulikult ei õigusta keegi siin Gröönimaa endale küsimist sellises toonis ja paljusidki muid asju. Kui Trumpi kõnet [Davosis] vaatasime, siis võrreldes tema esimese presidendiajaga oleks see tol ajal olnud stand-up show materjal, aga täna oli see Trump ise. Keegi seda ei õigusta.

See ongi kõige kurvem, et teatud instinktid, mille alusel Ameerika Ühendriigid täna toimivad, seal on juures tohutu kaubanduslik transaktsionaalne mõtteviis. Aga nii mõnedki põhimõtted on õiged ja kurb on see, et kui neid on meile esitatud viisakas toonis, me pole kuulanud.

Aga teisalt jällegi öeldakse, et Trumpil on mandaat ja tal on õigus seda kõike teha, meeldib see meile või mitte. Kui palju te sellega nõus olete?

Kindlasti on näiteks Trumpil mandaat öelda, et liitlased ei teinud oma osa ära või olid tagaridades Afganistanis, mis on lihtsalt vale.

Vanasti oli niimoodi, et kui poliitik valetas, oli see kõige suurem surmapatt. Ja siin on asjad nihkunud. Tänapäeval on valetamine poliitikaelu normaalne osa.

Loomulikult see mulle ei meeldi, vanakooli inimene nagu ma olen, aga niimoodi see on. Meil jääb üle ainult iseendale meelde tuletada, et Ameerika Ühendriikide relvajõududes ei leidu ühtegi kindralit, kes ei teaks, mida tegid taanlased ja eestlased Helmandis, mida tegi Suurbritannia. Nad kõik teavad seda ja tunnevad ennast üsna pahasti, kui niimoodi väljendatakse.

Aga kui president Trump oma meeskonnaga Davosis ringi käis, kas kõik tahtsid teda kuulata, temaga kohtuda? Kas ta on meie aja üks suurimaid superstaare?

Ameerika Ühendriikide president on alati superstaar, ükskõik kes ta on. Nii suure riigi juhid seda on. Kuulati ta ju ära ja mitte viisakalt, vaid kui ta kõne lõpetas, siis isegi tõusti püsti. Ennast mind seal saalis ei olnud, aga pean tunnistama, et väga raske oleks olnud ennast toolilt kergitada.

Mis oli Trumpi sõnum maailmale Davosis? Mis ta siis ütles, kuidas me elama peame?

Ta ei öelnud meile ju mitte midagi. Ta ütles seda, mida kõike ta on teinud Ameerika Ühendriikide hüvanguks ja et kui me igal pool mujal teeme ka seda, mida tema palub, siis on meil maailma parim NATO. Ausalt öeldes ei olnud sealt midagi kõrva taha panna.

Pealegi suutis kõnejärgselt 24 tunni sees Mark Rutte teda veenda, et Gröönimaa küsimust on parem edasi arutada NATO lepingu raamistikus. Ma eeldan, et praegu tegelevad kõik sellega, et need arutelud võimalikult pikale ajaperioodile edasi lükata ja mitte kohe hakata selle teemaga uuesti tegelema. Seda palli löödi mööda teed edasi.

Ma arvan, et Donald Trumpi kõne ei ole see, mille üle me peaksime arutlema. Pigem ütlesid meile üht-teist Mark Carney ja ka Volodõmõr Zelenski.

Aga muuseas, kus olid Euroopa liidrid? Miks oli tarvis Mark Ruttet, kes ei ole ühegi Euroopa institutsiooni teenistuses, mitte ühegi Euroopa riigi riigipea? Miks need inimesed, kellele me palka maksame, ei aja neid asju korda?

Mina kohtusin kolme volinikuga: Andrius Kubilius, Valdis Dombrovskis ja Marta Kos. Ehk siis laienemine, kaitse ja ma ei mäletagi, millega see Dombrovskis praegu tegeleb [Inimeste hüvanguks toimiva majanduse volinik]. Nad olid Davosis loomulikult, sest Davos on majandusfoorum. Loomulikult oli seal kohal laienemisvolinik. Ukraina liikumine Euroopa Liidu suunas on osa stabiilsema jääpanga kasvatamisest, mida me kõik siin täna otsime.

