EKRE on esimene, kes on avalikult välja käinud nime, kes võiks olla nende kandidaat lähenevatel presidendivalimistel. Olete ka varem presidendiks kandideerinud. Ja presidendivalimisteni on tänase seisuga mõned kuud aega. Kas riigikogus, kus peaks toimuma valimiste esimene faas, on üldse tõenäoline, et mõni kandidaat üles seatakse?

Seda, kas keegi üles seatakse, mitte keegi praegu ei ütle või vähemalt ei tea. Aga kui nüüd keegi üles seatakse, siis tähendab see seda, et see ülesseadmine saab toimuda 21 hääle kokkusaamise puhul ainult Reformierakonna poolt. Mõned on öelnud, et Kaja Kallas võiks olla, ma küll väga tõsiselt seda juttu ei võta, aga nemad saaksid kellegi üles panna ise, tehniliselt. Ja ülejäänute puhul on vaja, et keegi lööb leivad ühte kappi ja toetab siis kedagi, mis on ka võimalik, aga mida ma hetkel väga tõenäoliseks ei pea.

Eesti praegune riigikogu koosseis on selline, kus Reformierakonna fraktsioonil ligi 40 riigikogu liiget. Nemad saaksid kindlasti presidendikandidaadi üles seadmiseks vajalikud 21 allkirja kokku. Ülejäänud fraktsioonid on kõik väiksemad kui 21, ehk siis seesama koalitsioon võiks olla näiteks Isamaa ja Keskerakonna vahel. Kui nalja teha, siis võiks öelda näiteks, et EKRE ja sotside vahel saaks 21 häält kokku. Ja siis on veel aknaalused, kes võiksid kuskile tulla toeks.

Jah, aga ma ei pea seda väga tõenäoliseks ja seetõttu ma ei arva ka, et keegi üles pannakse. Kui pannakse, siis pannakse suure tõenäosusega selleks, et tema šansid valimiskogu jaoks juba ära rikkuda. Poliitmängud on alati võimalikud. Aga vähemalt ühes on kõik veendunud: riigikogus presidenti ära ei valita. See läheb valijameeste kogusse ja valijameeste kogus on muidugi juba jõudude vahekord hoopis teistsugune. Seal tulevad ikkagi valijamehed juba mängu ja tekivad kindlasti juba ka konkureerivad koalitsioonid.

Ma tuleks siiski selle riigikogu juurde veel tagasi. Kõige rohkem on võimaliku presidendikandidaadina räägitud praegusest vabariigi presidendist Alar Karisest. On kaks erakonda, kes on ametlikult teatanud, et nad toetavad Alar Karise jätkamist presidendina, need on Isamaa ja Keskerakond. Nemad ju ei sea Alar Karist tõenäoliselt riigikogus üles, kuna see oleks taktikaliselt vale samm.

See sõltub ka sellest, mis Karis ise ütleb. Karis ei ole ju ka nüüd mingisugune mantel, et tõstad ühest varnast teise, ta peab oma nõusoleku andma. Ja nii palju kui mina olen aru saanud, on Karis ooteseisundis ja laseb ennast üles panna ainult sel juhul, kui ta on enam-vähem 100 protsendi ligidal veendunud, et ta ära valitakse, et ta läbi põruma ei lähe. Nii et selles mõttes nad võivad teda küll toetada, aga Karis ei pruugi anda nõusolekut enda üles seadmiseks riigikogus.

Aga valijameeste kogus võib ta seda muidugi teha, kui kalkulatsioon näitab, et see on mõeldav.

Võib teha, sellepärast, et kui me vaatame avalikku arvamust, siis avaliku arvamuse toetus Karisele on olemas. Me ei saa rääkida valijameeste kogus ka nendest jõuvahekordadest, mis on erakondadel, sest meil on väga palju valimisliite ja need valimisliidud on väga kirjud. Ma ei ole praegu teinud seda arvutust, kui palju on valimisliitudel volikogu esimehe kohti ja esimehed on enamasti ju need valijamehed. Sellest sõltub väga palju, missugused kompromissid nende kirjude valimisliitude puhul tulevad ja kes need valijamehed saavad olema valimisliitude poolt. Ma arvan, et valimisliitudel on praegu küllaltki otsustav roll selles, kes lõppkokkuvõttes valimiskogus presidendiks saab.

