Kes NATO liitlastest on valmis Bornholmi pärast surema? Niiviisi küsis selle Taani saare ajaloolane sel aastal valminud dokumentaalfilmis "Lõhestatud NATO". Kas tuleb tuttav ette? Kui palju me oleme kuulnud väidet, et kes see ikka on valmis Narva pärast surema. Tuleb välja, et taaanlastel on samad mured.

Ohustatud Taani

Selles filmis on kaks tasandit. Üks on Taani valmisolek Venemaale vastu seista ja teine on sügav nördimus selle üle, et USA presidendi Donald Trumpi ajal ei ole kollektiivkaitse organisatsioon NATO enam see, mis varem.

Trump on ainus USA riigipea, kes pole kordagi öelnud, et NATO kaitseb igat tolli oma territooriumist. Vastupidi, ta on mitu korda seadnud küsimuse alla USA valmisoleku liitlastele appi minna ning isegi õhutanud Venemaad NATO-t testima.

Eriti kibestunud on taanlased Trumpi ähvarduste peale Gröönimaa endale haarata. Kuigi Trump ei ole viimasel ajal seda nõuet korranud, olles hõivatud Iraaniga, on taanlaste arvates see küsimus vägagi päevakorras. Mõnevõrra lootusandvalt kõlab värske uudis, et USA ja Taani on juba mõnda aega pidanud salajasi läbirääkimisi kolme uue USA sõjaväebaasi rajamiseks Gröönimaale. Nendele baasidele võidakse anda USA suveräänse territooriumi staatus.

Mis puutub Vene ohtu, siis on taanlased sellest vägagi teadlikud. Nad on korduvalt langenud Vene hübriidrünnakute alla, kui droonid on seisma pannud mitme lennujaama liikluse. Taani on Venemaa sihtmärk ka selle pärast, et ta on üks aktiivsemaid Ukraina toetajaid. Taani on järsult suurendanud oma kaitse-eelarvet ja sel aastal peavad esmakordselt sõjaväeteenistuse läbima ka naised. Samal ajal tõdetakse, ei ilma USA-ta Venemaale vastu ei saa.

Pabertiigri otsingul

Rootsi kaitseväe juhataja kindral Michael Claesson ütles hiljuti, et Venemaa võib NATO-t testida varem, kui seni arvatud. See võib juhtuda just Läänemere piirkonnas, rünnates mõnda saart ja pannes NATO ühtsuse proovile. Kindral ei täpsusta, kas see saar võib olla Bornholm, Gotland või hoopis Saaremaa või Hiiumaa.

Venemaal on kindlasti just praegu suur kiusatus NATO-t proovile panna. Ei tasu end lohutada sellega, et kuni Venemaa on hõivatud Ukrainas, ei ole tal ressursse NATO-ga jõudu katsuda. Üheks suunatud erioperatsiooniks on tal võimu piisavalt.

Üks põhjus on see, et Euroopa küll relvastub, kuid äärmiselt aeglaselt. Venemaa ei taha kindlasti ootama jääda, millal see relvastumine lõpule jõuab. Teine põhjus on USA tüli oma Euroopa liitlastega. Pärast kongressi vahevalimisi novembris võivad tuuled Washingtonis muutuda Venemaale ebasoodsas suunas. Kolmandaks on USA hõivatud Iraaniga ja keegi ei tea, kauaks. See, mis pidi olema lühike võidukas sõjakäik, on muutunud vaat et lüüasaamiseks. Paralleel ei ole küll korrektne, kuid ka Venemaa lootis Ukraina vallutada kolme päevaga.

Donald Trump on NATO-t nimetanud pabertiigriks. Vaadates Pärsia lahe ümbruses toimuvat võib küsida, et kes see pabertiiger siis tegelikult on. Praeguse seisuga tundub, et Iraan see pole. Tahaks väga loota, et üht pabertiigrit nägime me 9. mail Moskvas, kus nuditud paraad suudeti läbi viia vaid tänu Ukraina heatahtlikkusele.