Nii et Euroopa oli tegelikult kohal, aga säravaid kõnesid pidasid seekord lihtsalt teised.

Aga mis siis ikkagi pärast Trumpi tuleb? Mainisite nime JD Vance'i. Kui vaadata demokraatide tegevust, siis ega neil ei paista endiselt plaani olevat. Vahevalimisteni on natuke rohkem kui pool aastat. Järgmised valimised ei ole ka mägede taga, kolme aasta pärast – see lendab nagu linnutiivul. Kas on võimalus, et pärast Trumpi tuleb Vance ja see on Trump steroididel?

No siin on see vahe, et minu meelest Donald Trump on tehinguline, aga JD Vance'il on ideoloogia, mingisugune. Need on erinevad inimesed, aga ma ei tegeleks sellega. See on ennustamatu meie seisukohtalt. Vähemalt mina ei tunne, et oleksin nii tugev Ameerika Ühendriikide sisepoliitika tundja. Ma suhtlen küll inimestega, kes sellest väga palju teavad, ja sellepärast võingi öelda, et mingisugust veendumust, et asjad lähevad nii või teisiti, ei ole. Isegi kahte versiooni minu meelest ei eksisteeri.

Nii et tegeleme oma asjaga siin Euroopas. Meil on vaja saada oma majandus toimima niimoodi, et meil oleks võimalik selle majanduse seljast lõigata seda villa, mis võimaldab kaitsekulusid korralikult teha ja seejuures ei sea sotsiaalset turumajanduslikku mudelit liiga suure surve alla. Selleta ilmselt Euroopa kodanikud ei tahaks elada.

Olen teiega nõus. Aga miks me oleme selle kõigega leppinud? Draghi raporti järgi innovatsiooni nii nagu sooviksime Euroopas ei toimu. Maailma tehnoloogilist arengut suunavad Hiina ja USA. Nüüd, kus USA on viibutanud hoiatussõrme ja Hiina meile lihtsalt ei meeldi, mis on meie plaan?

Mina ei pea peamiseks takistuseks Euroopa Liidu regulatsioone, mida tavaliselt esile tuuakse. Mina pean peamiseks takistuseks seda, et Euroopas on erinevalt Ameerika Ühendriikidest palju mehhanisme, kus avalik sektor püüab ise võtta vastutust innovatsiooni ja äri eest läbi toetuste.

Ameerika Ühendriikides me seda ei näe. Me näeme Ameerika Ühendriikides pigem seda, et eraettevõtted järjest rohkem ja rohkem teevad ka süvateadusuuringuid. Nendel on kasutada palju kapitali, mis suudab taluda pikaajalist riski ja see viib nad meil eest ära. Minu arust on esimene asi, mis tuleks korda teha, Euroopa kapitaliturud.

Mis nendega juhtunud on?

No midagi ei ole. Me oleme 20 aastat rääkinud, et Euroopa kapitaliturg ei ole ühtne ja ei olegi. Ameerika Ühendriikide mudel on selline, kus on tekkinud palju ressurssi sellest, et majandus on pikka aega kiiresti arenenud ja on tekkinud valmisolek investeerida puhtasse teadusesse.

Euroopas on palju piiranguid kapitali vabale liikumisele. Meil on alati võimalik kirjutada üks projekt ja taotlus selleks, et Euroopa Liit või oma riik meie äri või
teadust rahastaks. See on paratamatult ajamahukam, kulukam ja
riik, selle sõna laiemas mõttes ka Euroopa Liit, ei peaks võtma vastutust selle eest, mis ei ole tema asi.

Euroopa Liidu asi on ühisturg, euroala alleshoidmine ja täna ka Ukraina toetamine ning kaitsekulude ühine katmine. Riikide asi on pakkuda haridust ja tervishoidu. Mida kitsamalt me defineerime riigi, seda rohkem jääb ruumi ja vabadust teha seda, mida kapital teeb USA-s.

