Venemaa Ukraina-vastase täiemahulise sõja neljanda aastapäeva puhul on ilmunud arvukalt analüüse sõja põhjuste, olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta. Arvamused on olnud seinast seina. Ühed arvavad, et Venemaa lõpuks niikuinii võidab, teised leiavad vastupidi, et Venemaa majandus ei kannata pikaajalist sõda välja.

Kõige huvitavamad on siiski arvamused, et mis saab edasi, kui juhtumisi õnnestub Ukrainas siiski mingi relvarahuni jõuda.

Petlik relvarahu

Selles mõttes tasub peatuda artiklil, mis ilmus mõjukas väljaandes Foreign Affairs ja mille autorid on ameerika analüütik Samuel Charap ja soomlane Hiski Haukkala. Artikkel kannab pealkirja "Euroopa järgmine sõda".

Artikli postulaat on, et relvarahu tähendab Euroopa jaoks veelgi ohtlikumat olukorda ning Venemaa ja NATO otsese sõjalise konflikti võimalus on äärmiselt kõrge. Kirjutises meenutatakse, et külma sõja ajal oli NATO ja NSV Liidu vahel palju rohkem kontakte, mis võimaldasid olukorra eskaleerumist mõne valearvestuse pärast ära hoida. Pärast 24. veebruari 2022 on aga need kontaktid jõudnud miinimumini ning valesammud mõlemalt poolelt võivad viia sõjalise kokkupõrkeni.

Mõned näited. Kui USA leiab, et sõda on tulekul ja toob Euroopasse pikamaaraketid võib Moskva arvata, et valmistutakse kallaletungiks. Lääs aga võib arvata, et Venemaa järjekordsed sõjalised õppused võivad üle kasvada agressiooniks. Just nii, nagu juhtus Ukraina puhul.

Igal juhul ei näe Venemaa Euroopa julgeolekut sellisena nagu lääs. Kõik märgid näitavad, et Venemaa valmistub sõjaks NATO-ga. Soome julgeolekuraport osundab, et Venemaa kavatseb suurendada oma vägesid põhjatiival rohkem kui kaks korda, 30 000 mehelt 80 000 meheni. Eesti välisluureameti raport muide viitab Venemaa plaanile moodustada drooniarmee.

Omalt poolt võiks lisada, et Venemaa majandus on viidud pea täielikult sõjarööbastele ja selle tagasikeeramine on väga raske. Pealegi, mida teha miljoni sõjas kalestunud kõrilõikajaga? Neid ei saa ju ometi mööda Venemaad laiali saata.

Pole saladus, et kineetilisele konfliktile eelnevad Venemaa hübriidrünnakud ehk sabotaažid, kaablilõhkumised, "eksinud" droonid jne. Seda kõike näeme juba praegu.

Artiklis viidatakse ka USA rollile. Venemaad kindlasti julgustavad Washingtoni ja Euroopa lahkhelid, näiteks Gröönimaa pärast. Aga kui USA arvab, et tal õnnestub potentsiaalsest sõjast Euroopas kõrvale jääda, siis ta eksib. Selleks on USA ja Euroopa liiga tihedalt seotud.

NATO 3.0

On teada, et Donald Trumpi administratsioon nõuab jõuliselt, et Euroopa peab oma julgeolekusse, sealhulgas ka NATO-sse, oluliselt rohkem panustama. Pentagoni asejuht Elbridge Colby esines hiljuti seisukohavõtuga, et NATO peab tagasi minema oma algsete juurte ehk "tehaseseadistuste" juurde. See plaan on saanud tingliku nimetuse "NATO 3.0". Ehk siis tuleb loobuda killustavatest välismissioonidest nagu Iraak ja Kosovo ning tegelda vaid oma territooriumi julgeolekuga.

Sellesse sobitub ka plaan vähendada liitlaste, kuid mitte-NATO liikmete senisest kaasamist alliansi asjadesse. Nii ei taheta, et NATO järgmisel tippkohtumisel Ankaras (ametlikus osas) osaleksid India- ja Vaikse ookeani riigid Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea ja Jaapan, aga ka Ukraina.

Siinkohal tahaks küll tähelepanu juhtida sellele, et kui räägitakse NATO "tehaseseadistustest", siis allianss ju loodi selleks, et ära hoida Nõukogude hordide kallaletungi Euroopale. Praegu on sarnane olukord Venemaaga. Ainult et USA uues julgeolekustrateegias, kaitsestrateegias ega juhtivate poliitikute esinemistes ei nimetata Venemaad ohuks ega vaenlaseks.

Jutt, et USA ei pea Venemaad mitte maailmajõuks, vaid regionaalseks tegijaks, ja et põhivastane on Hiina, ei kannata kriitikat. Venemaa on ainus riik maailmas, millel on isegi rohkem tuumarelvi kui USA-l ja ta võib sõja korral Washingtoni maapinnalt pühkida.

On juba kulunud ütlus, et Ukraina kaitseb praegu kogu Euroopat. Just Ukraina õlul lasub see kohustus, mis oli NATO "tehaseseadistustes". Tema kaotus või petlik relvarahu lisab Vladimir Putini ambitsioonidele ainult uljust. Nii et Washingtoni targad võiksid NATO-st 3.0 unistades lülitada sellesse ka Ukraina. Praegu selleks valmisolek puudub.