President Alar Karis ütles Euronewsile, et Euroopa Liit peaks looma otsesuhtluse Venemaaga ja oleks pidanud seda tegema võib-olla juba enne Trumpi. Mis siin valesti või õigesti läks? Kas midagi läks viltu?

Ma ei ütleks, et tal otseselt midagi viltu läks, sest president ju võib sellist arvamust kindlasti avaldada. Kogu selles loos, mis on ilmunud, võib öelda, et vaadates neid reageeringuid, siis ma ütleks, et viltu on läinud see, et näib, et valitsus ja president kõnelevad eri keelt. On nagu eripositsioon või eriarvamus välispoliitikas, aga see on tegelikult ainukene etteheide, mida saab niimoodi üldistavalt teha. Muus osas ei saa väita, et selles konkreetses tsitaadis oleks midagi väga valesti. President arvab, et Euroopa võiks ka pidada kõnelusi Venemaaga. Meie valitsuse positsioon on niimoodi üldiselt väljaöelduna olnud, et ei peaks – siin on selge vastuolu.

Iseenesest võib ju pidada läbirääkimisi alati, ega see ei ole nagu keelatud. Ütleme, et presidendil ei saa olla väga isiklikku arvamust, nagu ka valitsuse liikmetel ei saa olla väga isiklikku arvamust ja nüüd ongi selline väike segadus. Seda segadust nii tundlikul välispoliitika teemal ei peaks olema.

Teine tsitaat, mida president ütles hiljem teises intervjuus NBC Newsile: "Loomulikult, Eesti ja teised lääneriigid ei lepi kunagi territooriumide äraandmisega, aga loomulikult see sõltub Ukrainast. Mingil hetkel sa mõistad, et Ukraina inimesed surevad mitte ainult lahinguväljal, vaid ka Kiievis ja teistes kohtades – tsiviilisikud, lapsed – nii et mingis punktis tuleb leida tasakaal, kas anda ajutiselt maad ära ja peatada see sõda." Kuidas nüüd seda tsitaati kommenteerida?

See on nüüd ka jälle selline arutlus, et see ei ole kategooriliselt viltu ühte või teistpidi, vaid ta ütleb ju välja, et me teame, et see maadevahetuse teema on põhiline lahkheli. Venemaa nõudmine Ukrainale on sisuliselt ultimaatum ja loomulikult antud juhul, nagu president ka ütleb, et Ukraina peab ise otsustama, mida ta selles olukorras teeb.

See on ka üldiselt selline seisukoht, mida me oleme näinud võib-olla peale president Trumpi, kes on avalikult soovitanud need territooriumid loovutada, et saada rahu. President Karis võib-olla oma arutelus läheb selles mõttes sammukese liiga kaugele. Jääb mulje, nagu ta nagu soovitaks kaaluda seda territooriumite loovutamist. Et see võib-olla ei ole kõige otstarbekam seisukoht. Ka mina ei julgeks tegelikult Ukrainale, kes on ju agressiooni ohver, hakata andma soovitusi, et millest loobuda rahu nimel. Seda tõesti saab otsustada ainult Ukraina rahvas.

Meie välispoliitilised ringkonnad on ülierutunud ja ütlevad, et Eestil on üks välispoliitika ja selliseid sõnavõtte ei tohiks tegelikult teha, kuna see on vesi Venemaa veskile ja kahjustab Eesti välispoliitilist positsiooni. Kas see on nii?

Tuleb tunnistada, et ega see otseselt kasuks ei tule, kui seda hakatakse niimoodi ära kasutama, näidates, et on mingi lahkarvamus presidendi ja valitsuse vahel. Tegelikult ideaalis peaks olema mingisugune ühine arusaamine niisugustes väga suurtes ja olulistes välispoliitika küsimustes.

Selle probleemi teine pool on see, et ega valitsus ei saa ka presidendile päriselt ette kirjutada. President ju siin midagi kategooriliselt ei nõua. Siin võib-olla see väga erutunud reaktsioon võiks olla ka vähe vaoshoitum. President Karis ei ole nõudnud mitte midagi kategoorilist ja selles mõttes ei saa talle midagi ette heita, nagu oleks teinud mingisuguse uue avangu või uue käigu, mis muudab Eesti välispoliitika täiesti teistsuguseks.

Te olete nii presidendi juures töötanud direktorina kui ka välisministeeriumi kantslerina. Kui president läheb sellisele välisvisiidile, kus valitsusjuhid ja riigipead on, siis kuidas see käib? Mismoodi see suhtlus välja näeb?

President oma välissuhtluse otsustes on vaba: see, kus ta käib, kus ta ei käi – see on ju selgelt välispoliitika osa – see on presidendi otsustada. Aga nüüd on ka teistpidi selge, et Eesti välispoliitika peajooned ja põhiseisukohad otsustab valitsus. See on ka täiesti selge. Siit eeldab meie põhiseadus, et president ja valitsus nendes küsimustes omavahel lepivad kokku, et kuidas käitutakse ja väga suures osas on Eestis need kokkulepped ka siiamaale toiminud ja õnnestunud.

See on üks niisugune retoorika lahknevus väike. Võib-olla me leiame ka varasemast ajast midagi taolist, kus president on öelnud midagi natuke teistsugust kui võib-olla valitsus, aga mõlemad pooled vastutavad selle eest – nii valitsuse juht, välisminister kui ka president ise –, et see unisoon välispoliitika peaküsimustes oleks olemas.

Missuguse mulje see Eestist jätab? Sellist sõnumit Eesti varem edastanud ei ole ja nüüd edastab. Kuidas diplomaatilised valitsusringkonnad Euroopas ja mujal maailmas või ka Venemaa seda kõike tõlgendavad?

Ma arvan seda, et need, kes on nii-öelda detailideni asjadega kursis, teavad, et president on meil rohkem selline tseremoniaalne riigipea ja ta poliitikat ise sügavalt otsustada üksinda ei saa. Ega ta nüüd väga positiivset muljet ka ei jäta, sest diskussioon on kindlasti lubatud, erinevad arvamused on kindlasti teretulnud, aga kui riigi nimel kõneletakse... Me näeme seda ka mitme teise riigi puhul, kus president ja peaminister või valitsus ei ole samal arvamusel ning siis vaieldamatult uudisekünnise ületavad kergesti ja annavad võimaluse ka teistele uudisekünnis ületada seda kommenteerides. Kasuks see aga riigi välispoliitikale kahtlemata ei tule.

Samasse paati on pandud ka tegelikult Läti peaminister Evika Silina. Kuidas selline kooslus tekkis, et ka Silina on umbes samamoodi asjadele reageerinud?

Ma arvan, et see kooslus on selles mõttes juhuslik, et Läti otsustas saata sellele üritusele peaministri ja Eestis kuidagi jõuti järeldusele, et presidendil on sobivam Eestit esindada sellel üritusel. Nende sõnumid on kuidagi sarnased, aga ma pean tunnistama, et siin peaks ka väga täpselt neid tsitaate kontrollima. Ma ei usu hästi seda, et meie president ja Läti peaminister leppisid kokku, et nad hakkavad koos mingisugust sõnumit levitama. See pigem on minu arvates juhuslik.