Lihtne oleks väita, et nelja sõja-aastaga pole olukord Ukrainas või Ukraina toetuse seis suures plaanis palju muutunud. Ehk on vaid oluline öelda, et Trumpi naasmine Valgesse Majja on Ukraina abistamise raskuse seadnud pea täielikult Euroopa õlule. Kuid sellel on ka tagajärjed, mis esmapilgul tunduvad ootamatud.

"NATO roll selles konfliktis on radikaalselt muutunud. Sellepärast kui täiemahuline sissetung algas, siis eriti Bideni administratsioon oli väga mures, et kas siis Venemaa kasutab oma suuremat rolli ära propagandas või see ongi mingi eskaleeriv faktor, siis kõik, mis Ukraina toetamiseks tehti, lükati NATO-st välja. Sellega siis tegelesid erinevad riigid. See raamistik pakuti Ameerika Ühendriikide poolt. Nüüd on see olukord täiesti muutunud," ütles Eesti suursaadik NATO-s Jüri Luik.

Ehkki relvaabi ei liigu Ukrainasse otse suurelt USA lipu all ja selle eest maksavad küll eurooplased, juhtub see tänu NATO-le, kus koos eurooplastega panustavad ka USA logistikud ja planeerijad.

"NATO hindab Ukraina vajadusi ja siis pannakse kokku need relvapaketid. Siis, kasutades NATO kontrollitud infrastruktuuri, saadetakse nad Ukrainasse. Selleks on olemas eraldi staabid, asutused ja NATO-l on nüüd väga suur esindus ka Kiievis," lausus Luik.

NATO panus Ukrainas on küll kasvanud, kuid fakt on see, et USA ei toeta Ukraina kutsumist kaitsealliansi. Samas on Ukrainale lubatud, et nende tee NATO-sse on pöördumatu.

"Pöördumatu on hea sõna. Isegi kui see aeg mõnevõrra venib, siis ta on ikkagi pöördumatu. Tegelikult Haagi tippkohtumisel eelmisel aastal vaieldi selle üle päris teravalt ja otsustati loomulikult selleks ka, et vältida liitlastevahelisi väga suuri erimeelsusi, et kõik, mida pole ümber lükatud, kehtib. Järelikult kehtib ka see, et tee on pöördumatu," sõnas Luik.

Luik lisas, et julgeolekugarantiid, mida rahuläbirääkimiste käigus arutakse, on üsna sarnased sellega, mida pakuks NATO.

"See on niisugune koomiline olukord, kus me poliitilistel põhjustel ehitame paralleel-NATO-t, olukorras, kus NATO on olemas. Ma usun, et kui aeg läheb mööda, kui tõesti tuleb rahu, kui kogu see olukord ehk settib, siis me tuleme selle NATO teema juurde tagasi. Igal juhul ei ole see laualt maas. Kuigi ta praegu ei liigu võib-olla edasi nii, nagu Eesti sooviks," ütles Luik.

Euroopa Liidus on mõnes mõttes sarnane olukord. Kuigi põhimõtteliselt on lubatud Ukrainale, et Euroopa Liidu uks on neile avatud, siis Ungari blokeerib reaalseid edusamme. Samamoodi on Ungari asunud blokeerima ka viimast 20. sanktsioonipaketti Venemaale. Budapest on hakanud Kiievit nimetama lausa vaenlaseks.

"Me ei vihka Ukrainat. Probleem on selles, et Ukraina vihkab Ungarit. Ukraina tegutseb viimased kümme aastat Ungari vastu. Ukraina on Ungari suhtes vaenulik. Palun küsige ukrainlastelt, miks nad on peatanud Venemaa naftatarned Ungarisse? Küsige ukrainlastelt, miks nad ohustavad meie energiajulgeolekut ega anna tagasi õigusi ungari rahvusest kogukonnale?" sõnas Ungari välisminister Peter Szijjjarto.

Ungari blokeerib ka 90 miljardi euro suurust Euroopa Liidu laenu Ukrainale, mis otsustati juba eelmise aasta lõpus. Selle toetuseta saab Ukrainal juba tänavu sisuliselt raha otsa.

"See on tõesti väga depressiivne. Mida saab teha? Üks võimalus on lihtsalt panna sanktsioonid ära. Otsustada ja las siis need liikmesriigid, kes on vastu, lähevad kohtusse. See võtab aastaid aega, aga sanktsioon kehtib. See on selline kõige brutaalsem lähenemine. Teine, mida siin ka menetletakse, on artikkel seitsme protsess, millega ühelt liikmesriigilt, kui ta ohustab reaalselt Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, on võimalik hääletusõigus ära võtta. Selleks on vaja 26 liikmesriiki ja ma ei ole ka väga optimistlik, et see tegelikult võimalik on. Kolmas, mida ka siin inimesed loodavad – ma ise ei ole ka järjekordselt optimistlik – on see, et Ungaris saavad valimised läbi ja võib-olla siis tuleb Ungari rohkem mõistusele," lausus välisminister Margus Tsahkna.

Tõenäolisem on samas, et nagu kõik eelmised korrad, õnnestub teistel ikkagi Ungari ära veenda. Lisaks on Euroopas kasvamas soov ennast läbirääkimistesse sisestada. Peamine küsimus pole aga, kes rääkima peaks, vaid mida ta ütleks.

"Euroopal on selged ja legitiimsed huvid, kuidas Venemaa alustatud sõda peaks lõppema. Selleks, et Euroopa huvid ei kaoks kaasneva kahjuna, peame selgelt ütlema, mida Venemaalt ootame. Piiride austamine, sabotaaži lõpetamine, sõjakahjude hüvitamine ja Ukrainast röövitud laste koju tagasi lubamine ei ole ainult ebarealistlikud palved, vaid pigem minimaalne nõue. Enne Moskvaga rääkimist peame välja selgitama, millest nendega räägime. Venemaa maksimalistlikele nõudmistele ei saa vastata miinimumi nõudmisega," ütles EL-i välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas.