Seadus on õigusakt, õigusnormide kogum, mis sätestab kellelegi õigused, kohustused ja keelud ning mille täitmist tagab riik sunnivõimu abil. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus on küll hulk paragrahve, kuid vähe õigusnorme, mis paneksid riigivõimu asutustele või eraisikutele selged õigused ja kohustused ning tagaksid nende täitmise vaidlustamisõiguse või sanktsioonide kaudu.

Enamik eelnõu paragrahvidest sisaldab hoopis mõistete selgitusi, üldpõhimõtteid või eesmärke. Kuid eesmärkide seadmiseks, ilma et oleks täpsustatud, kes ja mida selle saavutamiseks tegema peab, mida eraisikutel on õigus riigilt või teistelt nõuda ning kuidas reeglite täitmine tagatakse, sobivad pigem strateegilised dokumendid.

Ka need paragrahvid, mis sisaldavad õigusnorme, jäävad sageli väga üldsõnaliseks. Mida näiteks arvata kohustusest, mis tuleb täita "võimaluse korral" või "nii palju kui võimalik"? Avaliku sektori kohustused tagada "kiire ja efektiivne" tegevuslubade menetlemine või mingit tegevust "soosida" mõjuvad üsna deklaratiivselt. Ei tahaks olla halduskohtu rollis, kes peaks hakkama hindama, kas seadust ikka täideti "nii palju kui võimalik".

Kliimaseadus, nii nagu igasugune seadus, mis sätestaks eri osapoolte õigused ja kohustused ning rakendaks eesmärkide saavutamiseks vajalikke keelde ja piiranguid, eeldab selgeid poliitilisi kokkuleppeid ning oskust need kokkulepped õigesti sõnastada ja sobivate poliitikainstrumentidega tagada.

Eelnõuga püütakse kahtlemata saavutada õilsaid eesmärke. Kuid selleks, et ühiskonnas midagi tegelikult muuta ja poliitikakujundamisega soovitud tulemusi saavutada, tuleb muutuste elluviimiseks kasutada sobivaid vahendeid ehk poliitikainstrumente.

Klassikaliselt jagatakse poliitikainstrumendid kolmeks: piits, präänik ja teavitus. Piitsad on regulatiivsed sunnivahendid, näiteks seadused. Präänikud on majanduslikud stiimulid, näiteks toetused. Teavitus hõlmab informatsioonilisi vahendeid, näiteks teavituskampaaniaid. Nüüdseks on sellele kolmikjaotusele lisatud ka neljas instrument, nügimine ehk käitumuslik suunamine, mille puhul tehakse soovitud valikute tegemine inimestele lihtsaks. Nii muudetakse näiteks prügi sorteerimine mugavaks või puhas energia kättesaadavamaks.

Seejuures strateegiaid nimetavad mõned teadlased informatsioonilisteks instrumentideks, mis sõnastavad eesmärgid, annavad suunised, kujundavad ootusi ja arusaamu, just nagu enamus kliimakindla majanduse seaduse eelnõu tekstist. Teised teadlased ütlevad, et strateegiad polegi üldse klassikalised poliitikainstrumendid, vaid koordineerivad dokumendid, mis koondavad erinevaid instrumente ühtseks raamistikuks. Igal juhul pole õige informatsioonilist tüüpi instrumendi ehk strateegia sisu vormida regulatiivseks instrumendiks ehk seaduseks. See lihtsalt ei hakka tööle.

Deklaratiivseid paragrahve, mille täitmine ei ole tegelikult kuidagi tagatud, leidub Eesti õigusaktides muidugi teisigi.

Näiteks 2015. aastal maksukorralduse seadusesse lisatud põhimõte, et maksumuudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele peaks üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud, ei ole kuidagi takistanud avalikul võimul kehtestamast lühemaid jõustumistähtaegu. Mõne käibemaksumuudatusega kohanemiseks ei ole antud isegi kuud aega. Ka ilma sellise paljasõnalise paragrahvita tuleneb põhiseadusest õiguskindluse põhimõte, mille järgi peab igaühel olema õiguspärane ootus riigi tegevuse etteaimatavusele, võimalus saada maksumuudatustega kohanemiseks mõistlik aeg.

Kardetavasti jääks ka hiljuti peaminister Kristen Michali välja käidud mõte kirjutada riigieelarve seadusesse eesmärk vähendada eelarvedefitsiiti igal aastal poole protsendi võrra pelgalt deklaratiivseks eesmärgiks, kui sellega ei kaasneks selgeid õiguslikke tagajärgi. Pealegi valdkondades, kus eesmärgi täitmise võti on täielikult avaliku võimu käes, pole mõtet riigil hakata iseendale kirjutama õigusnorme, mille täitmist kuidagi ei tagata. Sest ka ilma igasuguste täiendavate õigusaktideta saab riik eelarvedefitsiiti vähendada või jätta maksumuudatustele mõistliku jõustumisaja.

Miks on üldse oluline, et avalik võim kasutaks oma eesmärkide elluviimiseks sobivaid poliitikainstrumente? Kui ka õiget poliitikat viia ellu valede vahenditega või tegelikku käitumise muutust asendada mitte kedagi mitte millekski sõnaselgelt kohustavate regulatsioonidega, siis tõenäoliselt soovitud tulemust ei saavuta. Küll aga kahjustab niisugune lähenemine tublisti riigi tegevuse usaldusväärsust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.