Mulle meeldivad tutvused ja sõpruskonnad. Ja ka aatekaaslaste seltskonnad. Nende kõigi najal püsib Eesti püsti. Eesti on tubli ja tegus just me külaelu tarkust ja kogukondlikku aadet kandes.

Samal ajal kostab tihti ka karmi kriitikat. Et võrgustiku kaudu käib onupojapoliitika ja soosing, kus käsi peseb kätt. See on oi, kui paha. Arvatakse, et Eesti elu aluseks peavad olema vaid arvutustabelid ja karmid seadused ning määrused. Ei mingit omade eelistamist, nii kõlab Exceli fännide loogika.

Nüüd on põhjus ausaks ülestunnistuseks, et milliseid tutvuskondi ma ise kõige enam siis usaldan, kellega-millega rõõmsasti koostööd teen. Perekond on loomulikult number üks, aga edasi.

Kõigepealt on minu heas mõttes maffiaks rahvatantsijad. Nad on Eesti asja tantsus hoidjad. Alati, kui kuulen, et inimene on tegelenud või tegeleb rahvatantsuga, on see minu jaoks kvaliteedimärk.

Rahvatantsijat võib usaldada. Tean, et rahvatantsija tunneb kella. Ta suudab olla täpne suurel peol joonistes tantsides. Samuti peab ta olema individuaalselt väga särav, sest tants on säravate inimeste eneseväljendus. Aga kuna rahvatants on kollektiivne kunst, siis saab rahvatantsijat usaldada ka ühistegevuses. Seega, kui on valida rahvatantsija ja mitterahvatantsija vahel, siis valin rahvatantsija.

Minu teine mõnus maffia on saunarahvas. Eelkõige külasaunade ja saunaklubide rahvas, samuti Eesti asja hoidjad. Nad on inimesed, kes tahavad oma ihu ja hinge ürgsel ugrimugrilisel kombel harida. Saunarahvas ei upu mobiilidesse ja internetti. Neil on reaalselt aega ja tahtmist leilitades molutada. Lisaks leilijärgselt elu üle järele mõelda, saunajärgsetes targuteludes Eesti asja ajada.

Seega, kui saunasõber juhtub veel rahvatantsija olema, siis räägitagu omade eelistamisest ja sõpruskonna soosimisest mida tahes. Minu subjektiivne valik ongi rahvatantsijast saunasõber.

Nüüd jõuame kolme viimase aja suure pahanduse juurde. Siin läksidki vastuollu seadused ja tabelid ning kogukondlik asjaajamine. Esiteks koolide õppekäigud. Koolides toimis tänu kogukondlikkusele ja kooliperede tundmisele kenasti väljasõitude süsteem. Käidi muuseumides, teatrites ja selleks koguti raha. Kui mõnel lapsel raha polnud, tehti asjad omade vahel vaikselt korda. Aga siis tuli ministeerium oma karmi määrusega ning teatriskäigud ja muuseumisõidud trambiti mudasse. Nüüd aga tehakse määrust ümber ja jõutakse tagasi kogukondlike koolisidemete juurde.

Ka suur kodusõda olümpiakomitees põhineb paljuski soovil senistel sidemetel seisev süsteem õhkida, kuid paraku ei pakutud asemele samaväärset alternatiivi.

Praegu käib kaklus räige raamatukogureformi ümber. See koondab ära kohapealseid spetsialiste, hävitab aastakümneid ehitatud kogudevahelised võrgustikud. Paneb asemele Tallinna ametnikud.

Kui kogukondlikkust oleks nende kolme juhtumi juures enam arvestatud, oleksid paljud pahandused sündimata. Meenutan kõigile, kes vehklevad vaid Exceli tabelitega, et Eesti poleks saanud taas vabaks, kui meil poleks olnud Pätsi ja Laidoneri ajast kootud võrgustikke.

Omasid soosiv eestlane teadis, keda võis kutsuda 40 kirjale allkirja andma. Ta teadis, kelle kodus on alles vanaisa sinimustvalge. Kes kuulab jätkuvalt Ameerika Häält. Sõpruskonnad-võrgustikud hoidsid elus metsavendi. Laulupidude vennaskond tõmbas käima laulva revolutsiooni. Selliseid võrgustikke ei suutnud ehitada okupandid ja tõsimeelsed kommunistid ja see sai neile saatuslikuks.

Miks peaksime oma võrgustike ja sõpruskondade vastu võitlema? Pigem on vaja neid arendada. Suured võrgustikud on väikese riigi privileeg. Omade soosimine on Eesti iseseisvuse ja isemõtlemise alus. Suured riigid ei saa ja ei oska säärast tarkust endale lubada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.