Kas teie olete aru saanud, miks Reformierakond Alar Karise jätkamist presidendina ei toeta? Kristen Michal on küll öelnud, et tema taha asi ei jää, mis on suhteliselt veider avaldus, kuna Kristen Michal ei ole riigikogu liige. Aga mulle tundub, et erakonna fraktsiooni taha jääb küll, aga miks?

Mina näen siin ikkagi ainult ühte seletust. See seletus on see, et neil on oma kandidaat, kes on teine kandidaat. See ei ole Alar Karis ja nad tahavad selle oma kandidaadi välja käia õigel hetkel. Ja sõrmeotsa tunnetusega praegu vaatavad, kas käia ta välja valimiskogusse või käia ta välja juba riigikogus, sest nemad oma allkirjad saavad kokku igal juhul ja nendel on see mänguruum selles mõttes palju suurem.

Aga oletame, et Reformierakonnal on see oma kandidaat, kes ei ole Alar Karis. Nendel on koos Eesti 200-ga tõenäoliselt võimalik kokkulepe saada. Presidendi äravalimiseks riigikogus on vaja 68 häält. Aga isegi kui nendega liituvad sotsiaaldemokraadid, neil ei tule ka seda 68 häält kokku, eeldades, et kõik fraktsioonid, mida ma nimetasin, hääletavad nii, nagu nad on kokku leppinud.

Mis puutub Eesti 200-sse kui koalitsioonipartnerisse, siis me näeme seal ikkagi praegu väga selgelt lagunemistendentse.

Kusjuures mina ei näe väga.

Mina küll näen ja see väljendub selles, et praegu käivad läbirääkimised juba seoses riigikogu valimistega, kes ja kus võiks mingi positsiooni saada ja mis tingimustel ja mis vastuteenete eest.

Aga kui need läbirääkimised käiksid, nagu te ütlete, ja võib-olla käivadki, siis see peaks olema ju avalikkusele nähtav.

Need asjad ei käi nüüd niimoodi.

Me oleme ju näinud, kuidas riigikogu liikmed, isegi valitsuse liikmed on erakonda vahetanud ja seda on ikkagi väga raske varjata. Mul on ikkagi teooria, et tegelikult ei käi neid läbirääkimisi.

Ma jään eriarvamusele.

Aga oskate siis äkki mõne nime nimetada?

Ei, ma ei nimeta mingeid nimesid.

Kas EKRE peab kellegagi neid läbirääkimisi Eesti 200-st?

Ei. Ei pea. Nad on liberaalid. Nad ei sobi meile juba oma maailmavaate poolest või oma olematu maailmavaate poolest. Meil ei ole seal eriti midagi nendega rääkida. Aga jah, siin on päris mitmeid inimesi, kelle puhul juba enam-vähem kindlalt öeldakse, et see läheb sinna ja see läheb sinna.

Aga rääkides veel nendest riigikogu fraktsioonitutest saadikutest, keda siis sellel teoreetilisel Reformierakonna, Eesti 200, sotsiaaldemokraatide ad hoc koalitsioonil oleks häältena vaja. Kas te kujutate ette, et on olemas mõni kandidaat, mis paneb neid fraktsioonituid saadikuid sinna Reformierakonna presidendikandidaadi taha tulema?

Need fraktsioonitud saadikud tegelikult nii fraktsioonitud ei ole, kui nad paistavad.

Mõned jälle on ikkagi.

Mõned on, aga tegelikult tuleb vaadata hääletusi. Hääletused näitavad tihtipeale üsna selgelt, keda need aknaalused või siis need fraktsioonitud toetavad. Mõned nii-nimetatud fraktsioonitud tegelikult istuvad juba ju konkreetselt fraktsioonides, paar tükki sotsides ja paar tükki Isamaas ja üks vähemalt on Reformierakonnas.

Ka Keskerakonnas istub üks.

