Eesti jaoks on strateegiliselt oluline õmmelda ennast USA külge, aga samas me Ukraina sõjas räägime palju rahvusvahelisest õigusest. Peab olema päris suur Donald Trumpi fänn, et pidada seda kõike viimasel aastal juhtunut rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks. Samas meie jaoks on rahvusvaheline õigus Ukraina sõja pärast oluline. Kas me oleme mingisuguses kahvlis siin?

Ma ei ütleks, et me oleme kahvlis. Siin on kaalukaussidel erinevaid asju. Rahvusvaheline õigus on kahtlemata väga oluline printsiip. Teiseks küsimus sellest, et ega Iraan – kui maailmas püüda teha mingit edetabelit vastikutest režiimidest, mis on olnud, siis see Iraani oma kindlasti oleks seal esikohale väga lähedal või esikoha. See, kuidas Iraan on kohelnud omaenda inimesi ja eriti naisterahvaid, kuidas ta tegelikult on kogu piirkonnas põhjustanud probleeme oma naabritele, toetanud terrorismi, siis sellist suurt sümpaatiat ta vastu ei ole. Muidugi meie jaoks on siin tähtis ka see, et Iraan oli üks esimesi Venemaa suuri toetajaid Ukrainas, kes tuli tegelikult Venemaale just Ukraina sõja alguses appi oma tehnoloogia ja droonidega.

Tänaseks on Venemaa ja Iraani kaitsealane, sõjandusalane koostöö arenenud veel tugevamalt edasi. Nendel kaalukaussidel on rohkem argumente, mis meie jaoks ilmselt kallutavad meid pigem mõtlema niimoodi, et me ei ole otseselt vastu sellele, kui Iraani tiibu kärbitakse.

See on selge, et ega keegi ajatolla Khameneid Eestis väga taga nutma ei hakka, aga kas see jutt Iraani ohtlikkusest, kas see ei ole osutunud bluffiks? Sest isegi siis, kui ajatolla ära tapetakse, siis ega seda vastust väga ei ole olnud.

Iraan on olnud ikkagi selles piirkonnas ja regioonis pidev probleemide põhjustaja, isegi pikki-pikki aastaid tagasi. Näiteks riigikogu väliskomisjoniga olime visiidil laheriikides ning sealsete poliitikute ja otsustajatega kohtudes see Iraani küsimus oli see, mida pidevalt tõstatati. Iisraelile, ma arvan, pole küsimustki, et nende jaoks on Iraan olnud pidevalt oht ja ka Hamasi terrorirünnak Iisraeli vastu – Hamas on alati saanud loota Iraani toele ehk tegemist ei olnud, ütleme niimoodi, toredate inimestega või ei ole. See režiim on praegu veel elus ja osutab vastupanu.

Kas te saate aru, mis on USA plaan?

Ma saan aru sellest, mida Ameerika Ühendriikide president ja kaitseminister on intervjuudes öelnud ja nad on tegelikult piiritlenud küllalt kitsalt selle selliste sõjaliste eesmärkidega, rõhutades, et see Iraagi vari või Lähis-Ida sõdade vari on Ameerika kohal väga tugevalt mõjutanud sealseid poliitikuid, sealset ühiskonda. Mulle tundub, et kõigiti üritatakse hoida selle sõjategevuse sellist eesmärki võimalikult kitsana, võimalikult sõjalisena: "Me hävitame Iraani võimeid, nende laevastiku", et vältida nagu selliste väga laiade, väga suurte ambitsioonikate eesmärkide seadmist. Sõdade ajalugu paraku on aga korduvalt Ameerika Ühendriikide puhul ja teiste riikide puhul tõestanud, et see plaan, mis presidendil ja tema lähimatel nõunikel alguses on, see peaaegu kunagi ei realiseeru ikka täpselt sellisel kujul, nagu nad sooviksid. Me tegelikult ei tea, mis saab siis.

Sõdu alustada on lihtne, aga neid lõpetada võib olla päris keeruline. USA kaitseminister ütles, et ta ei välista tegelikult maavägede sisseminekut, samamoodi Donald Trump ütles, et operatsioon võib kesta neli kuni viis nädalat, aga võib kesta ka kauem ehk me ei tea, millal see võib lõppeda.

Sellele administratsioonile on omane, et nad üldse midagi ei välista. Meil hiljuti oli ka Gröönimaa teemal see, kus ei välistatud ja siis lõpuks ikkagi välistati.

Muidugi ma vaidleks vastu sellele, et on lihtne alustada neid sõdu. Kui me Iraani esimeste päevade tegevusi vaatame, siis tegelikult sõjategevuse ettevalmistused on kestnud tõenäoliselt aastakümneid. On ilmselge, et on väga tugev luureinfo, mis on olnud selle operatsiooni aluseks. Selliste allikate loomine endale ja selle süsteemi ehitamine – Iisraelil eelkõige, aga ka Ameerika Ühendriikidel – on olnud väga suur töö. Tõepoolest vähemalt esialgu on sõjaliselt kõik õnnestunud, aga sellel on tegelikult väga suur eeltöö. Ei ole nii lihtne neid sõdu alustada, aga tõsi on see, et lõpetada on sageli palju-palju raskem.

Tundub, et Euroopa on vähemasti praegu mängust väljas. Te käisite eelmisel nädalal Washingtonis. Mida seal eurooplastest arvati? Vähemasti praegu tundub, et meid nähakse nagu mingisuguste luuseritena.

