Kuidas siis on? Kas laps võib minna kooli, õppetükid peas ja kaks kätt taskus ja kõik, mis koolis tarvis, alates raamatutest ja pliiatsitest kuni koolivormini, saab kooli poolt?

Haridusseadus ütleb, et esmaseid õppevahendeid, nagu pliiatsid ja pastakad, ta küll ei loetle, aga esmasteks õppevahenditeks Eestis traditsiooniliselt on peetud vihikuid, pliiatseid, pastakaid, koolikotti ja vahetusjalanõusid. Neid soetab lapsevanem, nagu ka dressid või spordiriided selleks, et kehalise kasvatuse tunnis käia. Aga näiteks spordivahendite puhul – olgu need mängupallid, hüppenöörid, suusad või uisud – ei luba seadus lapsevanemat sundida nende eest maksma. Lastel peab olema võrdne ligipääs ja võimalus haridust saada ning see ei saa sõltuda lapsevanema rahakotist.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on väga selgelt selgitatud, et kool peab arvesse võtma laste sotsiaalmajanduslikku tausta. Kui on ette nähtud uisu- või suusatund, siis ei saa eeldada, et lapsevanem suudab selle varustuse eest maksta. Kool ja koolipidaja peavad tagama selle, et lapsed siiski sellest tunnist osa saaksid.

Täpsustus. Laps läheb ujumistundi, mis on täiesti ette nähtud. Kas susped ootavad ujulas või tuleb need kodust kaasa võtta?

Võiks ikka kodust kaasa võtta.

Kui meil on selline juhend, mis on pisut segane ja koolid ei saa aru, siis järsku teeks juhendi täpsemaks? Seda selleks, et koolid ei hakkaks lastevanematega sehkendama kahtlaseid rahaasju.

Tegime juhendi täpsemaks tulenevalt sellest Gustav Adolfi Gümnaasiumi juhtumist, kus lapsevanematelt tegelikult kohustuslikus korras nõuti ujumis- ja suusatundide eest teatud juhtudel raha. See põhjustas ka lapsevanema kaebuse meile. Seadus on selle koha pealt suhteliselt ühesõnaline: õppemaksu meil koolis ei ole. Õppetöö eest lapsevanemalt kohustuslikus korras raha küsida ei tohi ja õppevahendid käivad samuti õppemaksu ja õppetöö juurde.

Ma selgitaksin ära ka muuseumide ja teatrite külastuse. Eestis on traditsiooniline, et kogutakse klassiraha õppereiside, teatrikülastuste, muuseumide ja ekskursioonide jaoks. Klassiraha kogumine ei ole mitte kuidagi keelatud. Küll aga ei saa teha seda kohustuslikuks makseks lapsevanemale juhul, kui klassiraha eest käiakse kohustuslikel õppereisidel või muuseumikülastustel, mis on õppekava osa ja kust lapsed puududa ei tohi. Lapsevanemad saavad panustada vabatahtlikkuse alusel, aga kui teha see kohustuseks, muutub see ju tegelikult õppemaksuks. Siin see piir jooksebki – peab arvestama lastevanemate võimega selliste asjade eest tasuda.

Kas ministeerium on kõiki koolipidajaid teavitanud, et lugegu nüüd täpselt juhendeid ja seadust ning pange oma eelarvesse, et koole tuleb toetada ja koolid peavad ise kõik koolis käimiseks vajalikud asjad soetama?

Proovime siis selle juhendi veel täpsemaks ja selgemaks kirjutada. Eraldasime ka eelmisel aastal kohalikele omavalitsustele nii loodusõppeainete õpetuse kui ka sporditundide jaoks ligi kuus miljonit eurot õppevahendite soetamiseks. Ma loodan, et sellest rahast oli abi, et saaks koolidesse varustusena osta matkavahendeid, suuski ja uiske, et liikumistunde läbi viia. See oli päris märkimisväärne summa, mis eelmisel aastal omavalitsustele eraldati ja millest oleks saanud teha neid investeeringuid.