Jah. Tegelikult on nad juba ennast positsioneerinud, nii et need fraktsioonitud selle presidendivalimiste arvutuste käigus on võimalik juba sisse arvutada. Aga seal neid hääli ei saa kokku ikkagi tõenäoliselt, sest kui me võtame nüüd üksikute fraktsioonide kaupa, siis sotsid ei lähe mingil juhul toetama Reformierakonna kandidaati, meie ka ei lähe.

Mulle tundub, et see oletus on õige. Aga võib-olla selgitatakse, miks teie arvates sotsid ei lähe toetama Reformierakonna kandidaati?

Neil on ikkagi küüneviha sees, sellepärast et neid [valitsusest] välja visati, ja teiseks ei taha nad mängida ennast maha sellega, et nad presidendivalimistel käituvad nagu mingi Reformierakonna puudel. Neil on ikkagi põhieesmärk riigikogu valimised vähem kui aasta pärast. Ja selles mõttes erakonnad teevad ikkagi oma kalkulatsioone praegu mitte lähtuvalt presidendivalimistest, vaid lähtuvalt järgnevatest riigikogu valimistest.

Eks teiegi olete plaaninud kandideerida presidendiks eelkõige sellepärast, et oma erakonnale riigikogu valimistel mainet ja kuvandit luua.

Nagu ma ütlesin ka "Esimeses stuudios", ega see mööda külge maha ei jookse. Aga meie eesmärk minu kandidatuuri ülesseadmisega on ikkagi näidata, et on üks erakond, on üks kandidaat, kes ei ole kartellierakond, kartellikandidaat ja me tahame kogu oma kampaania üles ehitada sellele, et juhtida tähelepanu, et kokkuleppel määratud presidendi asemel peab Eesti minema üle presidendi otsevalimisteni. Ja rahva poolt valitud president saab tõepoolest mandaadi, et ta on tasakaalustav jõud, et ta on kõrgemal seisev jõud, et ta on tõepoolest riigipea. Me tahame oma kampaania üles ehitada just nimelt sellele, et juhtida tähelepanu, et meie ei toeta presidendi määramise korda, nagu see Eestis seni on olnud.

Vaadake, kui raske on määrata.

Jaa, aga lõppkokkuvõttes määratakse ikka ära. Kersti Kaljulaid ka määrati ära.

Kas te arvate, et need omavalitsustest tulevad valijamehed on kõik kuskil Reformierakonna taskus?

Ei arva. Kui nad oleks nii taskus kellelgi, siis...

Aga siis ei ole määramist ju.

Noo... Ikkagi on.

No ei ole ju. Ei mina ega teie ei oska ennustada, kes presidendiks saab. Mis määramine see selline on?

Hetkel ei oska, aga...

See on ikka väga vilets määramine.

Määramine seisneb selles, kes kandidaatideks üles seatakse.

Te ise ju räägite, kuidas Reformierakond ei suuda kandidaati riigikogus üles seada, kuna neil puudub kindlus oma tulemuslikkuses.

Kandidaadid, keda praegu otsitakse ja kombitakse ja avalikkusele tutvustatakse ja reaktsioone kontrollitakse, tulevad lõppkokkuvõttes kõik peavoolule ja kartellile sobivad. See on niisugune demokraatia mängimine. Mis vahet meil oli, kas oli Karis või oli meil Soomere, mis vahet meil oli? Mitte mingit vahet ei olnud. Nad on kõik sellele ideoloogilisele paradigmale, mustvalgele maailmale truud kandidaadid.

Ma saan aru teist, aga selgitage siis, mismoodi siis Alar Karis on praegune, nagu te ütlete, koalitsiooni või selle kartelli, mis iganes seal kartellis siis on... Oletan, et Reformierakond on seal kindlasti...

Kartell on kõik need peavooluerakonnad.

Aga Isamaa ja Reformierakond ei salli üksteist silma otsaski ja vaevalt, et nad isegi koalitsiooni teevad...

Aga vaatame jälle hääletusi.

Nad ei hääleta ju koos.

Mida Isamaa on öelnud? Kas ta tühistab kooseluseaduse? Ei tühista. Kas ta tühistab veel mingisuguseid muid seadusi? Räägivad automaksu tühistamisest. No Reinsalu ei tühista ühtegi automaksu, mürki võin võtta.

