Iraani sõda on toonud esile Euroopa suurriikide juhtide ja Donald Trumpi vahelise pinge. President Stubb, skaalal 1–10 – kui pettunud teie olete?

Soome Vabariigi presidendil ei tasu olla pettunud, vaid elada olemasolevate reaalsustega. Minu vaatenurk on, et kuni aastavahetuseni suutsime koos Euroopa liidritega leida USA-ga ühise keele. Pärast seda – Venezuela, Gröönimaa ja Iraan – on raskusi olnud rohkem, kuid kõik probleemid on siiski lahendatavad.

Kas aastavahetus oli siis selge murdepunkt?

Jah. Varem keskendusime (suhetes USA-ga – toim.) Ukraina olukorrale ja tollidele. Nüüd on keerukusaste kasvanud. Aga nagu ütlesin – selles ametis ei saa olla pettunud, tuleb otsida lahendusi.

Saksamaa liidukantsler Friedrich Merz ütles nädal tagasi, et Iraani sõjas Teheran alandab USA-d. Kas see on märk, et Euroopa on loobunud Trumpi meelitavast nn daddy-strateegiast ja hakanud rääkima ausamalt?

See määratlus on ajakirjaniku oma. Võib-olla on reaalsus lihtsalt muutunud. Osalt Gröönimaa olukorra, osalt Iraani sõja tõttu, millest USA eurooplasi ette ei teavitanud. Minu kogemuse järgi pole välispoliitika kunagi mustvalge – küsimus ei ole mingist joonest loobumises, vaid tasakaalu leidmises ja lahenduste otsimises.

Kas võib siis järeldada, et Soomel kui väikesel riigil ei ole endiselt võimalik olla täiesti otsekohene ja jätkatakse senise stiiliga?

Soome presidendi ülesanne on tagada riigi julgeolek, territoriaalne terviklikkus ja iseseisvus. Selle nimel ehitame liitlassuhteid – Põhjamaade, Balti riikide, EL-i, NATO ja USA-ga. Soome president ei ole arvamuslugu.

Samas on selge, et Trump ärritus Merzi väljaütlemiste peale. USA teatas 5000 sõduri äraviimisest Saksamaalt. Mida arvata sellest, et Trump kasutab liitlaste suhtes justkui kättemaksupoliitikat?

USA välispoliitika on muutunud. Väärtused on teistsugused, huvid rohkem majanduskesksed. Ka jõu projitseerimine on muutunud – ei toetuta nii palju rahvusvahelistele institutsioonidele ega küsita liitlaste arvamust. See on praegune reaalsus.

Kas kättemaksupoliitika on osa uuest reaalsusest?

See sõltub sellest, kas sõnadest saavad teod. Minu meelest oli Saksamaa kaitseministri reaktsioon täiesti õige (Saksa kaitseminister Boris Pistorius kirjeldas vägede väljaviimist kui oodatud otsust - HS). Praegu toimub Euroopa julgeolekus üleminek, kus näiteks Saksamaa võtab rohkem vastutust enda kaitse eest. On liialdus öelda, et transatlantiline suhe on katki, kui USA võib-olla viib 5000 sõdurit Saksamaalt ära.

Kellega Euroopa liidritest te viimati sõnumeid vahetasite?

Ma ei kipu seda avaldama – nagu ilmselt ka ajakirjanik ise seda ei teeks.

Kanadas ütlesite, et kirjutate peaaegu iga päev Kanada peaministri Mark Carneyga. Kellega teil Euroopas tihe side on?

Neid on palju – Starmerist ja Macronist Merzi, Støre, Tuski, Meloni ja Rutteni.

Need kolm esimest – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa juht – on kodumaal ebapopulaarsed. Paremäärmuslik poliitika kogub [Euroopas] toetust ja on sageli Venemaa-meelne. Kas kardate, et Euroopa tugevnev kaitse võib sattuda selliste jõudude kätte?

Kui vaadata Ungari valimisi kogu selle kära keskel, siis ma ei muretse. Aga demokraatiat tuleb hoida iga päev. Soome president ei vali teiste riikide juhte – tema ülesanne on kõigiga läbi saada. Me oleme pigem nagu back office – toetame ja aitame suurtes välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes ning püüame maksimeerida Soome mõju.

Te kohtusite Tšehhi parlamendi spiikri Tomio Okamuraga ja kohtute peaminister Andrej Babišiga, kelle Ukraina- ja Venemaa-poliitika erineb teie omast. Kas see on ebamugav?

(President naerab.)
Miks peaks? Kas on ebamugav selgitada rahvusvahelisele meediale, miks Soome Ukrainat toetab? Sama kehtib ka Tšehhi peaministri puhul. Ma pole kunagi olnud nii oma mugavustsoonis kui praegu välispoliitikat ajades – isegi kui vastas oleks Hiina keiser.

Räägime suhetest edasi. Olete mõnikord kontaktis ka president Trumpiga. Kas ta vastas, kui võtsite temaga ühendust pärast tulistamist Valge Maja pressiõhtul?

Jah.

Kuidas hindate Trumpi võimet teha järjepidevaid otsuseid?

See ei ole Soome presidendi ülesanne.

Olete rahvusvaheliselt tuntud kui maailma olukorra selgitaja. Natuke konkreetsemalt: mida peaks Euroopa nüüd tegema Ukraina heaks, kui USA keskendub Iraanile?

Esiteks peaksime küsima, mida Ukraina saab teha meie heaks. Ukrainal on praegu Euroopa suurim ja moodsaim armee. Euroopa vajab Ukrainat Venemaa heidutamiseks, sest ka pärast sõja lõppu Venemaa oht ei kao. Meile oleks kasulik, kui Ukraina oleks nii EL-i kui NATO liige.

Aga konkreetselt juba sel aastal?

Sel aastal 45 + 45 miljardit laenuna Ukrainale. Lisaks relvatarned ja droonikoostöö, millest on kasu mõlemale poolele. Tuleb meeles pidada, et Ukraina on paremas seisus kui aasta tagasi. Me vajame Ukrainat sama palju, kui Ukraina vajab meid.

Viimane küsimus – liigume ebamugavasse teemasse: poliitiline suhe Kremliga ja Putiniga. See teema jõuaks ju teie lauale, sest Soomes tegeleb Venemaa juhiga suhtlemisega president. Näiteks Välispoliitika Instituudi juht Hiski Haukkala on hoiatanud, et sõda võib kogemata laieneda, kuna suhtluskanalid puuduvad. Millisel hetkel on ohtlikum Putiniga mitte rääkida, kui temaga uuesti suhtlema hakata?

Ajalist piiri ei saa määrata, kuid fakt on, et mingil hetkel tasub Euroopal avada Venemaa suunal diplomaatilised kanalid. Ja ilmselt sõltub see küsimusest, kas Ameerika Ühendriikide praegu aetav Venemaa- või Ukraina-poliitika on Euroopa huvides või mitte. Kui vastus on, et see ei pruugi olla, siis ollakse tõenäoliselt lähedal hetkele, mil mõnel Euroopa liidril tasub koordineeritult president Putiniga suhelda. Seda arutelu on Euroopa liidrite seas peetud juba viimased kaks aastat.

Kas USA Venemaa-poliitika on praegu selline, mis on Euroopale kasulik?

USA Venemaa-poliitika ei ole praegu sama mis Euroopa Venemaa-poliitika. Euroopas nähakse Venemaad suurima julgeolekuohuna, samas kui Ameerika Ühendriikides ei pruugita seda tingimata nii näha.