Ma ei toeta sotsiaalsest turumajandusest loobumist – hea haridus igas koolis ja tervishoid kõikidele on Euroopa olemus. Kui need on olemas, on inimestel ettevõtluse julgus. Aga kui lisada sinna tohutu kogus programme ja toetusi, siis see ei vii kuhugi. Eesti ettevõtetest on Skeleton näide, kes on suutnud selles maailmas osavalt toimetada.

Siis on veel taksonoomia [ettevõtja kestlikkuse määramine], millega oleme pannud paika reeglid, millele võib kapitaliturgudelt raha laenata ja millele mitte. USA nõuab, et Euroopa Liit võtaks need piirangud ära, et saaks ka fossiilsesse tööstusesse investeerida. Trumpi nõudmine on, et rohepoliitikaga tegelejaid peaks hoopis karistama. Taksonoomia on poliitiline sekkumine turumajandusse. Kuivõrd targad on poliitikud otsustama, milline äri on jätkusuutlik?

Ühelt poolt Euroopa plaan, et teeme rohelistele tehnoloogiatele sellise inkubaatori, et siis nad saavad siin meie juures areneda, odavamaks muutuda ja vallutada kogu maailma...

See on ebaõnnestunud.

Ta on ebaõnnestunud, aga samas ma arvan, et rohetehnoloogiaid arendavad eraettevõtted täna võrdlemisi kiiresti. Me ei saa päris täpselt öelda,
et näiteks Euroopa tegevused ei ole mõnekümne aasta võrra katalüseerinud kogu seda protsessi. Näiteks Google'il ja Microsoftil on samasugused rohe-eesmärgid, sest tehisintellekti jooksutamine võtab nii palju energiat, et see peaks olema CO2-neutraalne.

Vastasel korral tõepoolest kõik need temperatuuri tõusukõverad ähvardavad minna väga ohtlikuks. Suured ettevõtted võtavad ka ise seda vastutust, et seda
ei pea tegelikult tegema riiklikult.

Aga jällegi, kui Euroopa ei oleks mitukümmend aastat siin keskel sellele tähelepanu osutanud, siis me ei oska öelda, kas nendel suurtel ettevõtetel täna oleks need rohe-eesmärgid.

Täna ma olen veendunud, et ka siis, kui rohe-eesmärke ei kehtesta või
ei rakenda, siis ettevõtted on teinud juba niivõrd suuri kulutusi selleks,
et saada puhtamaks, et seda protsessi ei väära nagunii. Mul on see tunne juba viis aastat.

Ilmaaegu ei ole ka näiteks Ühendemiraadid ja sellised naftariigid seadnud omale selliseid eesmärke, et nende osakaal maailma energiapakkumises peab jääma muutumatuks, ka uue puhtama energia energia kasutamise tingimustes. Kas täna on üldse vaja enam mingeid piiranguid rakendada, mina ei oska öelda.
Võib-olla ei ole, aga sama vähe oleks mõistlik hakata piirama rohelise energia investeeringuid, see oleks ju siis lihtsalt teistpidine ideoloogia.

Mida vabamad saavad olla turud, seda, seda parem, sellest me oleme täna juba rääkinud.

Võtame Saksamaa autotööstuse näite – nende majanduse üks mootoritest. See teeb meid murelikuks, sest kui Saksamaa majandusel on nohu, on muu Euroopa majandus gripis. Euroopa kapitaliga aidati kommunistlikul Hiinal rajada suured autotehased, mis on nüüd riigi kontrolli all ja teevad dumping'ut. Euroopas suletakse tehaseid, me ei ole enam konkurentsis. Mis on meie valikud, kui see tootmine on Euroopast lahkunud? Me innustame riike, et investeerige kaitsesse, aga selge on see, et kõikide Euroopa riikide majandustel on ikkagi probleem.

No tegelikult ei ole. Tegelikult on niimoodi, et kui me täna vaatame Euroopas tootmist, siis ütleme, hästi produktiivsed tehased, mis küll on suhteliselt väikese tööjõu pakkumisega, need suudavad Euroopas väga hästi toimetada ja toimetavadki. Kas see oli õige või vale, mis tehti autotehastega ja kuhu keegi on investeerinud, see on omaette arutelu. Ei ole mõtet öelda, et oleks ja poleks.

