Hiljuti ilmunud inimarengu aruande keskmes on Eesti haridus. Tunnustust väärib, et koostajad on hariduse ja selle kitsaskohad sõnastanud justkui noore eestkõneleja vaatepunktist ning pakkunud välja lahendusi, mis ulatuvad klassiruumist ja õpetaja pädevustest kaugemale.

Neile, kes töötavad noortega koolivälisel ajal, ei tulnud aruandes kirjeldatud murekohad kindlasti üllatusena. Teame, et mitmes riigis on püütud välja arvutada, kui palju toob läbi noorsootöö ja huvihariduse noortesse investeeritud raha hiljem ühiskonnale tagasi, ning vastupidi, milline kulu kaasneb iga investeerimata jäetud euroga aastaid hiljem. Teame ka seda, et näiteks 2008. aasta majanduslanguse ajal, kui Suurbritannias hoiti kokku noorsootöö arvelt ja suleti noortekeskusi, langesid riiklike eksamite tulemused ning kasvas noorte kuritegevus.

Pole kahtlustki, et investeeringute mõju noorsootöösse ja huviharidusse avaldub ka õpitulemustes, kuid ehk on sellest tähtsamgi, et õppetöö ja koolivälise tegevuse koosmõjul on tulemuseks õnnelikumad ja ühiskondlikult aktiivsemad noored, kes oskavad oma vaba aega mõtestatult kasutada, tulla edukalt toime mistahes raskustega ja kes tunnevad end väärtusliku kogukonna liikmena.

Ja see kasu ei piirdu vaid noortega, sellest võidab kogu ühiskond, mis on sidusam, üksteisega arvestavam, sallivam ja kus kodanikuaktiivsus ja kogukondlik aktivism ei ole vaid väikese hulga inimeste kanda.

Huviharidusele lisaks on veel lahendusi

Kuigi inimarengu aruanne keskendub peaasjalikult huviharidusele kui efektiivsele ennetusmeetmele, tuleks kogu koolivälise aja sisustamist vaadata siiski laiemalt. Väljaspool kooli osalevad noored ka noorsootöös, olgu selleks kohaliku noortekeskuste või noorteühingute tegevused, suvel laagrid ja malevad.

Ka kirikud teevad tänuväärset noortetööd ning eesti noored – olenemata nende pere sotsiaalmajanduslikust taustast – osalevad aktiivselt Erasmus+ rahvusvahelistes projektides, omandades asendamatuid kogemusi ja oskusi.

Euroopas vaadatakse Eesti noorsootöö ja huvihariduse kui eeskuju poole just seetõttu, et oleme neid mõtestanud peaasjalikult läbi hariduse. Noorsootöö ja huviharidus on tegemist noori arendava eesmärgistatud tegevused, kus formaal- ja mitteformaalõpe täiendavad teineteist, toetades noorte terviklikku ja igakülgset arengut. Just seetõttu sai ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse kirja säte, mis kohustab alates eelmise aasta sügisest kooli noore mitteformaalõppes omandatut formaalõppes arvestama.

Avalikus arutelus rõhutatakse sageli, et riik toetab huviharidust 9,3 miljoni euroga ja küsitakse, kas sellest piisab. Oluline on siinjuures märkida, et noorsootöö ja huvihariduse korraldaja on kohalik omavalitsus, sest just seal teatakse, millised on nende noored, nende mured ja huvid.

Näiteks eelmisel aastal panustasidki kohalikud omavalitsused noorsootöösse, sporti ja huviharidusse 216 miljoni euroga, millest osa moodustas ka riigi toetus huviharidusele.

Tegelikult on ka riigi panus nii huviharidusse kui ka noorsootöösse oluliselt laiem. Noorsootöös toetatakse noorte omaalgatuslikke projekte, koolidemokraatia edendamist, igasuviseid malevaid, laagreid, noorteühinguid ja sealhulgas nii noorsootöö kui ka huvihariduse valdkonna katusorganisatsioone ning rahvusvahelisi programme. Riigi roll on toetada valdkonna arengut ja luua raamistik, et kõigil noortel oleks võrdsed võimalused kvaliteetses noorsootöös ja huvihariduses osalemiseks.

Võimalusi eneseteostuseks väljaspool kooli on noorte jaoks justkui palju. Inimarengu aruandes rõhutatakse, et hariduse roll on õpetada inimeseks olemise kunsti ja selleks on vaja võtta aega päriselu suhtluseks ja suheteks. Noortevaldkonnas näeme, et kuigi noorte osalemine huvihariduses on tõusvas trendis, jääb noortele mõeldud keskkondi aina vähemaks.

Vähemaks jääb ka inimesi, kes seda inimeseks olemise kunsti õpetaks ja harjutada aitaks. Kui 2000. aastate algul loodi noortekeskusi, mis olid uued ja uuenduslikud, siis nüüd on mitmeid piirkondi, kus need on ajale jalgu jäänud või sootuks teadmata ajaks suletud.

See ei ole muidugi igal pool nii, osas kohtades on see andnud võimaluse innovatsiooniks. Mitmed piirkonnad on võtnud kasutusele mobiilse noorsootöö, et jõuda veelgi rohkemate noorteni ning avanud ka uusi kohti, näiteks noortele mõeldud kohvikuid.

Kuidas jõuda noorsootöö ja huviharidusega kõigi noorteni?

Noorte vaimse tervise kriis, aina jõhkramate kuritegude ja noorte töötuse kasv, radikaliseerumine, polariseerumine ja demokraatlike väärtuste vähikäik, õpingute poolelijätmine näitavad selgelt, et kõik noored neile mõeldud tegevustest osa ei saa.

Haridusest, huviharidusest ja noorsootööst kaob igal aastal hulk noori, kes ühel hetkel mõnes riigi jaoks halvas statistikas jälle välja ilmuvad.

Seetõttu on vaja värske pilguga vaadata üle kohalikul tasandil noortele loodud võimalused nii noorsootöös kui ka huvihariduses. Kas huviringid vastavad noorte vajadustele ja on uudsed, kas need on igas mõttes peredele kättesaadavad, kas noortekeskuste ruumid on noore jaoks kutsuvad, kas noortega töötavad pädevad inimesed ja nii edasi. See kõik annab noorele sõnumi sellest, kas ta on väärtuslik ja märgatud.

Riigil, sh ministeeriumil, on koostöös erinevate valdkondade ja teiste ministeeriumide osapooltega plaanis värske pilguga üle vaadata riiklikud meetmed, mis toetavad noorte sisukat ajaveetmist, tööturule sisenemist ja üldist heaolu. Kas riiklikult toetatud maleva- ja laagrikohti on piisavalt, kas noorte omaalgatuslike projektide jaoks on piisavalt rahastust? Kas noortel on ligipääs vaimse tervise toele ja kas tööturu meetmed on noorte vajadustele sobivad?

Inimarengu aruanne toob hea näitena mitmel korral Islandi, kus noorsootöö ja formaalõpe on paremini põimunud nn kogupäevakoolis. Samuti on tagatud igale noorele rahaline toetus vähemalt kaheksa nädalat huvitegevuses osalemiseks.

Uudne ja hea lahendus on omavalitsuse toetatud huvitegevuse kaart, mida iga laps saab endale sobivas tegevuseks kasutada. Noorte heaolusse panustavad Islandil ka lapsevanemad, patrullides hilisõhtutel tänavaid ja saates lapsi koju. Sellised uuendused nõuavad kindlasti aga riigi ja kohaliku omavalitsuse koostööd ning ühist jõupingutust.