Laste vähese liikumise, nutisõltuvuse ja lumehelbestumise teemal lüüakse palju hädakella ja mõeldakse välja kõiksugu riiklikke programme ja initsiatiive. Kuid kui Saaremaa õpetaja Liina Kilter otsustas ise panustada ja rajada temale kuuluva maa peale lastele õuesõppe keskuse, sai ta omal nahal tunda, et – nagu juba nõukogude ajal öeldi – igasugune initsiatiiv on karistatav. Mitte ainult sattus ta bürokraatia nõiaringi, vaid oleks peaaegu ka oma suvemajast ilma jäänud.

"See maa kuulus kunagi minu vanavanaisale, tema on siin maa peal sündinud. Kunagi olid nende järvede asemel siin ka kõik metsad ja siin oli päris palju talusid," rääkis maaomanik Liina Kilter.

"Pealtnägija" käis keset Saaremaad Lussu külas ajaloolise Erase talu maadel, kus on Liina Kilteri juured. Nõukogude perioodil varjas siia rajatud punkrites ennast Saaremaa tuntuim metsavend, 1950. aastal punavõimu poolt tapetud Elmar Ilp, ning 1980. aastal rajati siia kohaliku tähtsusega kruusakarjäär.

"Kogu kruus läks üldjuhul vallateedele, tõenäoliselt see tee, mida mööda me siia sõitsime, on ka sellest kruusast tehtud," nentis Kilter.

Kui Eesti taasiseseisvus, õnnestus 30 hektarit omal ajal natsionaliseeritud talumaast tagasi saada, mis kannab täna Erase kinnistu nime.

"Nõukogude ajal oli ta meie pere käest ära, aga siis, kui oli võimalus jälle erastada need maad, sai minu pere selle maatüki endale," selgitas Kilter ja lisas: "Eelmisel sügisel minu isa arvas, et hästi tore oleks see minule kinkida, mis oli minu jaoks väga suur üllatus, sellepärast et ma ei arvanud, et ma olen seda kõike väärt."

Kuna Kilteri isa keelas 1997. aastast kaevandamise, on loodus vahepealse tööstusmaastiku tasapisi tagasi võtnud – raadatud metsa asemele on kasvanud noorendik ja endise kaevanduse asemele on tekkinud kolm veekogu. Üks neist on koguni nii suur, et on ametlikult järvena arvel. Omaaegset talu enam alles ei ole, selle varemete kohalt jookseb kõrgepingeliin, mistõttu samasse kohta enam maja ehitada ei tohi. Aga sellest piirangust pole Kilteril midagi, sest tema perel on Saaremaal juba kodumaja olemas.

Küll aga ehitas pere enda tarbeks eelmisel suvel ühe veesilma kaldale alla 20-ruutmeetrise, plokkidest vundamendile toetuva suvila ja kuivkäimla, mis kumbki oma väiksuse tõttu ehitusluba ei vaja. Sellele lisaks oli aga 37-aastasel kahe lapse emal üks tööst tulenev unistus, mida ta tahtis siin ellu viima hakata.

"Kuna ma olen ise haridustöötaja ja õpetajana töötanud, siis esimene mõte oli ikkagi see, et saaks kuidagi siduda selle tegevuse ka lastega ja tööga, et sellest kohast oleks kasu rohkematele inimestele kui ainult meie perele," rääkis Kilter.

Kilter magistritöö keskendus õues- ja lõimitud õppele, ta töötab Kuressaare Vanalinna Koolis tehnoloogiaõpetajana. Sama kool tahab olla ka õuesõppe pilootkool, kes läbiproovitut teistelegi koolidele edasi saab pakkuda, mistap tervitasid kolleegid naise ideed.

"Meie kool üritab praktiseerida võimalikult palju õuesõpet, me oleme sellest aastast ka liikuma kutsuv kool. Seda enam üritame viia oma tunde õue, meil on ka uus sisehoov just selle eesmärgiga, et me saaksime ka tunde seal paremini läbi viia," rääkis Kuressaare Vanalinna Kooli arendusjuht Teele Ilvest. "Muidugi on meil üks probleemkoht see, et meil siin ümbruses peale selle sisehoovi väga häid kohti pole, kus loodust avastama minna."

"Õuesõpe ja lõimitud õpe võimaldavad seda, mida klassiruumis õpitakse, ka päriselt rakendada ning näidata, et loodusõpetuse tunnis õpitud konnakudu näeb välja selline ja kuu aja pärast on temast saanud konnakulles," selgitas Kilter. "Koolist väljaspool, ehk siis siin keskkonnas saavad õpilased katsetada ja uurida, miks mitte ka metsaonne ehitada. Kindlasti käib selle kõige juurde ka kriisideks valmistumine, kriisikoolitused ja erinevad ellujäämisoskused."

"Kui on peenramaa rajamine, hakkame seal nullist pihta," märkis Ilvest. "Või siis aastaringide jälgimine, loodusõpetus, kehaline kasvatus ja sellel orienteerumisrada. Me võiksimegi Saaremaal rohkem koostööd teha oma koolide vahel, see on tore võimalus, kus seda saab ka pakkuda."