Täna on selge, et hiinlastel olid ka kõik arengud millestki põhjustatud. Hiinas olid väga saastunud linnad. Elektriautod seal olid kõikidele inimestele palju paremini arusaadavad. Neid oli vaja selleks, et vähendada saastatust suurtes linnades.

Kuigi hiinlased ei ole meist paremini lahendanud puhta elektritootmise teemasid,
on nad roheenergia abil siiski linnakeskkonna puhtamaks tegemise teinud paremini ära, sest nende häda oli lihtsalt suurem.

Nüüd tuleb siis selle olukorraga kohaneda ja mõelda, mida me siin Euroopas tahame saavutada. Aga üks on selge: täna Euroopas, kui tahta võtta näiteks tehisintellekt või lihtsad andmekeskused, siis peab tootma elektrit ja peab tootma puhast elektrit. Sellepärast lihtsalt, et ka need suured ettevõtted, kes ehitavad neid keskusi tegelikult, eelistavad puhast elektrit. Järjest näidatakse ka, et tegelikult on need puhta elektri tootmisvõimsused täna ka üsna konkurentsivõimelised.

Kui me Eestis oleksime 100 protsenti taastuvat energiat ära teinud, siis TTÜ teadlaste sõnul oleks see väga kallis, sest optimumpunkt on 70 protsendi ringis. Võib-olla ongi läinud hästi, et me ei ole uisapäisa kiirustanud?

Võib-olla oleksime me suutnud toota puhast energiat, saades selleks Euroopa Liidust toetusi, kui oleksime olnud arenduses kiiremad. Me ei tea seda. Elering ütleb täna, et optimum ei ole veel saavutatud, järelikult oleks võinud kiiremini liikuda küll.

Elektri hind on ju suur probleem. Ida-Virumaal on meil suured tööstustarbijad, näiteks rääkides kuulsast magnetitehasest, kes ütlevad, et selle hinnaga ei ole võimalik konkurentsis püsida. See on paha lugu, kui äri ajamist takistab odav elekter.

Jah, aga sellepärast ongi väga paha lugu, et me ei ole juba 15–20 aastat mõelnud, kuidas suur energiapilt kokku jookseb. Euroopas on energiatootmise arendamine jäetud riikidele, mis tähendab, et riigid konkureerivad omavahel. Sellegipoolest oleksime pidanud seadma selged eesmärgid, et olla võimelised igal ajahetkel ise oma energiat tootma.

Rohetiigri esimene energiateekaart valmis viis aastat tagasi ja seal öeldi täpselt: tuleb panna taastuvaid võimsusi, ehitada gaasiturbiine ja tõsta salvestusvõimsust. See on ammu teada ja me lihtsalt ei ole seda teinud. Siin ei maksa kedagi teist peale iseenda süüdistada.

Kui mõelda viimasele kolmele või viiele aastale Eesti poliitikas, siis kuivõrd hästi me oleme oma aega kasutanud? Alles aasta tagasi rõõmustasid koalitsioonipoliitikud pikkade otsuste üle. Möödus paar nädalat, koalitsioon kukkus aga ja need otsused tühistati.

Ei kasuta hästi. Ma olen rääkinud kadunud kümnendist, aga nüüdseks on tegemist juba kadunud kahe dekaadiga. Peame nüüd gaasi põhja panema. Tuumajaama puhul on küsimus, kas seda on mõistlik ehitada Eestisse või pigem Olkiluotosse, kus eeldused on loodud.

Teine argument on see, et elektritootmine peab olema võimalikult hajutatud – ukrainlased ütlevad, et kõik, mis on suurem kui 50 megavatti, on vale. Kui ehitada tuumajaama, ei ole seda mõistlik teha 300 või 600 megavati pärast, aga puuduvad ühtsed toetusmehhanismid regiooni teenindamiseks. Me ei ole olnud head regionaalsed kokkuleppijad. Nüüd teevad Poola, Leedu ja Põhjamaad energeetikas kiiremaid samme ja me jääme turuhinna võtjaks.