Seda saab olema huvitav vaadata, kas tõesti võtate mürki?

Isamaa on populistlik erakond, kes põhimõtteliselt mängib opositsiooni, aga teeb täpselt nii, nagu ette nähtud käsulauad ütlevad.

See on küll uskumatu. Ma kuulen, kuidas Mart Helme süüdistab teist erakonda populismis.

Aga milles meie populism seisneb?

Mina tahan öelda seda, et ega populism ei ole midagi halba ju. Populism tähendab oma potentsiaalsete valijate soovide esindamist.

Aga talle on antud halb kõla.

Ahah... Ma olen nõus sellega. Aga tulles tagasi. Kui Karis on nüüd see n-ö marionettpresident - need on küll minu sõnad, mitte teie omad - aga kartellile sobiv president, siis milles see siis väljendub? Mina olen vaadanud, et Karis on olnud sellele koalitsioonile, mida me oleme näinud siin Kaja Kallase juhtimisel, hiljem Kristen Michali juhtimisel, erakordselt ebamugav president.

Ei ole olnud, ta on ju lõppkokkuvõttes kõik välja kuulutanud. Kooseluseaduse kuulutas välja, lasi Kaja Kallasel kaks kuud valitseda pärast seda, kui ta oli Keskerakonna välja visanud valitsusest, ehkki oleks pidanud tagasi astuma ja saama uuesti volitused uue valitsuse moodustamiseks. Karis lasi tasalülitada riigikogu, kui toimus obstruktsioon. Karis on kõik ka kõige kahtlasemalt põhiseadust riivavad või põhiseadust rikkuvad asjad välja kuulutanud, ta on olnud väga sõnakuulelik. Ja nüüd on tüli tekkinud sellepärast, et ta on mõned väljaütlemised teinud, mis meie välispoliitilise mustvalge joonega sajaprotsendiliselt ei klapi. Ja seda on hakatud tema vastu kasutama selleks, et teda mängust välja puksida, et tuua mängu Reformierakonna poolt, aga võib-olla veel kellegi teise poolt ka neile sobivamad kandidaadid või neile sisemiselt kokku lepitud kandidaadid.

Mul on lihtsalt kontrollküsimus. Kui nüüd juhtub selline asi, et Alar Karis siiski otsustab kandideerida ja osutubki presidendiks valituks teiseks ametiajaks ilma Reformierakonna häälteta, kas ta siis on jätkuvalt selle kartelli president?

Muidugi. Loomulikult.

Kes seal kartellis siis on?

Kartellis on kõik erakonnad peale EKRE.

Teie elu on ikka raske, ma pean ütlema.

See on karmilt öeldud, aga nii on.

Rääkides nendest teistest erakondadest peale EKRE. Seal on praegu nii, et valitsuserakonnad... Eesti 200 toetus on kuskil ühe-kahe protsendi kandis. Siis on Reformierakond, olenevalt küsitlustest seal 12–15 protsendi vahel. Nende toetus on väga madal. Siis on meil kaks erakonda, kes on populaarsed - opositsioonierakonnad Isamaa ja Keskerakond. Ja siis on sotsiaaldemokraadid ja EKRE, kelle toetus on kuskil nende kahe grupi vahepeal. Pigem rohkem ikkagi sinna Reformierakonna suunas, seal kuskil 13–16 protsendi vahel. Mida te olete siis valesti teinud? Olete muidu põhimõttelised ja rahvale meeldite, aga rahva toetust ei ole.

Ma ei saa öelda, et rahva toetust ei ole.

Ta on vähene, ütleme siis niimoodi. Võrreldes näiteks Keskerakonnaga.

Kui mitu aastat võimles Isamaa meil mingi viie-kuue-seitsme protsendi peal? Aastaid. Aga nüüd on 25 protsenti, nii et poliitika on dünaamiline.

Mida te siis praegu võiksite teistmoodi teha?

