Alar Karise Euronews'i intervjuu tõttu tekkis taas küsimus, kui ühtne on Eesti välispoliitika? Tulite otse Ukrainast. Millega tuli teil tegeleda pärast seda, kui Karis selle intervjuu andis ja sealt mitmetimõistetavad sõnumid välja koorusid? 

Tõepoolest, kogu see lugu on kahetsusväärne ja võiks öelda, et isegi kurb. Eestil on olnud ju väga selge välispoliitika, mis puudutab Venemaa agressiooni. Ja sellel on laiem põhi. Me teame juba aastast 2008, kui algas Gruusia sõda Venemaa poolt, siis järgmisena 2014 Ukraina sõda ja 2022 täiemõõduline sõda, et ega Putini plaan ei ole ainult Ukrainas. On ka meie, on ka Euroopa. Ja ainuke tee teda peatada on surve, sanktsioonid ja toetada Ukrainat.

Territoriaalse terviklikkuse põhimõte on ju see, millele kogu Eesti välispoliitika on rajatud alates 1991. aastast peale. Ja nüüd presidendi sõnumid, et peaks hakkama Moskvaga rääkima, peaks leidma mingi teise tee, peaks nii-öelda sanktsioone maha hakka võtma sisuliselt, kuna tema arvates sanktsioonipoliitika ei tööta ja et võib-olla mõned territooriumid peaks loovutama, siis ausalt öeldes mul oli väga keeruline vaadata ukrainlastele sellel hetkel otsa.

Minu käest küsiti päris kõrgel tasemel, et kas Eesti on oma välispoliitikat muutnud? Kas Eesti kui üks kõige selgem ja tegusam toetaja Ukrainale on vaikselt tagant ära vajumas? Neid küsimusi ei ole vaja tegelikult Eesti välispoliitika kohta küsida. Aga eks ma pidin siis selgitama, et ei, Eesti on väga selgelt sellel suunal.

Neid eriesindaja jutte sinna Moskvasse saatmiseks on käinud ju kogu aeg. Aga seda ei tule mitte kunagi, ma arvan, lähiaegadel, ma pean silmas. Pigem teeb mind murelikuks jutt, et surve Venemaale ei ole töötanud ja nüüd tuleks kuidagi Ukrainal anda ära territooriume või peaksime maha võtma sanktsioone. Tegelik seisukord on ju teistsugune, venelastel ei lähe majanduslikult hästi.

Ja president Zelenski vaatas mulle väga selgelt otse silma ja ütles, et tema on Ukraina president, temal ei ole mitte mingit kavatsust anda ära territooriume. Lihtsalt ukrainlastel ei ole isegi mitte valikuvõimalust. Ja ta väga selgelt palus ka, et meie veaksime Eesti Euroopa sanktsioonide tugevdamist.

Kui see intervjuu oli eetrisse jõudnud ja torm tõusnud, siis kas teil on pärast seda kõike olnud võimalik ka isiklikult president Karisega rääkida?

Ma olen tagasi Eestis alles laupäeva hommikust peale ja eks me muidugi suhtleme. Aga jutt, et kommunikatsioon ei tööta, see lihtsalt ei ole tõsiseltvõetav. Eesti välispoliitika, mis puudutab Venemaa agressiooni Ukraina vastu, on ju väga selge olnud neli aastat.

Ja teiseks, meil on just nimelt seetõttu Eestis väga palju erinevaid koostöövorme: kooskõlastamisi, koosolekuid, nõunike kohtumisi ja omavahelised numbrid on kõik olemas. Kui presidendil on ettepanekuid midagi muuta Eesti välispoliitikas, siis seda kindlasti ei tehta meedia vahendusel, eriti rahvusvahelisel tasemel, vaid selleks tuleb istuda laua taha ja teha oma ettepanekud, mida me ei ole saanud.

