Eesti narkopoliitika üle ei vaielda praegu ainult karistuste, vaid lugude pärast, ehk selle üle, millist narratiivi me sõltuvusest usume ja millise loo põhjal me poliitikat teeme.

Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta tahab nihutada rõhuasetust: karmimad tagajärjed diileritele, paindlikum lähenemine tarvitajatele. Siseminister Igor Taro leiab, et selline muudatus saadaks ühiskonnale vale signaali. Pealtnäha on see vaidlus paragrahvide üle. Tegelikult on see kokkupõrge kahe kultuurilise loo vahel.

Sõltuvus kui tragöödia

Lääne kultuuris on sõltuvus peaaegu alati tragöödia. Lugu algab eksperimendist, liigub kontrolli kaotuseni ja lõpeb hävingu või lunastusega. Sama struktuur kordub antiiktragöödiates ja filmides nagu "Trainspotting" või "Requiem for a Dream": keegi ületab piiri ja maksab selle eest.

Tragöödia pakub moraalset selgust. Ta ütleb, kus piir kulgeb, ja kinnitab, et selle ületamine on individuaalne eksimus. See on kultuuriliselt mugav raamistik, sest lubab uskuda, et probleem on inimeses, mitte tingimustes.

Sotsioloog Erving Goffman kirjeldas, kuidas "raamid" kujundavad meie arusaama nähtustest. Raam määrab, mis on probleem, kes on süüdi ja mida tuleb teha. Kui sõltuvust raamida tragöödiana, siis on probleem indiviidis ja loomulik vastus on karistus või sunnitud lunastus.

Algus, mida tragöödia ei näe

Ometi ei alga sõltuvus enamasti hävinguga. See algab millestki, mida me kõik ära tunneme: kergendusest, kuuluvusest, ärevuse vaibumisest, tähendusest. Need on inimlikud vajadused, mitte moraalsed eksimused.

Sotsiaalpsühholoog Serge Moscovici kirjutas sotsiaalsetest representatsioonidest, kujutlustest, mille kaudu me tundmatut taltsutame. "Sõltlane" on üks selline kuju, kas moraalne läbikukkuja või traagiline ohver. Mõlemal juhul "teine", kelle kaudu ühiskond kinnitab iseenda normaalsust.

Nauding sellesse kujundisse ei mahu. Kui tunnistada, et sõltuvuses võib olla ka midagi mõistetavat, isegi meeldivat, muutub moraalne selgus häguseks. Aga ilma alguse mõistmiseta jääb ka lõpp arusaamatuks.

Keskkond kui nähtamatu tegur

Psühholoog Bruce K. Alexander näitas oma Rat Parki katsetes, et sõltuvus ei ole ainult aine omadus. Keskkond, kuuluvus ja tähendus mängivad rolli. Isolatsioon suurendab haavatavust, sidusus vähendab seda.

Sõltuvus on ka suhe keskkonnaga. Kui aga lugu on raamitud tragöödiana, jääb keskkond nähtamatuks. Fookus on üksikul tegelasel, kes ületas piiri. Ühiskondlikud tingimused – üksindus, vaimne tervis, tööpinged, ebavõrdsus – muutuvad taustaks, mitte põhjuseks.

Kaks poliitikat, kaks lugu

Justiits- ja digiministeeriumi ettepanek loobuda võimalusel tarvitajate karistamisest nihutab raamistikku. Kui tarvitajat käsitletakse eelkõige tervise- ja sotsiaalküsimusena, ei ole ta enam pelgalt normirikkuja, vaid inimene, kelle olukord vajab mõistmist.

Siseministri vastuseis toetub teisele loole: kui piir ähmastub, kaob normi jõud ja riik peab kinnitama, et eksimusel on tagajärg.

See on kokkupõrge kahe narratiivi vahel. Kas sõltuvus on kõrvalekalle, millele tuleb reageerida jõuliselt, või sümptom, mis osutab laiemale sotsiaalsele pingele?

Ühiskondlik hind, mida me ei märka

Tragöödianarratiivil on oma hind. Kui sõltuvust nähakse eelkõige moraalse eksimusena, liigub poliitika paratamatult karistuse ja kontrolli suunas. Ressursid ei lähe ennetusse, vaid repressioonidesse; abi otsimine muutub riskantseks, sest "sõltlane" on eelkõige normirikkuja, mitte inimene, kellel on probleem.

Stigma ei vähene, vaid süveneb. Ja kõige olulisem: tragöödialugu toodab pidevalt "teisi", inimesi, kelle kannatus on justkui nende endi süü, mitte ühiskondliku keskkonna sümptom. Selline poliitika ei vähenda kahju, vaid taastoodab seda.

Miks see vaidlus kordub

Tragöödianarratiiv pakub selgust ja võimaldab distantsi. Kui probleem on indiviidis, ei pea me vaatama laiemat maastikku, seda, mis teeb mõne inimese haavatavamaks kui teise.

Keerulisem lugu nõuab ebamugavust. See nõuab, et me taluksime mitmehäälsust ja tunnistaksime, et sõltuvus ei ole ainult isiklik eksimus, vaid ka sotsiaalne ja kultuuriline nähtus.

See ei tähenda kahju eitamist. Üledoosid on reaalsed. Kannatus on reaalne. Küsimus ei ole selles, kas sõltuvus on ohtlik, vaid selles, kas me suudame taluda lugu, mis ei lõpe moraalse selgusega.

Kui poliitika sünnib ainult tragöödianarratiivi pealt, on karistus loomulik vastus. Kui poliitika sünnib arusaamast, et sõltuvus on ka sotsiaalne ja keskkondlik nähtus, võib vastus olla teistsugune. Ja kuni me ei vaidlusta lugu, mille põhjal me seadusi kirjutame, kordub sama arutelu iga paari aasta tagant uuesti.

Võib-olla ei ole sõltuvus alati tragöödia. Võib-olla on tragöödia hoopis see, kui me teeme poliitikat üheainsa loo põhjal.