Kas Soome tuumajaama miinus ei ole see, et elekter peab Soome lahe ületama?

On palju miinuseid, ka tootmise kontsentreerumine. Mulle läheb korda see, kui ukrainlased ütlevad: tehke väikesi võimsusi. See tähendab väikseid gaasijaamu, mis saavad töötada ka biogaasi peal. Väikesed kiirelt käivituvad jaamad mitmes kohas tundub mõistlik lahendus. Lisaks on meil puidu koostootmisjaamu ja loomulikult salvestid. Paldiski salvesti on asi, mida meil on endiselt vaja, ja see, et me pole suutnud rahastusmudelit välja pakkuda, on avaliku ja erasektori koostöö nõrkus.

Tehnoloogiline sõltuvus – eelmisel nädalal kirjeldati, kuidas Prantsusmaa kohtunikule Nicolas Guilloule kehtestati USA poolt sanktsioonid. Ta ei saa enam maksta kaartidega ega kasutada Microsofti teenuseid, sest ta aitas tagaotsitavate nimekirja panna ühe Iisraeli poliitiku. Kas maailmas asjad nii käivadki, et eurooplasena võid ühel hetkel teenustest ilma jääda?

Praeguses maailmas ei ole see sugugi haruldane. Ka USA-s on administratsioon üritanud keelata ettevõtetel värvata demokraatide endisi nõunikke. See ei ole normaalne, et suur administratiivne jõud on ühe kodaniku vastu. See on vastuolus isikuvabaduste põhimõtetega.

Meilikonto on asendatav, aga kui sul ei ole võimalik iPhone'i osta, on see probleem.

Azure'i asemel võid sa pilveteenusteks kasutada teisi pakkujaid. Globaalsed ettevõtted ongi hakanud tegema koostööd kohalike partneritega, et USA administratsioon ei saaks neid teenuseid mõjutada. Ettevõtted ei ole huvitatud Euroopa turu kaotamisest. Ka India turg satub aeg-ajalt surve alla. Ettevõtted eelistavad tariife sanktsioonidele, sest tariif muudab hinda, aga sanktsioon peatab teenuse täielikult. See hüplik asjakorraldus ei ole globaalsete ettevõtete huvides.

Lõpuks ju kaotavad need ettevõtted, sest kui suured riigid ei riski enam Microsofti või Apple'iga asju ajada, on see probleem.

Ettevõtted jagunevad kaheks: need, kes üritavad poliitilist hoovust ära kasutada, ja need, kes lähtuvad demokraatliku maailma printsiipidest. Nad usuvad, et pikaajaliselt on see aktsiahinnale kasulikum, sest nad hajutavad riskid ega sõltu ühestki administratsioonist.

Riigikaitsega on sama lugu – aastaid on USA öelnud, et tundke ennast turvaliselt, me kaitseme teid. Nüüd saame aru, et see pole nii lihtne. Kas peaksime liikuma Euroopa armee poole?

Ma ei näe selleks vajadust. Täna on võimekusi, mida Ameerika on pakkunud ja eurooplaste oma pusle ei tule kokku, aga me oleme NATO sees võimelised tugevdama Euroopa iseseisvat võimekust. Ameerika Ühendriigid lausa ootavad seda. Euroopa on parim rahastamises – Euroopa eelarve rahadel ei ole rahvust ja on võimalik teha arukaid otsuseid.

Kaitsestruktuur peab olema ikkagi NATO. Küll aga näen NATO sees tekkimas plokke nagu Põhja-Balti koos Ühendkuningriigiga (JEF). Põhjala ja Balti riigid kokku on 30 miljonit inimest ja majanduslikult suur regioon. Need on arenguteed, mida peame vaatama.

Kui heas seltskonnas me oleme, kui ühtsed me oleme? Me räägime siis
Põhjalast ja Baltist ja tegelikult ma lisaks sinna ka Poola, sest
midagi pole teha, meie riigikaitse seisukohast on Poola väga oluline.
Kui tugevalt saab praegu ennast NATO idatiib tunda?