Kilteri sõnul olid esialgu positiivsed ka Saaremaa valla ja Saare Arenduskeskuse esindajad, millest julgustatuna asutas naine MTÜ Metsa Akadeemia. Selle esimene soov oli rajada metsavenna punker ja ajalooõpperada ning edasi ehitada tehisjärve kaldale kuus kämpingmaja ja loodushariduse keskus ehk abihoone, kus saaks kehva ilma korral õppetegevust läbi viia.

"Tualetid, duširuum ja mõned kämpingud võiksid olla. Kui mõni klass tahab kaugemalt tulla ja ööbida, oleks ka see võimalus," kirjeldas Kilter. "Vallast öeldi, et nemad ei näe probleemi, miks ei võiks siin seda ideed arendada ning kämpingute ehitamine nende jaoks ei olnud probleem."

Kui krundile elektri vedamine, mis läks perele maksma 17 000 eurot, kulges tõrgeteta, siis kaevuluba vald ootamatult ei andnud.

"Selle me praegu lükkasime tagasi, kuna hetkel seal ühtegi hoonet ei ole, mida see puurkaev võiks teenindada, see jäi praegu ootele," selgitas Saaremaa vallavalitsuse planeeringuteenistuse juhataja Kätlin Kallas.

Õpetaja, kes tahtis oma kulu ja kirjadega head asja teha, satub siit alates enda sõnul bürokraatia labürinti. Esmalt selgub, et kaevuloata jäämine on sisuliselt kommunikatsiooniprobleem – vald järeldas Liina taotluste ja pöördumiste põhjal, et Liina tahab sinna elumaja ehitada, mida viimane eitab.

"Et seda kaevutaotlust teha, tuli seal mingi valik teha, aga varianti, et ma tahan sinna kämpingut või WC-d teha, seal ju ei olnud. Kuna meil see väike suvila on, siis ta võib ka elamu olla, kuskile see kaev võiks ju tulla," selgitas Kilter. "Sellepärast see elamu sinna kirja sai, aga päriselt elumaja mõtet meil ei ole kordagi olnud."

Järgmise takistusena selgus, et kõnealusel kinnistul leidub koguni kaheksa kaitsealust liiki, millest kaks – järves elav apteegikaan ja veelind sarvikpütt – kuuluvad teise ehk kõrgemasse kategooriasse.

"Teate, kui ilus lind on sarvikpütt, kes seal kandis elab? Ta on punase silma ja oranži põsega, täiesti eksootilise väljanägemisega ja väga ilusa liikumisega," kirjeldas keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma.

Esmalt tahab Kilter kämpinguid rajada suurema, ametlikult järvena arvele võetud veekogu äärde. Aga keskkonnaamet selgitab, et veekogu ümber kehtib 50-meetrine ehituskeeluvöönd, millele erandeid üldjuhul ei tehta.

"Ehituskeeluvööndis ei tehta vahet, kas on ajutised või alalised, kas on väikesed või suured hooned," täpsustas Viilma. "Praegune praktika on, et päris ainult erahuvides, kui te tahate ehituskeeluvööndit vähendada, sest soovite elada veekogule lähemal, siis me niisama ei vähenda. Ka kohtud on öelnud, et ehituskeeluvöönd on reegel ja kõik erandid peavad olema väga põhjendatud."

Ehkki krunt on kokku 30 hektarit ja ruumi oleks justkui ka mujal, siis Liina sõnul on mõistlik ehitada omaaegsete karjääride juurde, kuhu juba viib tee ja on õppetööd silmas pidades elurikkam keskkond. Naine pakkus nüüd, et võiks kämpingud teha lõunapoolse tehisveesilma äärde, mis ametlikult pole järv ehk nõuded peaksid olema leebemad. Siin tõid menetlevad ametnikud aga välja järgmise piirangu. Nimelt asub selle all ja ümber registrisse kantud aktiivne kruusamaardla, mis sellest, et sealt pole 30 aastat kaevandatud.

"Maardla peale me ei luba hoonet ehitada, sellepärast et me peame tagama, et varu ei halvendaks nii juurdepääsu kui ka seda, et seda ei hakata täis ehitama," ütles geoloogiateenistuse maavarade registri osakonna juhataja Martin Nurme.

Ehkki eraomand on püha ja puutumatu, kuuluvad maapõues peituvad varad seaduse järgi riigile. Seetõttu ei tohi seal teha midagi, mis võiks takistada tulevikus maavara kasutuselevõttu. Selle üle valvab Eesti Geoloogiateenistus, kes peab ka vastavat registrit.