Alles kuskil kolm-neli kuud tagasi oli Keskerakond, kui toimus ka neil see lõhenemine, Ratas ja teised ära läksid, või pool aastat tagasi, olid nad ka mingisugune seitse, kaheksa, üheksa protsenti. Siis hakkasid vaikselt üles ronima. Ma ei võta seda kõike nii traagiliselt, poliitikas käivadki kaalud üles-alla. Me ei ole hetkel selline fookuses olnud erakond. Ja muidugi meedia on omalt poolt teinud oma parima, et meid maha vaikida. Vahepeal ei olnud absoluutselt fookuses, meist ei räägitud üldse. Nüüd viimasel ajal me oleme rohkem jälle fookusesse tõusnud ja kohe on näha, et sellel on resultaat ja reiting tõuseb. Aga ma ei vaata neid reitinguid kullipilguga, sellepärast, et me ikkagi oleme näinud ka seda, et need reitingud võivad käia väga lühikese intervalliga küll üles, küll alla. Sõltub sellest, kas meile jälle mingi Prigožini skandaal enne valimisi tehakse või kellelegi teisele tehakse. Kujutame ette, et näiteks Reformierakonnale tõmmatakse kaela mingi korruptsiooniskandaal. Selge see, et nad kukuvad nagu kivi.

Kas ma nüüd praegu kuulsin õigesti, et ennustate, et Eesti meedia tõmbab enne valimisi Reformierakonnale kaela selleks, et nende reitingut mõjutada ja valimistulemust, mingi korruptsiooniskandaali?

Ma ei mõelnud, et Eesti meedia tõmbab, ma mõtlesin, et ikkagi õiguskaitseorganid tõmbavad.

Süvariik?

Süvariik jah. Võime ka nii nimetada. Aga võib-olla see süvariik ei istu hoopiski mitte meil siin Toompuiestee 3, vaid on üle ookeani, kus saadetakse meie süvariigile, et vaadake, mis teil seal toimub...

Ameerika Ühendriikidest?

Muidugi. Kas te arvate, et nad ei tea, mis meil siin toimub?

Ameerika Ühendriigid hakkavad tegelema Eesti sisepoliitikaga?

Nad tegelevad kõikide riikide sisepoliitikaga, mitte ainult Eesti sisepoliitikaga.

Te vist ikka pisut hindate üle neid.

Ei. Nad on globaalne suurjõud ja me oleme piiriäärne riik.

Ja nad lähevad ja seekord sekkuvad siis Reformierakonna vastu?

Ma ei ennusta seda, ma lihtsalt spekuleerin.

Tuleme siis EKRE juurde veel korra. Minul kõrvalt vaadates on jäänud selline mulje, et te teete kõva tööd valijatega. Ausalt öeldes ükski teine erakond Eestis minu meelest nii süsteemselt oma valijatega ei tegele. Seesama tuur, mis teil oli mööda erinevaid kultuurimajasid ja rahvamajasid, jättis väga kõva mulje, rahvast oli kõvasti. Aga sinna tulid kohale ilmselt inimesed, kes nii või teisiti EKRE poolt hääletavad.

Mitte ainult. Paaris kohas olid tulnud ka, ma ei tea, kas nad olid provokaatorid või. Ma ütleks niimoodi, et publik oli enam-vähem fifty-fifty. Umbes pooled olid meie toetajad ja liikmed loomulikult, aga umbes pooled olid ikkagi inimesed, kes olid tulnud kas uudishimust või rahulolematusest.

Aus on öelda, et kui mõni teine erakond teeks kuskil suures kultuurimaja saalis oma ürituse, sinna ei tuleks sadu inimesi kohale. Ma olen täitsa kindel selles. Aga minu oletus poliitikat vaatleva inimesena on see, et need inimesed hääletavad EKRE-t nii või teisiti. Teie mure on see, et nende inimeste kõrvale ei ole kedagi võtta. Te olete kaotanud tõenäoliselt viimase aasta jooksul valijaid Isamaale, olete kaotanud valijaid Keskerakonnale, kes on teiega koos opositsioonis. Miks see on juhtunud niimoodi?

Võib-olla sellepärast, et meil ei olnud mingil hetkel teatud uudsust ja kindlasti tegi meile väga palju kahju erakonna lõhenemine.