Oleme väga heas seltskonnas. Soome ja Rootsi liitumine on tohutu väärtus. Alexander Stubb ütles Davosis, et neil on miljon väljaõpetatud meest, kes suudavad Arktikas sõdida. Selline enesekindel peabki olema.

Ja siis on lätlased, kes peavad ajateenijate leidmiseks loterii korraldama.

Ja prantslased, kes on alles alustamas inimeste armeeteenistusse kutsumist. Meil ei ole mõtet teha vähem sellepärast, et lätlased ei suuda. Soomlased on alati teinud palju. Keegi ei küsi seal, kui palju Läti teeb – Soome ja pikk idapiir on vaja ära kaitsta. Kui keegi teeb liiga vähe, siis ei saa selle pärast nutma jääda.

Aga kuidas Venemaa ja Putin aru saaksid, et selle seltskonnaga ei ole mõtet ennast proovile panna?

See ongi meie eesmärk: et ta mõtleks, et NATO kirdenurgas on piisavalt tugevad relvajõud, mis peavad vastu, kuni aeglasem osa järele jõuab. See on eesmärk, mida peame hoidma. Kindral Merilo arusaam on, et selline võimekus peab meil igal ajahetkel olema. Sõjapidamine muutub ja sellega tuleb kogu aeg tegeleda.

Kaitsevägi vajab lisaraha veel päris pikka aega. See tuleb millegi arvelt – saame sotsiaalkulusid vähem teha. Kui kaua ühiskond seda vastu võtab?

Kindral Herem on öelnud, et turvaline majanduskeskkond on see, kus me laseme venelased puruks enne, kui nad meie territooriumile jõuavad. Kaitsekulutused on osa meie stabiilsest majanduskeskkonnast. Kui investorid näevad, et piirkond on võimeline ennast kaitsma, siis ei ole põhjust karta siin äri teha.

Ettevõtjad ütlevad, et riigieelarvest on aru saada, kuhu raha kulub, aga mitte seda, kust see tuleb. Võetakse laenu, mis tuleb tagasi maksta. Milline on teie mure – kas Kristen Michal peaks ausalt välja ütlema, kust raha tuleb?

Kristen Michal kindlasti mõtleb, mis juhtub hetkel, kui turud hakkavad reageerima Eesti välisvõlale ja intressid lähevad kõrgemaks. See hetk ei ole veel lähedal, sest meie võlakoormus ei ole veel väga suur, kuigi trend on hirmutav.

Tihtipeale on mul küsimus, miks me üldse raha teatud asjadele kulutame. Ma toetaks julgemalt toimetamist EAS-is – ideaaljuhul on meil seal ainult garantiifond ja majade soojustamise toetus. Mul on jätkuvalt küsimus näiteks erivajadusega laste kohta: kui arstid, kool ja vanemad on nõus, miks peab ikka Rajaleidjas kooskõlastamas käima? Meil on ettevõtjate nõukogu, aga kes vaatab erivajadusega lapsevanemale jalgu jäävaid regulatsioone?

Valitsus otsustas jätta inimestele, kes teenivad üle 2100 euro, kuus 100 eurot rohkem kätte. Mis tunne on olla võitja?

Mina olen alati tundnud vastutust ja toetanud erinevaid organisatsioone. Kui meie maksukoormus on 35 protsenti ja Euroopa keskmine 48 protsenti, siis see vahe ongi jäetud ühiskonnale, et saaksime ise teha olulisi asju – toetada vähiravifondi või pillifondi. Need on erinevad asjad, aga inimene saab ise valida. Ma kindlasti jätkan seda praktikat.

Kui ma mõtlen selle peale, et tulevikus riik võtab minu eest võlgu ja soovib, et see tagasi makstakse koos intressidega, siis tõenäoliselt peame me rohkem maksma. Meil süveneb regionaalne ebavõrdsus, hariduslik kihistumine on iseseisvuse taastamisest üks suurimaid ja sündimusega meil on tegelikult asjad ikka väga pahasti.

