Pärast mitme aasta pikkuseid arutelusid, analüüse ja tuliseid vaidlusi jõudis riigikokku kliimaseaduse eelnõu. Tööstusettevõtjate survel on eelnõust kärbitud nii palju sisu, et alles jäänud riismed ei kohusta kedagi õieti millekski ega vasta kuidagi kliimamuutuste tõsidusele.

Kuna eelnõuga pole rahul mitte keegi, nimetavad mõned seda heaks kompromissiks. Parima teadusliku teadmise eiramine ja vastuolud Eesti rahvusvaheliste kohustustega näitavad aga halba õigusloomet, mitte kirikut keset küla.

Kehtiv õigus seab kliimaseadusele raamid

Kaks ja pool aastat tagasi tegi riigikohus otsuse, milles selgitas, et Eesti riik peab andma oma proportsionaalse panuse üleilmse kliimasoojenemise piiramisse oluliselt alla kahe kraadi. Selleks kohustavad meid põhiseadus ja rahvusvaheline õigus – Eesti riigi alustalad ja vabaduse garantiid.

Riigikohus täpsustas, et kliimamuutuste leevendamise kohustuse täitmiseks "on omakorda aegsasti vaja kehtestada realistlik ja õiguslikult siduv etapiviisiline ja sektoripõhine heitekoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks." Kõlab, nagu see peakski olema kliimaseaduse sisu.

Mitme aasta pikkuse seadusloomeprotsessi tulemusena on valminud kliimaseaduse eelnõu, mis ei kannata vähimatki kriitikat.

Eelnõu koostamisel pole lähtekohaks võetud mitte kliimakriisi tõsidust ja objektiivset vajadust kiiresti kasvuhoonegaaside heidet vähendada, vaid häälekamate ettevõtjate valmidust (või selle puudumist) enda tegevust jätkusuutlikuks muuta.

Nõnda on eelnõusse saanud kirja, et järgmise kümne aasta jooksul ei ole Eestil plaanis heite vähendamiseks lisapingutusi teha ega harjumuspärast majandustegevust piirata. Seevastu kahekraadise kliimasoojenemise piiresse jäämiseks tuleb maailma heitkogust suurel kiirusel vähendada. Nõnda läheb eelnõu selgesse vastuollu riigikohtu selgitatud kohustustega panustada üleilmse temperatuuri tõusu pidurdamisesse maksimaalselt kahe kraadi juures.

Kui etapiviisilisusele saab kliimaseaduse eelnõu veel pretendeerida – mingisugused heite vähendamise eesmärgid on seatud aastateks 2030, 2035 ja 2040, ehkki teaduspõhisusest on asi kaugel –, siis sektoripõhisusele on eelnõus vilistatud.

Algselt seitsmele erinevale majandussektorile, sh põlevkivisektorile välja käidud eesmärgid on nüüd eelnõust kustutatud. Selle asemel on sektorite arengu suunamiseks leiutatud teekaardid, millel puudub õigusjõud ja üldse koht Eesti õigusruumis. Oodatud selguse asemel loovad teekaardid ainult segadust ja bürokraatiat juurde.

Vastuolulised ootused

Algseid kliimaseaduse versioone kritiseeriti, kuna need olid arvamusliidrite hinnangul liiga pikad ja üksikasjalikud. Sealjuures oli esimese eelnõu versiooni pikkus kõigest 16 lehekülge, mitte 1400, nagu utreeris hiljuti Priit Hõbemägi.

Nüüd pahandatakse, kuna seadus on nii lühike ja üldine, et sealt ei selgu isegi üldjoontes, milliste muutuste abil plaanib Eesti kliimamuutuseid leevendada. Algse kriitika mõjul aga võetigi seadusest välja nii majandusharude heite vähendamise eesmärgid kui ka avaliku sektori kohustuste kirjeldused, mis oleksid selgust andnud.

Nõnda sai tulemuseks eelnõu, millel on vähe seaduse tunnuseid, nagu märkis Külli Taro. Hakka või arvama, et tegemist on tööstusaktivistide taktikaga kliimaseaduse vastu võtmise takistamiseks.

Kliimaseaduse koostamise protsess on toonud esile suured maailmavaatelised käärid.

Kogu ühiskonnale on vaja elamiskõlblikku keskkonda: ennustatavaid ilmastikutingimusi, et saaks kasvatada toitu ja parajalt soojustada hooneid, piisavalt sademeid, et jätkuks joogivett. Nende tingimuste alal hoidmisega peaks aga suurettevõtjate arvates tegelema üksnes riik, jättes erasektorile võimalikult vabad käed ning mitte ülemäära piirama looduse hävitamist. Samal ajal tuleneb enamik keskkonnamõju tegevustest, mis toimuvad erasektoris: tööstuslik tootmine toidust ja toasoojast tarbekaupadeni, transport, jäätmekäitlus jne.

Maailma parima teadusliku teadmise kohaselt on kliimakriisi leevendamiseks vaja kiireid ja sügavaid muutuseid kõigil ühiskonnaaladel, seega arusaadavalt ka eraettevõtluses. Ehkki muutused võivad olla lühiajaliselt ebamugavad, on alternatiiviks planeet, mis muutub meie eluajal järjest vähem elamiskõlblikus. Katsugu keegi ainult niisugustes tingimustes ettevõtjana läbi lüüa.

Eesti vajab sisukat kliimaseadust

Kliimaseaduse koostamise rattasse on aina visatud kaikaid, nagu kahjustaks seadus Eesti majanduse konkurentsivõimet. Selle väite esitajad aga jätavad mainimata, et kliimaseaduse on vastu võtnud 23 Euroopa riiki ja seda arutavad veel kuus. Seega on Eesti oma segase ja puuduliku kliimaregulatsiooniga just sabassörkijate seas, mitte esirinnas.

Kliimamuutused ei oota, kuni saabub mugav hetk neid leevendada. Kliimakriisi kahjud on juba kohal – kuumalained, veenappus – ning aina süvenevad. Seepärast on Eestis vaja kiiremas korras vastu võtta teaduspõhine kliimaseadus, mis sätestab tempo, kuidas Eestis kasvuhoonegaaside heidet vähendada, ja põhilised meetmed, millega seda praktikas teha.

Samuti tuleb seaduses selgemini sõnastada, kuidas on jaotatud vastutus kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eest, ning mis saab siis, kui riik eesmärke ei täida. Selle eelduseks peame ühiskonnana vaatama otsa tõsiasjale, et keskkonnakriisides ellu jäämiseks on vaja põhjalikult muuta majandust ja ühiskonnakorraldust, jätta fossiilkütused maa sisse, kaitsta metsi ja märgalasid, tarbida mõtestatumalt ja kohalikumalt.

Pärast nelja aastat tööd kliimaseaduse koostamiseks on nüri olla tagasi mängulaua esimesel ruudul. Ent menetlus riigikogus seisab veel ees. Nüüd on riigikogu võimalus ja vastutus võtta vastu seadus, mis kaitseb Eesti inimeste põhiõiguseid ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele keskkonnakriisides vastupidava riigi.