Ukraina juurtega Ühendriikide juhtiv analüütik Michael Kofman, kel on häid tuttavaid ka Eesti kaitseringkondades, andis ajakirja Foreign Affairs taskuhäälingule 18. veebruaril intervjuu nelja viimase aasta kohta Euroopa 21. sajandi seni suurimas sõjas. 

Kofman on üks neid eksperte, kes käib mitu korda aastas regulaarselt rindel olukorda uurimas, aga ei karda olla ukrainlaste suhtes kriitiline ning keda seepärast tasub usaldada, kelle tähelepanekuid vahendada.

Viimased kaks aastat on Michael Kofmani sõnul domineerinud positsioonisõda: mõlemad pooled kohanevad kiiresti, aga ei suuda koguda piisavat ülekaalu, et murda vastase kaitset. 2025. aasta oli nii, et kellel oli droonisõjas ülekaal, selle käes oli initsiatiiv ja liikumisvabadus. Ukraina alustas eelmist aastat tugeva eelisega droonisõjas, Venemaa vähendas vahet ja aasta lõpuks oli seis võrdsem.

Hoolimata Venemaa eelistest sõjamaterjalis, sh inimmassis, ei toonud 2025. aasta Moskvale seda, mida sooviti. Venemaa edenes pigem seal, kus polnud kuigi oluline edeneda. Vene sõjapidamise viis – kõrge intensiivsusega rünnakud laial rindel – kasvatas kaotusi, aga ei soodustanud arvestavaid läbimurdeid. 

Aasta lõpus hakkasid Venemaa kaotused üha enam lähenema värbamisnumbritele, seega väheneb eeldatavalt venelaste võime 2026. aastal sama tempoga rünnata. Ka kõige vähemat eesmärki (Donetski oblasti täielik vallutamine) pole aga siiani saavutatud.

Kofmani hinnangul töötab aeg järjest vähem Venemaa kasuks. Ta ei ennusta Vene agressiooniväe äkilist kokkuvarisemist, aga näeb Kremli sõjaökonoomikas selget kahaneva tootluse trendi. Venemaa on vähendanud tehnikakadu, kuid hinnaks on palju suurem inimkadu.

Majanduslikult ollakse stagnatsioonis, tundlikud nafta hinna languste suhtes. Tsiviiltööstus on pidurdunud ja ka sõjatööstuse kasvutempo tasandunud. Väga suur osa riigieelarvest, tervelt 40 protsenti, ja märkimisväärne osa SKP-st (8 protsenti) läheb sõjale, mis teeb Vene majandussüsteemi haavatavamaks välisšokkide suhtes.

Vladimir Putin eelistab sõda teistele laual olevatele pakkumistele, sest eliit ja ühiskond on sõjaga kohanenud. Tagasipöördumine "normaalsusesse" oleks valus, lisaks mängib rolli Putini mure enda ajaloolise pärandi pärast ja isiklik kinnisidee Ukraina suhtes. Vene sõjaraportites jätkuvalt ilustatakse olukorda ja nii võib Putin siiani uskuda, et kui tuimalt jätkata, siis lääs ja Ukraina lõpuks murduvad.

Praegu pole Ameerika analüütiku sõnul näha, et pooled valmistuksid relvarahuks. Moskva nõudmised pole kooskõlas nende reaalse sõjalise sooritusega.

Ukraina peamised mured on inimressurss, juhtimine ning kasvanud õhurünnakute surve. Droonid ja parem taktika aitavad inimeste nappust kompenseerida, kuid ka droonisõda on tööjõumahukas. Korpuste loomine on mikromanageerimise probleemile toonud leevendust, kuid probleem pole kadunud.

Venemaa massiivselt kasvanud õhuründed mõjutavad mitte ainult elanikke ja infrastruktuuri, vaid ka tööstust. Ukraina peab lisaks rinde hoidmisele kohanduma halvenenud õhusõja olukorraga. Samal ajal  peab kogenud analüütik tsiviiltaristu pommitamist nõrgaks asenduseks olukorras, kus rindel läbimurret ei suudeta saavutada, kuna ajalooliselt olevat see strateegia sageli kehvade poliitiliste tulemustega, kui maavägi ei suuda samal ajal otsustavalt edeneda.

Vastutustundliku analüütikuna rõhutab Kofman alati, et sõda ja seega julgeolekuekspertide prognoosid on eos ebakindlad, aga muidu väga ettevaatliku prognoosija pakutav realistlik stsenaarium kuulutab Ukrainale selleks aastaks mõõdukat edu: rinne saab olema suhteliselt stabiilne, kui Kreml edeneb, siis vähe; Venemaa kaotusi suudetakse kasvatada üle värbamisvõime; ülekaal droonisõjas suudetakse taastada; Ukraina taristu kaitse õhurünnakute eest paraneb; suudetakse jätkata mõjusate vastulöökidega energia- ja kaubandustaristu vastu. Seda olulisem on, et lääs suurendaks majandussurvet nii, et sõda muutuks Venemaale strateegiliselt mõttetuks.

Igaüks otsustagu ise, mida sellest kõigest järeldada. Mulle isiklikult meenutas Kofmani lootustandev diagnoos, et on viimane aeg end mullusest globaalse poliitika määramatusega kaasnenud letargiast lahti raputada, üles otsida usaldusväärse Ukraina toetamise kanal ja sinna saabuva sõja neljanda aastapäeva puhul ülekanne teha. 

Ise annetan seekord mittetulundusühingule SAB UA, 2022. aastast tegutsenud organisatsioonile, mis on Ukraina armeed toetanud autode, sõjalise varustuse, taktikalise toidu, droonide, arstiabi, kamuflaaživõrkude ja muu sellisega, aga toetab ka Ukraina üksusi, kes panustavad meie Kaitseliidu väljaõppesse ja seega Eesti iseseisvuse kaitsesse. Summa, millega sel moel Eesti iseseisvuspäeva tähistada, ei pea olema suur. Märksa tähtsam on, et Ukraina ei tunneks end sõja viiendale aastale vastu minnes unustatuna.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.