Nii see ei ole. Tegelikult Ameerika Ühendriikides – kui rääkida kongressi liikmetega, kui rääkida mõttekodadega, rääkida nende kaitseväelastega, ettevõtlus, kaitsetööstusettevõtted, tehnoloogiaettevõtted – Euroopaga suhet väärtustatakse väga ja Euroopa on Ameerika Ühendriikide jaoks alati oluline turg ja partner.

Mõtlesin ka, et on täitsa huvitav, et võrreldakse Iraaki ja nüüd seda praegust olukorda. Tegelikult, kui seda Iraagi ajalugu – tänaseks on selle kohta piisavalt palju teada –, ega seal ka tegelikult otseselt ei küsitud luba eurooplaste käest või nõusolekut. Ameeriklased olid otsustanud Iraaki minna. Tõsi, tol ajal nad ehitasid suurt koalitsiooni, kutsusid liitlasi, eurooplasi kaasa, aga on teada, et seal oli üks hetk, kus näiteks USA president ütles Briti peaministrile, et kui see on sulle sisepoliitiliselt väga keeruline, siis ära tule.

Eks Ameerika on ikkagi – eriti, mis Lähis-Ida puudutab – alati küllalt isepäiselt käitunud. See on tõsi, mis mind hämmastab iseenesest, on see, et Euroopas on selle ümber puhkenud nüüd selline segadus. See võimalik stsenaarium oli ju teada, et midagi sellist võib juhtuda. Väed olid sinna piirkonda koondatud ja ultimaatumid olid esitatud. Oli näha tegelikult, et need läbirääkimised Iraaniga on raugemas või need viimased voorud tundusid juba sellised, et neid tehakse sellepärast, et lihtsalt öelda, et proovisime läbi rääkida. Väga kummaline, et me kogu aeg räägime, et meil peaks justkui olema selline koordineeritud ja ühtne välispoliitika, aga kui tekivad sellised tõepoolest keerulised või pingelised olukorrad, siis me ei suuda seda ühtsust luua. Siin on kindlasti mõttekoht Euroopa Komisjonile ja teistele, et kuidas seda viga parandada.

Kuigi Trump soovib nende edukate operatsioonidega Venezuelas, Iraanis, mis on siiamaani üsna edukas operatsioon olnud, näidata, et ta on ise ka väga edukas president, siis meil ilmselt tuleb teda hinnata ikkagi selle järgi, kuidas ta Venemaa ja Putiniga hakkama saab. Kuidas te hindate, kuidas ta on saanud siiamaani hakkama?

Seda ei saa kuidagi eitada, et see eesmärk, mille Ameerika Ühendriikide president ja tema administratsioon seadsid veel enne valimisi – lõpetada Ukraina sõda võimalikult kiiresti – ei ole suudetud saavutada. Selle üle võib vaielda, miks ei ole suudetud saavutada, kas seda oleks üldse olnud võimalik teha, kui valimised oleksid läinud teisiti ja demokraadid oleks võitnud, siis kas me oleksime paremas või halvemas olukorras? Need on sellised oleksid-poleksid. Reaalsus on see, et see ei ole õnnestunud.

Tõsi on küll, et nende Iraani sündmuste varju pisut on jäänud selline huvitav infokild, et ukrainlased andsid teada, et justkui Venemaa põhimõtteliselt on andnud oma nõusoleku nendele USA antavatele julgeolekugarantiidele.

Kui see vastab tõele ja see tõesti nii on, siis see on tegelikult ikkagi oluline samm rahu poole tagasi. Ilmselgelt territooriumite küsimuse kõrval see julgeolekugarantiide küsimus on, ma arvan, ukrainlaste jaoks kõige-kõige olulisem, sest kui nad on sunnitud tegema mingeid järeleandmisi või kompromisse, siis kuidas vältida seda, et see ei ole lihtsalt selline vastasele edu andmine ja lihtsalt enda nõrgemasse positsiooni seadmine tulevastes lahingutes.

Huvitav, mis pilguga vaatab Vladimir Putin seda? Kuuldavasti, kui Liibüa diktaator Muammar Gaddafi tapeti, siis see muutis tema jaoks päris palju. Nüüd ta on näinud, kuidas Maduro viidi minema, öeldi, et Iraani liidrit pole nii lihtne eemaldada, aga tuli välja, et oli veel lihtsam – läks vaja ühte raketirünnakut. Kuidas huvitav Putin vaatab seda?

See vastab muidugi tõele, et Gaddafi küsimus oli Putinile niivõrd oluline, et väidetavalt isegi seda salvestust Gaddafi tapmisest oli hoidnud ta oma Kremli kabinetis mingil kujul ning seda inimestele näidanud ja jaganud. Tõsi on see, ma arvan, et Venemaa positsioon on saanud oluliselt lüüa küll. Sellepärast, et nii Venezuela puhul, nii Iraani puhul – need on riigid, kellel on olnud Venemaaga head suhted, ka Hiinaga head suhted – kindlasti laiem maailm praegu paneb tähele, et nende riikidega sõbrustamine ei pruugi sulle tegelikult väga palju anda. Kui ühel hetkel on sul otsustav ja keeruline olukord, siis ega nad sulle appi ei tule või sinu heaks midagi teha ei saa ning need tarnitud relvasüsteemid ei pruugi alati päris head tulemust anda.

Kindlasti see on Venemaale probleem, aga mulle näib, et Putin on praegu nii keskendunud mingi keskaegse või lausa võib-olla tema jaoks religioosse missiooni elluviimisele, et see teda veel ei heiduta. Ma arvan, et seda Ukraina sõja dünaamikat mõjutavad lõpuks ikkagi muud sündmused.