Tänaseks on sellest ligi kaks aastat möödas ja vaadake, mis sellest uuest erakonnast on saanud, neid sisuliselt peaaegu polegi olemas.

Jah, aga see ei tähenda seda, et mingid retsidiivid on ja inimestes pettumus kindlasti tekkis, et nemad ka seal kisklevad omavahel. Me ei oska täpselt öelda, kui pikaajalist ja püsivat mõju see avaldas, aga igatahes oma mõju ta on avaldanud, see on selge. Aga mis puutub sellesse, et on läinud Isamaa ja Keskerakonna taha, siis rahu - nad jõuavad pettuda. Nad jõuavad pettuda. Vaatame Tallinnas - muutus algab Haaberstist. Mis muutust on? Ma elan pooleldi Läänemaal ja pooleldi Haaberstis. Mis muutus on Haaberstis toimunud? Mitte mingisugust. Pooleteiseks aastaks panete kinni Hipodroomi ristmiku. Mis muutus paremuse suunas see on? Kusjuures halvemaks teevad, kitsamaks teevad, ühe sõiduraja võtavad ära, mingid lollakad jalgrattarajad teevad, me loome kaasaegse linnaruumi. Haige jutt lihtsalt.

Aga rääkides presidendivalimistest, siis needsamad Isamaa ja Keskerakond olid ju need erakonnad, kelle käest te arvasite, et äkki valijameeste kogus saate need puuduolevad allkirjad.

Jaa, sellepärast, et... Ei, ma ei ole nii öelnud, et nende käest.

Te ikka nimetasite neid.

Ma rääkisin pikalt valimisliitudest. Aga kindlasti me teeme koostööd.

Ma imestan selle jutu üle. Miks peaksid Isamaa ja Keskerakond tulema teile allkirju andma? Te olete nende kõige suurem konkurent, nagu nemad on teie kõige suuremad konkurendid.

Sellepärast, et neil ei ole endal head kandidaati välja panna, väga lihtne.

Aga kui nende kandidaat on Alar Karis?

Alar Karis ei ole minuga võrreldav konkurent.

Noo, ma jääksin siin eriarvamusele. Tema on ju olemasolev president.

Olemasolevad presidendid on väga tihti kaotanud. Hea küll, me läheme väga libedale teele. Te püüate mulle selgeks teha praegu seda, et ma ei tohiks Keskerakonda ja Isamaad kritiseerida, sest te küsite minu käest samal ajal, miks on meie valijad läinud nende taha. Sellepärast, et nad on läinud nende taha uskudes teatud propagandat, uskudes seda, et siit võib tulla mingi muutus. Aga nad näevad ju, et muutust ei tule. Ja muutust ei tulegi, sest nad on kartellierakonnad.

Samas jälle, kui vaadata siin paari aastakümne lõikes riigikogu, kus on alati olnud koalitsioon, opositsioon, siis me oleme näinud olukorda, kus koalitsioon on olnud üsna lõhenenud, omavahel pole läbi saanud, lõpuks on lagunenud. Aga opositsioon on ikkagi väga tihti enam-vähem koos tegutsenud. Nüüd juba mitmendat koosseisu me näeme sellist olukorda, kus opositsioon omavahel koostööd üldse ei tee. Te ei tee ju tegelikult riigikogus mitte mingit erilist koostööd, kui jätta välja kord aastas riigikogu juhatuse valimised. Te ei tee koostööd ei Keskerakonna ega Isamaaga.

Päris nii ei ole, me ikka teeme koostööd küll.

Olete mõne eelnõu koos teinud äkki?

Mulle ei meenu praegu, võib-olla oleme. Küll aga oleme teinud koostööd selles, et me oleme tihtipeale kõik neli opositsioonierakonda andnud sisse tagasilükkamise või katkestamisettepaneku väga sarnaselt. Nii et meil ikkagi teatud konsultatsioonid ja koostöö on. Aga ei maksa illusioone teha, kõik kisuvad ju tekki enda peale. Mida lähemale jõuavad riigikogu valimised, seda rohkem seda tekki enda peale kistakse, aga see on lihtsalt paratamatu.