"Maardla ei ole see koht, kus me käsime kaevandada," täpsustas Nurme. "Maardla annab meile informatsiooni, kui palju on riigil maavarasid ja kas on võimalik seda ka tulevikus kaevandada. Erase puhul on olukord selline, kus varusid on uuritud mitmeid kordi, esimene kord juba 1979. aastal, viimane kord 1994. aastal. Seal on teada, et on kruusavaru, ehituskruus, ja maht on 94 500 kuupmeetrit."

Järgmiseks taotles Liina, et tema maal asuv maardla registrist kustutataks, ent sai taas eitava vastuse.

"Varude mahakandmine ei ole hetkeseisul õigusruumis reguleeritud. See ei anna võimalust kinnistul varusid lihtsalt maha võtta, kui näiteks maaomanik ei soovi enam, et varud on arvel," nentis Nurme.

Puändina selgus hoopis, et halvemal juhul tuleks maha võtta ka suvemajake ja käimla, mille pere sinna juba teadmatusest püstitas.

"Ta on maardla alal tegelikult jah," tunnistas Kallas. Küsimusele, kas sinna ei oleks tohtinud seda rajada, vastas ta: "Ilmselt mitte. See läheb meie ehitusjärelevalvesse. Me kontrollime selle ehitise suurust ja siis toimetame vastavalt edasi."

"Ma teadsin, et on need järve ääres olevad ehituskeelu vööndid ja piirangud, mis on maa-ameti kaardi peal olemas. Sellest alast me tegime eemale. Aga maardla ääres ei olnud kuskil kaartide peal neid piiranguid märgitud ja tõesti me ei teadnud, et siia teha ei tohi," ütles Kilter. Küsimuse peale, kas maja saab ümber tõsta või tuleb see lammutada, vastas ta: "No ühes tükis seda tõenäoliselt võib-olla saab lohistada kuidagi, aga teda mõistlik tõsta ei ole teise kohta."

Ehk siis õhku visati oht, et Kilter peab praeguse majakese lammutama. Ühelt poolt on maavara ametlikult arvel, aga selle kaevandamisel võivad takistuseks saada kaitsealused liigid. Teisalt ei saa maardlat ka niisama registrist kustutada, sest kruus on lõpuni välja kaevandamata, mistõttu maardla kohale ehitada ei tohi.

Nokk kinni, saba lahti. Et saada teada, mida ametnikud surnud ringi kohta ütlevad ja kas riigi prioriteetides jääb peale kruus või apteegikaan, uuris Liina eelmise aasta lõpus eksperimendi korras, kas saaks ise kaevandusluba taotleda. Ta oli viimases meeleheites valmis karjääri tühjaks kaevandama, sest 94 000 kuupmeetrit ehk umbes 5700 kalluritäit ei ole teedeehituses väga suur kogus.

"Tegelikult ma ei soovi seda mitte mingil juhul kaevandada, aga ma lihtsalt soovin teada, kas keskkonnaamet selle loa annaks," ütles Kilter.

"Teatud juhtudel on võimalik kaevandamise luba välja anda, kui on kaitsealused liigid. Mitte küll iga liigi kohta, aga osadel," selgitas Nurme. "Hea näide on Tallinnas Saku liivamaardla, kus on kaitsealused liigid kõre ja kivisisalik ning seal toimub kaevandamine paralleelselt kaitsealuste liikide elupaikadega ja nad saavadki seal hästi hakkama."

"Konnad on kahepaiksed, nemad liiguvad häiringute eest minema, nad ei ole aastaringselt kogu aeg veekogudes," lisas Viilma. "Apteegikaanile piisab, kui talle jääb mõni nendest veekogudest alles. Tegelikkuses see kaevandamistegevust ei välista."

Küsimusele, kuidas kergkonstruktsiooniga hooned kaldal liike rohkem häiriksid kui kaevandamine, vastas Viilma: "Maardla ulatuses oleks kindlasti see häiring palju suurem ja see on õigustatud küsimus. Aga nii on see õiguskorras paika pandud, et maardla on ressurss, mida tahetakse kasutada, ja seal antakse siis eriload."

"Tavalise inimesena ei tuleks selle pealegi, kui keeruline on ennast seadustest, määrustest ja nõuetest läbi närida. See on väga keeruline aru saada. Seda enam, kui ametnikkonnad räägivad erinevat juttu," nentis Kilter.

Pärast seda, kui "Pealtnägija" küsimusi küsima hakkas, on Kilteri sõnul selgelt tunnetatav, et jää on hakanud liikuma. Näiteks geoloogiateenistus andis tema maardlal asuvale suvilale veel vana aasta viimasel päeval kooskõlastuse ehk seda lammutama ei pea. See süstib kangesse Saare naisesse usku, et vähemasti kämpingud tohib ta sinna kõrvale teha ja mingil kujul saab õppetegevus alata.

"Kõige esimene asi, mis ma kindlasti sooviks teha, kui need kämpingud valmis on, et tuleks enda klassiga siia, teeks sellise mõnusa olemise," unistas Kilter. "Nemad juba ammu ootavad, millal me lähme ööbimisega reisile, et see oleks selline hea ja turvaline koht, kuhu esimese kohana tulla."