Mul on neli last ja päris hea CV ja mitte keegi ei ole minu käest küsinud, et millest ma selle 35 aasta jooksul, kus ma olen lapsi kasvatanud ja tööd teha üritanud, olen kõige rohkem puudust tundnud. Äkki need on näiteks pikapäevarühmad, äkki on see lasteaed, kus vanemad ei tunneks kohustust olla 16.55 juba kohal. Äkki on need lasteaiarühmad, kus sa saad ka komandeeringusse minna, jätta lapse sinna üheks-kaheks ööks. Meil võiks olla ühiskond, mis ei vaataks sellele pahasti.

Mõned lihtsad näited, mis tegelikult aitaksid inimestel aru saada, et vanemluslõiv ei pea olema nii suur. Me peaks tegelema selle vanemluslõivuga meie ühiskonnas.

Kas või see, et et kui ma päris palju olen ka koos perega veetnud aega Kesk-Euroopas. Mul on kuidagi tunne, et mu lapsed on seal teretulnumad. Istud vabaõhukontserdil ja sinna on tehtud selline ala, mis väga ei sega kontserdi kuulamist, kus väikesed lapsed jooksevad kogu aeg mäest üles-alla ja
saavad hea füüsilise vormi, aga vanemad naudivad kontserti ja kõik on rahul,
eks ole.

Ühiskonnas on nii palju asju, mis ei ole raha, mida tegelikult saaks teha paremini, selleks et meil oleks rohkem lapsi.

Mis teie soovitus on, kuidas sündimusest ja juurdekasvu teemast rääkida. Mulle tundub, et see on natukene probleemseks muudetud teema. Kusagilt kostuvad kohe hääled, et ärge sundige naisi sünnitama, aga tegelikult see tundub debati tapmisena. Probleem on, aga lahendused on ka olemas.

Ei ole ju, ma just kirjeldasin tervet hulka lahendusi, mida Eesti riigis ei ole olemas. Vabandust, ei ole olemas. Ja neid lahendusi ei saa osta raha eest.

Nende suunas saab ju liikuda?

Saaks, aga mina täna seda ei näe. Seda debatti tuleb pidada, aga siis tulebki seda pidada mitte toonis, et miks meil on nii vähe lapsi, vaid et mida me saaks teha selleks, et neid lapsi oleks lihtsam administratiivselt toetada. Hakkame sellest peale, et kui sul on neli last, siis sa oled neli korda olnud väga mures,
kas sa saad talle lasteaiakoha. Ja neli korda oled sa olnud mures, kas sa saad koolikoha, mis on vastavalt sinu soovile kodulähedane või võib-olla sul on mõni teine ambitsioon. Need on kõik sellised mured, mida tegelikult peaks saama paremini lahendada.

Või kui sul on laps haige, siis näiteks on maailmas riike, kes pakuvad sellisel juhul lapsevanemale võimaluse kutsuda medõde koju, mitte täishinna eest, vaid doteeritud viisil. Ise saad sa minna tööle. Veel üks näide – minu lapsed käisid Luksemburgis sõimes. Seal oli täiesti tavaline, et laps, kes oli juba rõõmus ja paranenud, võttis oma antibiootikumid kaasa ja läks lasteaeda nendega.

Sügisel on presidendivalimised. Kas Kadrioru tee tõmbab tagasi?

Ma üldiselt ei oska sellel teemal üldse kaasa rääkida. Sellega peab tegelema riigikogu, ma ei suhestu sellega.

Aga kui Lauri Hussar tuleb teie juurde 68 allkirjaga ja ütleb, et ainult jah-sõna on puudu. Kas te annaksite talle selle jah-sõna?

68 [häält] ei ole kindlasti piisav. Eelmine kord oli mul hääli vist 90 ja tuli 80. Samad probleemid olid ka Alar Karisel, nii et 68 häält ei ole meie riigikogus veel mitte mingisugune valuuta, see on üks asi.

Teiseks on poliitikud mulle öelnud, et Washingtonis ja Davosis oleks tore, kui meil oleks Kaljulaid, aga siseriiklikult on ta jube tüütu. Seetõttu räägivad minuga sellel teemal ainult ajakirjanikud.