President paar päeva hiljem selgitas omalt poolt, mida ta mõtles ja viskas kivi nii teie kui ka peaministri kapsaaeda, et kuidagi ei ole temaga suheldud. Te praegu väidate, et ka teistpidi suhtlust ei ole olnud? Et kui president tahab mingisuguseid kohti läbi rääkida, siis ta ei ole teid kutsunud laua taha, et arutame, kuidas me räägime välispoliitikast.

Minu arvates on see isegi natuke naeruväärne arutelu. Me oleme väike riik, meil on olnud üks välispoliitika. Me oleme arutanud oma välispoliitikat riigikogus presidendiga ja ilma presidendita. Ma arvan, et iga raadiokuulaja teab väga hästi, mis on Eesti välispoliitiline joon suheldes Venemaaga. Ja see ei ole soov minna Putiniga midagi kokku leppima, see ei ole soov võtta maha survet. See ei ole soov öelda ukrainlastele, et kuulge, jagage seal oma maad ära. See ei ole mingi sõjafilm, mida saab Netflixist tellida ja kui enam ei viitsi või ei ole huvitav, siis telliks järgmise.

See on päris sõda ja me ei räägi siin ainult Ukraina toetamisest, me räägime ju tegelikult Putini ambitsioonist ka Euroopa julgeoleku struktuuri suhtes, meie enda suhtes. Ukrainlased on kogu selle nelja aasta jooksul võitnud meile aega, mille käigus Euroopa peab saama tugevamaks. Ukraina on tulevikus ka meile väga suur julgeolekugarantii oma võimetega.

Nii et see jutt, et me kuidagi ei suhtle, vabandust, ei ole väga tõsiselt võetav.

Kui te kohtusite nii president Zelenski ja välisminister Sõbihaga, siis mis oli nende ülevaade praegusel hetkel seoses ülikülma talve ja Venemaa jätkuva jõhkra tsiviiltaristu lõhkumisega? On see kõige keerulisem punkt selles sõjas?

No kindlasti see on kõige raskem talv kogu selle pika sõja jooksul, aga ukrainlased elavad selle üle. Ka meie viisime oma toetust, energiatoetust nii eraisikute kui ka ettevõtete ja riigi poolt kokku võetuna. Me avasime seal mobiilsed abikeskused MTÜ-de Mondo ja Pagulasabi eestvedamisel.

Ausalt öeldes oli ikka päris õudne tunne olla seal keset seda mikrorajooni, mis on umbes kolm Lasnamäge, kus ei ole kütet lihtsalt sellepärast, et see soojatehas on lihtsalt puruks pommitatud. Kütet pole üldse ja aeg-ajalt antakse natuke elektrit. Nad ei tea, kui palju inimesi tegelikult on kuskile korteritesse külmunud.

Meie mobiilne telk annab sooja, annab vett, annab elektrit. Neid tuleb sinna juurde, aga olukord on väga kriitiline. Samal ajal on sõnumid selged: keegi ei murdu! Neil ei ole mitte kuskile minna ja keegi ei tee mingeid järeleandmisi.

Ja mida nähti, on see, et väike Eesti rahvas teeb väga palju. Ma olin ju päev varem Žõtomõri oblastis, kus me avasime varjendi lastekodulastele, kes seni olid kükitanud ühes pisikeses kartulikeldris. Ja teine oli sisepõgenike maja, kus nad said oma soojad toad, kus olid emad väikeste lastega põgenenud õuduse eest rinnetel.

Põhisõnum oli meile, et palun ärge minge meie selja tagant ära, hoidke Euroopa koos, rohkem survet, 20. sanktsioonipakett on tulemas enne 24. veebruari, seesama Venemaa külmutatud varade teema, mida Eesti on ajanud.

Me oleme harjunud ka meediast kuidagi vaatama, et kuskil toimuvad läbirääkimised ja antakse järele Venemaale. Ukraina ei anna Venemaale järele, mis puudutab territoriaalse terviklikkuse põhimõtteid. Venemaa majandus selle surve all ei tee häid samme, nad kasutavad oma reserve, rindel mingit läbimurret ei ole toimunud.

