Riigikogus on arutlusel seadusemuudatus, millega soovitakse lubada vähemalt 16-aastastel täisealise töötaja järelevalve all teha tööd, mis on seotud alkohoolse joogi valmistamise, müügiks pakkumise ja müügiga. Ettepanek on lisatud töölepingu seaduse muutmise eelnõule, kuid sisuliselt puudutab see alkoholiseadust ja alaealiste kaitset.

Noortele tuleb pakkuda töövõimalusi, kogemust ja iseseisvumise võimalust, aga küsimus on muidugi selles, millised tööülesanded on alaealisele sobivad ja millised mitte. Alkohol ei ole tavaline toode ja nii ei ole ka alkohoolsete jookide valmistamine, pakkumine ja müük tavaline teenindusülesanne. See tegevus eeldab täiskasvanulikku vastutust, oskust hinnata olukordi, oskust öelda ei ja valmisolekut tulla toime joobes või survestava kliendiga.

Kehtiv keeld alkoholiseaduse paragrahvis 47 ei keskendu mitte tööhõive teemale, vaid on sõnastatud ühe meetmena "alaealisel alkohoolse joogi tarbimise keelu tagamiseks". 18 aasta piir on seatud alaealiste kaitseks, et alaealiste varasem ja tihedam tööalane kokkupuude alkoholiga ei normaliseeriks alkoholi rolli noorte igapäevas.

Selles Reformierakonna ja Eesti 200 fraktsiooni nimel tehtud ettepanekus on ka sisemine vastuolu. Ühelt poolt esitatakse kaitsemehhanismina, et alaealine võiks alkoholi käitlemisega seotud tööd teha ainult täisealise töötaja järelevalve all. Teiselt poolt põhjendatakse muudatuse vajadust sellega, et kehtiv kord on tööandjale ebamugav, sest alaealisega samas töövahetuses peab niikuinii olema täisealine töötaja, kes saab kliente täiel määral teenindada, ka alkoholi müües.

Kuid selleks, et plaanitud järelevalve oleks tegelik ja sisuline, peab täisealine töötaja ju endiselt samas töövahetuses kohal olema. Kui eesmärk on vähendada täisealise töötaja kohaloleku vajadust, muutub järelevalve näiliseks ja alaealine võib praktikas jääda alkoholi valmistamise ja müügiga iseseisvalt tegelema. See ei ole kaitsemehhanism, vaid riskikoht.

Alkoholi müük ja serveerimine ei tähenda ainult klaasi ulatamist või joogi valmistamist. Teenindaja peab hindama, kas klient on piisavalt vana, ta peab märkama joovet, ta peab vajadusel keelduma müügist ja ta peab seda tegema ka siis, kui klient on pahane, survestav, tuttav ja eakaaslane. Täiskasvanud töötajatele on see sageli keeruline. Ei ole põhjendatud eeldada, et 16- või 17-aastane noor peab sellistes olukordades olema piisavalt tugev, oskuslik ja kaitstud.

Tuletame meelde, et praegune muudatusettepanek on hiljutise idee arendus. 2025. aastal tuli majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) välja ideega lubada alkoholi käitlemist juba alates 13. eluaastast. Sellise äärmusliku lähtekoha kaalumine viitab, et teema algatajad ei oma adekvaatset arusaamist noorte alkoholiprobleemist tervikuna. Võrreldes 13-aastastega on 16-aastased ju palju küpsemad, kas pole? Esiteks ei ole seaduse silmis neil vahet. Teiseks teame igaüks, et ka kaks 16-aastast võivad olla väga erinevad.

Noorte haavatavus tuleb selgelt esile 2023. aastal ajakirjas American Journal of Industrial Medicine avaldatud uuringus töövägivalla kohta USA noorte töötajate seas. Uuring hõlmas 14–24-aastaseid töötajaid ja leidis, et 60 protsenti küsitletuist oli kogenud mingit vormi töövägivalda, 53 protsenti verbaalset väärkohtlemist, mis tekitas hirmu või ebaturvalisust, ning 24 protsenti seksuaalset ahistamist. Töövägivald oli eriti levinud söögi- ja joogikohtades ning klienditeeninduses.

2018. aastal kirjutas Harvard Business Review, et restoranisektoris on USA-s seksuaalse ahistamise juhtumeid häirivalt rohkelt, kus kaebuste hulk on teiste sektoritega võrreldes väga kõrge. Nad seostasid seda madalapalgaliste ja sageli noorte eesliini töötajate, võimuerinevuste, suure tööjõu voolavuse, kliendiga "hästi läbi saamise" ootuse ning jootrahast sõltumisega.