Mis need riigikogu valimiste teemad siis EKRE-l saavad olema? Presidendi otsevalimisi te juba nimetasite, aga ma ei usu, et see nüüd riigikogu valimistel keskseks teemaks kujuneks.

Presidendivalimised kindlasti ei ole keskne teema. Mina ütleks niimoodi, et meil on Eestis väga tõsiseks probleemiks see, et meil ei kehti enam põhiseaduslik kord. Meil põhiseaduslikust korrast sõidetakse lihtsalt üle, küll viidates põhiseaduse kommenteeritud väljaannetele, küll nagu riigikohus obstruktsiooni ja opositsiooni maha surus - tegelikult põhiseadust rikkudes. See rikkumine on jätkuv. Ja kui me vaatame, et meil ei ole enam tõsist võimude lahusust, siin kas või näiteks kaporatuuri näite puhul, võimude lahusus on puudulik. Parlament on tasalülitatud. Need on tõsised probleemid.

Sellesama Kersti Krachti teemaga ma olin lausa üllatunud, et eile "Aktuaalses kaameras" isegi üle 10 minuti käsitleti seda teemat ja kogu seda temaatikat ja olid kommentaarid ühelt, teiselt, kolmandalt inimeselt. See on ju väga tõsine signaal, et meil on vaja taastada põhiseaduslik kord, kontroll jõustruktuuride üle ja võimude lahusus. Ma julgen väita, et me teeme omalt poolt parima, et need teemad oleksid fookuses.

Pluss loomulikult huvitab inimesi majanduslik toimetulek ja tuleb ikkagi tõsiselt minna sinna, et me hakkame kogu seda maksurallit tagasi keerama. Tühistame tõepoolest niisugused hullumeelsed maksud nagu automaks sellisel kujul nagu ta on, auto registreerimismaks. See on täiesti jabur. Toome alla elektriaktsiisid, kaotame ära CO2 kaubanduse, astume välja elektribörsilt. Me saame elektri hinna kohe oma valitsuse otsustega alla tõmmata. Need on need teemad, millega tuleb tegeleda.

Pluss, kui me räägime toidujulgeolekust, hakkame läbi vaatama kõiki neid eurodirektiive, mis ei lase inimestel oma kasvatatud toitu käidelda ja sellega tagada see, et kui meil on tõsine kriis või sõjaline kriis, siis meil on tühi maa. Meil ei ole tegelikult mitte mingit oma iseseisvat toidutootmisvõimekust ja tugipunkte meie üksustele, meie sissidele, kellele iganes. Need on tõsised teemad ja nendest libisetakse üle. Kogu aeg käib ainult propaganda sellest, kuidas me anname 5,4 protsenti kaitsekuludeks. See ei ole piisav. On vaja süsteemset lähenemist.

Teie arvate, et oleks vaja kõrgemaid kaitsekulutusi?

Ei, ma ei ütle seda. Kusjuures Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda oli vist kuni 20 protsenti. Ta kõikus küll seal.

Riigieelarve struktuur oli üldse teistsugune.

Küsimus on selles, kas majandus kannab seda. Kas inimeste toimetulek kannab seda? Kas need ühiskondlikud teenused, mida valitsus annab – haridus, tervishoid ja nii edasi, kas see kannatab välja selle, et me kulutame nii palju kaitsekuludele? Siin peab ikka mingi tasakaalupunkt olema. Ma kujutan ette, et majanduslik toimetulek ja riigiõiguslikud küsimused saavad olema nende valimiste põhiteemad.

See on väga sarnane tõenäoliselt sellega, millega tulevad välja teie kaaslased opositsioonist Keskerakond ja Isamaa.

Eks me siis leiamegi koostööpunktid.

Mis te arvate, milliste programmiliste seisukohtade või lubadustega tuleb välja Reformierakond? Eesti 200 ma võib-olla ei hakkaks siin üldse nimetama.

Eesti 200-st ei ole põhjust eriti rääkida.

Aga rääkige Reformierakonnast.

Reformierakond taob ikka sedasama oma julgeolekutrummi. Ega neil muud üle ei jää. Nad on muidugi väga kehvas olukorras, kui näiteks Ukraina sõda peaks enne seda lõppema.

