Ukrainlased usuvad, et peavad ka järgmise sõja-aasta vastu. Kas peavad?

Kindlasti peavad. Ma arvan, et kui vaadata viimaste päevade muudatusi rindel, siis see, et venelased jäid ilma Starlink ühendusest, on neid selgelt halvanud. Neil on logistikaprobleeme, Ukraina on õnnestunud mitmel rindelõigul ja loomulikult Ukraina sõltub ka sellest, kuidas lääs oma toetusega jätkab. Tõsiasi on see, et Ameerika Ühendriikide abi on väga väikeseks kulunud ja kogu abist umbes ainult kaks protsenti tuleb Ameerika Ühendriikidest. Ülejäänud on Euroopa kanda. Tõsi, erinevad õhutõrjesüsteemid tulevad jätkuvalt Ameerika Ühendriikidest, tagasi makstakse Euroopa liitlaste poolt. Eks siin on ka küsimus Euroopale, aga me näeme seda, et Euroopa on võtnud ka nii-öelda vastutuse selle eest, et nii sellel aastal kui järgmisel aastal tegelikult Ukraina sõjalise toetamise maht suureneb.

Meie enda välisluureamet ja ka mitmed välismaised väljaanded viimasel ajal on öelnud, et Venemaa kannatused on ikkagi ka päris suureks kasvanud ehk neil ei lähe rindel hästi. Kuivõrd tõsiselt me saame seda kõike öelda, mõeldes just selle peale, et tegelikult ega ju Venemaalt väga palju informatsiooni välja ei tule?

Venemaalt tõesti endast adekvaatset infot välja pumbata ei ole võimalik. Küll on olemas selleks erinevad muud võimalused: on võimalik kasutada Big Datat, on võimalik vaadata näiteks kust pangasüsteemides ja mis pangasüsteemides - rahvusvahelised - , kust toimuvad maksed ja mismoodi Venemaa sõdureid värvatakse. Jätkuvalt ikkagi sellised suurlinnad, Moskva ja Peterburi, on värbamisrõngast paljuski väljas. See värbamine toimub väljaspool, aga kahjuks on ka tõsiasi see, et kuigi need värbamise numbrid on mõnevõrra väiksemad, kui on rindel kulumise numbrid - detsembri kulumine Venemaal oli 35000 võitlejat, jaanuaris 30000 võitlejat - , siis Venemaa on ikkagi kaotanud üle miljoni võitleja.

Fakt on ikkagi see, et need kaotused ei ole veel nii suured ja need tekitasid sellise lõhe kusagil rindelõigus. Et Venemaa kokku kukuks, selleks on vaja jätkata nii majandussanktsioonidega, kuid loomulikult jätkata ka relvaabi ja tagada ka see, et venelastel tõesti ei oleks võimalik kasutada rahvusvahelisi sidekanaleid, nagu näiteks Starlink.

Kui kaua neil veel aega on?

Venemaal on aega päris palju, kahjuks. Me teame seda, et isegi kui ükski ratsionaalne argument ei toetaks seda, et sõda peaks Venemaa jätkama - nad kuluvad, nendel ei ole tehnikat, nad värbavad Keeniast võitlejaid - , siis me teame ka seda, et Venemaa juhtkond ja Kremlis istuv Putin ei tee ühtegi sammu selle nimel, et seda sõda lõpetada. Tema arvates on ta jätkuvalt võidusoonel ja talle kindlasti antakse ka ebaõiget informatsiooni, aga see ei muuda seda, et sinna hakklihamasinasse peale ja peale inimesi saadetakse.

Kuivõrd ameeriklased usuvad seda, et Venemaa on kehvemas seisus? Või usuvad nad ikkagi, et Ukraina on kaotuse lainel?

Ma ei kahtle absoluutselt selles, et Ameerika Ühendriikide luureasutustel on olemas väga adekvaatne pilt. Ka meie jagame ameeriklastega luureinfot ja nagu me jagame seda NATO-s ka teiste partneritega ning nemad meiega. See luurepilt on tegelikult väga adekvaatne. Nüüd on küsimus selles, et kas poliitiline juhtkond selle luureinfoga midagi peale hakkab ja mida. Loomulikult tegelikult ka see, et milline on tahe? Näiteks kindlasti oleks võimalik Venemaad väga-väga tõsiselt pigistada nii varilaevastikuga kui sanktsioonidega, aga me näeme, et ka Euroopa sees ei ole kõik ühel meelel.

Ungari ähvardab blokeerida 20. sanktsioonipaketti. Nii et tööd on vaja teha mitte ainult Ameerika Ühendriikide liitlastega, vaid kindlasti ka Euroopa liitlastega, et Ukraina saaks nendeks läbirääkimisteks võimalikult hea positsiooni.

Millega me siin Euroopas siis tegeleme? Millal me kõigi nende asjadega hakkama saame, mida me oleme lubanud? Räägime külmutatud varadest, varilaevastikust ja kõigest muust.

Eks ta natukene selline salami viilutamine on, et natukene läheb jälle sanktsioone peale ja on ju praegu arutlusel 20. sanktsioonide pakett. Seda julgust erinevatel Euroopa riikidel tuleb juurde. Kui mäletate, siis sõja alguses Eesti andis Ukraina toetuseks Javelini ja me andsime ära oma haubitsad selleks, et Ukraina saaks võidelda. Nendest Eesti antud haubitsatest sai alguse tegelikult suurtükikoalitsioon ja sealt edasi tankikoalitsioon ehk liitlased on ajas kogu aeg juurde keeranud seda abi.

Tegelikult, kui me läheme ajas nüüd jällegi tagasi, siis oleks me kogu selle abi andnud Harkivi vasturünnaku ajal 2022. aasta sügisel, siis minu tagasihoidlik arvamus on küll, et siis oleks olnud see sõda läbi. Kahjuks nii ei läinud ja nüüd me peame jupikaupa Ukrainat toetama, aga Ukraina enda kaitsetööstuse võimekus on kasvanud täna nii kõrgele, et nad suudaksid kordi rohkem toota, kui nad praegu raha saavad.

Kui tõsiselt me Euroopa eriesindaja juttu peaksime võtma ja kui me peaksime tõsiselt võtma, siis mis ülesannet ta peaks täitma?

Hetkel ei ole ju Venemaaga midagi rääkida. Tõsi on see, et meie ülesanne on pigem rääkida Ukrainaga, toetada Ukrainat ja anda neile meiepoolne sisend. Seal laua taga räägitakse ju läbi ka asju, mis puudutavad otseselt Euroopat.

Julgeolekugarantiid - kuidas ja mismoodi Euroopa hakkab neid garantiisid realiseerima. Euroopa Liiduga liitumine ja võimalik ukse lahti hoidmine NATO-ga liitumiseks. Seal neid erinevaid punkte, mis Euroopa liitlasi puudutavad, on väga palju. Kui vaadata, et mis puudutab Euroopa ja Venemaa suhteid, siis nendel läbirääkimistel neid teemasid ei ole. Selge on see, et meie ülesanne on siin püüda ka ameeriklaste kaudu viia see sõnum tegelikult sinna laua taha. Ilma Euroopa seisukohtadeta ei ole võimalik lõplikku rahu saavutada.