Eesti teenindussektori töötajate kogemus näitab samuti, et klienditeeninduses ei ole konfliktid ja väärkohtlemine võõrad nähtused. Intra Researchi 2025. aasta küsitluse põhjal on pooled Eesti teenindajad kogenud klientidelt ahistamist või ebasobivat käitumist. Sama uuringu kohaselt leidis 51 protsenti teenindajatest, et tööandjad ei tee piisavalt töötajate kaitsmiseks, ning 25 protsenti ütles, et tööandja on jätnud töötaja kliendiga toimunud juhtumi puhul üksi.

Kogu alkoholi müügi ja tarbimise kontekst on Eestis olulise järelevalve kriisis. Kui arukas on luua sihilikult järjekordne kontrollist sõltuv valdkond? Nimetatud "täisealise töötaja järelevalve all" on liiga ebamäärane kaitsemehhanism ja vajab ju selgelt lisanduvat järelevalvet, et seda lubatud järelevalvet kontrollida, kuid ei ole selge, kas muudatusettepanekus nimetatu tähendab vahetut ja pidevat järelevalvet, samas ruumis viibimist, samas töövahetuses töötamist või üksnes seda, et täisealine töötaja on kuskil ettevõttes olemas. Sellise ebamäärasuse juures ei ole alaealise kaitse tagatud.

Samuti on muret tekitav muudatusettepaneku esitajate Õnne Pillaku ja Toomas Uibo väide, et osa alaealisi teeb selliseid tööülesandeid juba praegu mitteametlikult ja seetõttu tuleks see seadustada.

Kui seadust rikutakse, siis on esimene vastus järelevalve, juhendamine ja tööandjate vastutuse selgitamine, mitte kaitsepiiri langetamine. Sama loogikat ei kasutaks me tubaka, nikotiinitoodete, hasartmängude või teiste alaealistele piiratud valdkondade puhul. Kui alaealisi kasutatakse sobimatutel töödel, tuleb seda praktikat piirata, mitte selle järgi seadust ümber teha.

Kui alkoholipoliitika nõrgendamise argumendiks paistab olevat, et nagunii seadust rikutakse, siis kus me järgmist muutust võiksime näha? TAI testostlemise andmed näitavad, et Eestis saab alkohoolse joogi vanust tõendamata kätte iga teine noor. Ei toimi. Kas langetame vanusepiiri?

See loogika paistab selgitavat praeguste koalitsioonierakondade vaadet alkoholiprobleemile. MKM-i ettepanekul taheti 2024. aastal muuta reklaamiseadust, viies sisse turuosaliste nn täielik eneseregulatsioon, 2025. aastal pandi ette juba mainitud idee lubada alkoholi käidelda alates 13. eluaastast alates. Käesoleval aastal kaotatakse riiklik alkoholiregister.

Samal ajal lubas käesolev valitsus oma kehtivas koalitsioonileppes, et kinnitatakse ekspertide (ka WHO) ja ministeeriumite soovitustel ja koostööl valminud alkoholipoliitika arengusuunad 2026-2035 (esialgse tähtajaga IV kvartal 2025). See on paraku jäänud tegemata.

Noorte alkoholitarvitamise ennetuses on sõnumite selgus oluline. Kui tahame, et noored võtaksid vanusepiiri tõsiselt, peab ka riik seda tõsiselt võtma. Eriti problemaatiline on alkoholi normaliseerimine.

Alaealine, kes töötab alkoholi valmistamise ja müügi juures, puutub alkoholiga kokku mitte kui keelatud või riskantse ainega, vaid kui tavapärase tööosaga. Ta näeb tellimusi, brände, hindu, kliendi reaktsioone, joobes käitumist ja kolleegide suhtumist. Ta õpib nägema alkoholi kui kasumiartiklit. See ei pruugi kohe tähendada isiklikku tarvitamist, aga ennetuses ei mõõdeta mõju ainult järgmise päeva käitumisega. Mõju on ka normides, hoiakutes ja selles, mida ühiskond peab alaealise jaoks sobivaks.

Eesti alkoholipoliitika peab olema järjekindel. Kui eesmärk on vähendada noorte kokkupuudet alkoholiga ja lükata alkoholi tarvitamise algust võimalikult hilisesse ikka, ei tohiks riik samal ajal luua uut erandit, mis toob alaealised alkoholi valmistamise ja müügi juurde. Kehtiv vanusepiir tuleb säilitada. Noorte töötamist tuleb toetada, aga mitte alkoholi käitlemise kaudu.