Ma küsisin otse ka president Zelenskilt, et mis see nägemus on, et Ameerika on pannud peale surve, et äkki suveks juba saaks rahu. Zelenski ütles, et ta ei näe tegelikult, et Putin tahaks mingit rahu. Putin on tulnud ju mitte ainult Ukraina järele, vaid on tulnud ka Euroopa julgeoleku arhitektuuri muutma.

Kuidas Ukraina saab hakkama nende sõnumitega, mis tulevad Ameerika Ühendriikidest? Täna on need sellised, homme on teistsugused. Kord on Venemaa poolt, kord on Ukraina poolt.

See on imeteldav, kuidas president Zelenski ja kogu Ukraina meeskond suudab selle surve all üldse vastu pidada. Nende põhieesmärk on hoida USA seotuna selle protsessiga. Nad tegelikult tahavad saavutada vähemalt mingi relvarahu. Ja see tundmus, mis tuleb Ukraina läbirääkijate poolt, on see, et ka Putin tegelikult tahab mingit pausi, sest et tal on ka võhm väljas.

Aga me peame aru saama, et see ei ole see rahu, millest räägitakse. See on tegelikult hingetõmbehetk ja kui see on väga halbadel tingimustel, et Ukraina peab loovutama territooriume, tõmbama maha oma kaitsevõimeid, siis me oleme kindlad, et Putin tuleb uuesti peale.

Eraldi teema, mille suhtes tunti huvi, on see, mille Eesti algatas Euroopa tasemel ehk Vene võitlejate viisakeeld Schengeni ruumi. See on saanud suurt tähelepanu ka Ukrainas ja nad on igati koostöövalmis. See lööb hästi kõvasti ka seda tänast kontingenti Venemaal, kes saavad teada, et kui nad korra lähevad rindele, siis nad mitte kunagi enam Euroopasse ei pääse.

Väike Eesti teeb palju, me oleme nähtaval, aga need skaalad on muidugi hoopis teistsugused. Ja seetõttu me peame hoidma ühte joont ja mitte siin kodus pusklema omavahel.

Kui rääkida ukrainlaste palvest, et hoidke Euroopa ühtsena, siis kui keeruline teie hinnangul praegusel hetkel seda saavutada on ja mida Eesti veel teha saab?

See on olnud kogu aeg keeruline, aga ma pean tunnistama, et viimane aasta on olnud võib-olla natuke isegi lihtsam, kuna mitte president Putin ei ole see, kes Euroopat on kõvasti äratanud, vaid hoopist president Trump ja ka tema sõnumid, et suhted Euroopa ja USA vahel on pigem tingimuslikud. See on pannud Euroopa liidrid oluliselt rohkem tööle ja näiteks Saksamaa, mis varem oli suhteliselt passiivne, siis täna veavad nemad ja kantsler Merz väga paljusid teemasid eest.

Me saame teha rohkem survet, uued sanktsioonipaketid, me saame aidata Ukrainat palju rohkem, aga mis kõige tähtsam, me peame nägema Ukrainat kui suurt tulevikupotentsiaali meile endale. Me peame ta tooma Euroopa Liitu, kus me ei ole suutnud ühtegi sammu teha.

Ja ka meie ise peame oma kaitsevõimeid päriselt ja oluliselt tõstma, sest Putini plaan ei ole lihtsalt natukene napsata maad Ukrainast, vaid palju laiem.

Et õhk saaks selgemaks, kas teil on välisministrina sel ajal, kui olete Eestis, plaan kohtuda president Karisega? Et istute nagu mees-mehega laua taha maha ja räägite asjad selgeks?

Mul ei ole midagi selle vastu, aga tõsilugu on see, et juba homme varahommikul olen ma teel Hispaaniasse kahepoolsele visiidile ja pärast seda juba tuleb ka Müncheni julgeoleku konverents, kus kogu maailma välispoliitikud on koos.

Aga minu taha kindlasti suhtlus ei jää.