Selles kohas ma küsiks teie käest, kas te ise ei ole mitte selles julgeolekuküsimuses kehvas olukorras? Ma olen vaadanud, et selline muster kordub, et iga kord, kui EKRE-l hakkab tekkima lootus valimistel hea tulemus saada, tuleb teie erakonnast keegi, näiteks Martin Helme või Varro Vooglaid ja ütlevad midagi sellist, mis tavalises Eesti valijas, kes on mures Eesti julgeoleku pärast ja Venemaa pärast, tekitab tunde, et muidu on võib-olla valitavad, aga kuna nende suhtumine Venemaasse on kuidagi kahtlane, siis ma ei vali neid.

Meie suhtumine Venemaasse ei ole kahtlane, meie suhtumine Venemaasse on realistlik. Kes peaks olema Eestis see inimene, kes usub, et madu on vahetanud nahka ja muutunud rästikust nastikuks? Sellist inimest Eestis ikka ei ole. Madu vahetab nahka, jääb maoks. Ma mäletan, üks Siberist läbi käinud inimene ütles mulle, kui ma olin päris poisikene, et Venemaaga on väga selge: madu vahetab nahka, aga jääb maoks.

Küsimus on selles, kas me peame Ukraina abistamiseks ennast ise täielikult laostama. See on see kriitika meil olnud, mitte see, et me ütleme, et Ukrainat ei pea abistama või et me toetame Ukraina sõjas Venemaad. Me ei ole kunagi toetanud Venemaad, aga me ütleme, et me ei saa ennast laostada.

Ukraina abistamine selles sõjas nõrgestab Venemaad.

Meie ei saa ennast laostada, me ei saa anda ära kõiki oma relvi, laskemoona, maksustada oma rahvast surnuks, selleks et Ukraina saaks sõda pidada. Ükskõik kui suur on Eesti panus, võime 100 protsenti kõik ära anda, see ei vii Ukrainat võidule. Ukraina viib võidule kollektiivse lääne kollektiivne abi. Aga Eesti on omalt poolt teinud rohkem kui meil jõukohane on. See on meie kriitika. Me ei saa oma rahva arvel pidada Venemaaga lõputut sõda.

Mul on üks küsimus teile veel lõpuks, kui endisele Moskva suursaadikule, inimesele, kes tõenäoliselt Venemaad päris hästi tunneb. Olete siin viimase nädala jooksul äkki ka tajunud mingit muutust Venemaal? Seal toimub midagi, millest on raske aru saada. Seal oleks justkui hoopis teine toon tekkinud enne 9. maid ja pärast neid suuri kaotusi, mida Venemaa on oma nafta infrastruktuuri osas kandnud.

Need kaotused ei ole nii suured, kui meil propaganda näitab, aga muidugi teevad nad Venemaale haiget. Muutus on selles, et Venemaal on tekkinud tõsine rahulolematus. See sõda on kestnud kauem kui suur Isamaa sõda ja kaotused on märkimisväärsed. Oligarhid, majandusringkonnad on muutunud rahulolematuks, sellepärast et nad ei saa enam äri teha. Sisuliselt nüüd hakkavad mõjuma sanktsioonid selles tähenduses, et ei saa äri teha lääne firmadega nii, nagu nad olid harjunud enne sõda või sõja esimesel perioodil.

Rahulolematus on ka Kremli poolt allapoole, Kreml ei ole rahul sõjaväelastega, sõjaväelased jälle ei ole rahul Kremliga. Seal on tekkinud väga tõsine nihelemine. Mina ei usu seda, et Putin praegu maha võetakse või maha lastakse. Ma arvan, et seni, kuni sõda kestab, nad hambad ristis hoiavad seda režiimi praegu püsti. Aga niipea, kui see sõda lõppeb, toimub tõenäoliselt Venemaal teatud võimuvahetus ja praegu tegeletaksegi sõjajärgse uue võimu tasakaalupunkti otsimisega, et Venemaa kaosesse ei satuks, nii nagu pärast Nõukogude Liidu lagunemist. See ongi see muutus. Nii et ma arvan, et Anvar Samost on tunnetanud täiesti õigesti.