Kas kahetsete ka seda, et olete suhteliselt "tüütu"?

Et kas siis oleks parem olla vait, et siis saad kauem oma koha peal istuda? No nii vana ma ka ei ole, et toolist lahti ei suudaks lasta.

Aga miks muutuvad mõned poliitikud selliseks?

Demokraatia püsib julgetel inimestel. Presidendi, õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülesanne on julgelt kaitsta demokraatiat ja isikuvabadusi ning öelda, kui toimub raha raiskamine. Soovitan valijal vaadata, et valitaks julgeid inimesi.

Muuseas, mitmed poliitikud ja ametnikud valmistuvad täna Urmas Reinsalu võimuletulekuks. Püütakse mõelda skeeme, kuidas seadusi "Reinsalu-kindlaks" teha. Kui arukaks te seda peate, et valimisi niimoodi kardetakse, et püütakse mingeid kaitsemüüre rajada?

Mõttetu ajaraisk. Iga seadust saab muuta. On asju, millega ma ei ole nõus, ja asju, mis on viinud meid makromajanduslikult halvemasse kohta. Kui riigivõlg jätkab kasvamist, tuleb väline maailm ja ütleb, et nii edasi ei saa.

On teil ettekujutus, mida tähendab spordile ja laiemalt kultuurile see, et veebikasiinodelt jäeti maksuraha kogumata?

Esiteks on Kultuurkapitali spordiosa mikroskoopiline. Teiseks suudab rahandusministeerium hinnata maksumuutuste mõju paremini kui EOK. Valdavalt rahastatakse sporti riigieelarvest, mitte ainult hasartmängumaksust.

Ja hea uudis on see, et ükski taliolümpiamängude medal ei jää selle raha taha?

Vot seda nüüd küll ei saa juhtuda, jah loomulikult. Meie koondis on välja kuulutatud, varustuse kastid on olümpiakomitee nõupidamise ruumis.
See näeb välja nagu päkapiku töötuba ja ma arvan, et meie sportlased lähevad hea tujuga ning teevad häid sooritusi.

See on muidugi naljakas, kuidas edu spordis on defineeritud ainult läbi medalite. Mulle meenub ka üks legendaarne intervjuu. Marko Kaljuveer, toonane rahvusringhäälingu sporditoimetuse juht, küsis Londoni olümpiamängude avamisel toonaselt presidendilt Toomas Hendrik Ilveselt, mis see õnnestumine on. Ta ise defineeris selle niimoodi, et kui tuleb medal, on hästi, kui kaks, siis on suurepärane, ja kui kolm, siis on üle ootust hästi. Kui klassikud on defineerinud edu spordis, siis kas te olete sellega nõus, et kaks on suurepärane ja üks on hästi?

Ma pigem ütleksin, et kui sportlane teeb oma parima soorituse, siis koht sõltub juba teistest. Loomulikult on medal laiemale avalikkusele oluline ja tekitab emotsiooni. See on omaväärtus – tulla korraks välja geopoliitilisest reaalsusest ja tunda rõõmu spordisaavutuse üle.

Venemaa sportlased on ka olümpial kohal. Oma lippu nad lehvitada ei saa,
aga see päev saabub üha lähemale. On see paratamatu?

Kirjutasime Balti olümpiakomiteede presidentidega ROK-ile kirja, aga meile öeldi põhimõtteliselt, et minge metsa. See ei tähenda, et me võitlust edasi ei pea. Spordi administratiivne süsteem on seda võitlust kaotamas, aga me ei loobu ilma võitluseta.

Kui Eesti sportlane satub siiski venelasega mõnes matšis kokku, siis mida me praegu teeme? Lubame ikkagi ju selle võistluse ära võidelda ja võita?

Nagu ma Spordiaasta Tähtede galal ütlesin, siis paneme sinise-kollase lindi juustesse ja katsume võita. See, et sportlane sellesse olukorda satub, ei ole tema süü. See on meie süü, kes me ei ole suutnud seda asja ära hoida.