Heast plaanist üksi ei ole kasu, kui seda ellu ei viida. Nii nenditi hiljuti üleriigilise planeeringu "Eesti 2050" avalikel aruteludel üle Eesti. Aruteludelt tagasiside saadud, jätkame tööga, täiendame planeeringut ja kavandame selle elluviimist. Eesti järgmise 25 aasta ruumiplaan hakkab juba järgmisel aastal ühtlasema arengu hüvanguks tööle.

Kokku oleme planeeringule asutustelt ja eraisikutelt saanud ligi 750 ettepanekut riigikaitsest keskkonnani. See on sisuline info, mis suunab edasist tööd. Vaatame esile tõstetud murekohad koos ministeeriumide, ekspertide, arhitektide, planeerijate, metsaomanike jt esindajatega üle.

See mammutplaneering ei pane täpselt paika, kuhu ehitatakse maja või rajatakse tee, vaid annab ruumilised arengusuunad ehk põhimõtted, mille järgi kavandada näiteks teedeehitust, energiavõrku, elamuarendust, haridust jne.

Näiteks on kohaliku kultuurimaja detailplaneering ja ehituse lubamine täielikult koduvalla otsustada. Ent hoone asukohavalik ja seos ümbritsevaga võiks lähtuda üleriigilise planeeringu sihist luua terviklik ja kvaliteetne ruum ning tihendada elukeskkonda.

Eesmärk on tugevdada olemasolevaid asulaid ja juba toimivad kohti, mitte soodustada uute tekkimist looduslike alade arvelt, kus pole teed, elektriühendust ega muud kaasnevat.

Eesti asustus on mitmekesine ning igal külal, alevikul, linnal on oma väärtus ja roll. Maal on looduslähedane elukeskkond, linnades rohkem teenuseid ning mitmekesisemad töövõimalused. Planeeringu visioon näeb aastal 2050 Eestis tugevaid keskusi, millele hoo andmine tõukab tagant ka väikeasulate ja maakohtade arengut.

Planeeringule antud tagasisides toodi välja, et kui lahendus seab esiplaanile keskused, jääb maaelu justkui vaeslapse rolli. Tegelikult on maapiirkondade tähtsus asustuses pigem kasvanud ning toome selle edaspidi planeeringus ka paremini esile. Nimelt moodustavad keskused ja ümbritsevad maapiirkonnad toimiva võrgu, milles inimesel on kõik eluks vajalik nagu töökoht, teenused ja hea elukeskkond.

Just selles peitub arengupotentsiaal. Ehkki praegu on jõujooned ennekõike Tallinna, Tartu ja Pärnu poole kaldu, ei ole Eesti vaid kolme linna riik. Panustades ajalooliselt kujunenud tugevatesse piirkonnakeskustesse, anname neile ühelt poolt jõudu kasvada, teisalt ulatub mõju ka lähiümbrusse ja tagamaale. Selleks on vaja toimivad ühendusi ja teadlikult sihitud investeeringuid, et inimestel oleks Eestis päriselt valik, kus elada ja töötada.

Paljud laekunud ettepanekud nõuavad edasi mitme asutuse koos mõtlemist. Niisamuti vajab täiendavat kooskõlastamist ja ühist nägemust kriitiline taristu, raudtee, sadamad või digivõrk peavad ruumiliselt riigi julgeolekut toetama.

Miks on vaja riigi ruumiarengut suunata? Sellepärast, et Tallinn kasvab ja teised piirkonnad kahanevad. Kui me midagi ei tee, siis see süveneb.

Loomulikult ei lahenda üleriigiline planeering hoobilt kõiki muresid. Siiski on see vajalik, et proovida praeguseid trende aeglustada ja piirkondades elu säiliks. Me ei saa suuremate linnade juurde kolimist ära keelata, kuid saame Eesti inimesele pakkuda alternatiivi, põhiteenused ja eneseteostamise võimalused on aastal 2050 kättesaadavad ka maal elades.

Lustiveres üles kasvanuna mõistan väga hästi, kui oluline on, et hea elu ei sõltuks ainult sellest, kus inimene elab. Igas Eesti nurgas peab olema võimalik elada väärikalt, luua ja kasvatada peret, teha tööd ja olla osa Eesti arengust.

Iga piirkond saab ise palju ära teha selleks, et toimivaks jääda. Planeeringus on keskused eri tasemega, igaühel süsteemis oma roll teenuste ja töökohtade pakkumisel.

Arengut saavad eelkõige vedada keskused ise. Suuremad keskused pealinna kõrval on regionaalsed- ja piirkondlikud linnad, kus on mitmekesised töökohad, head transpordiühendused, kohapealsed arendusorganisatsioonid ja tervishoiuasutused.

Väikekeskuste põhiväärtus ja roll on planeeringu järgi hea elukeskkond ja transpordiühendused suurematesse linnadesse. Samal ajal peavad kohapeal säilima põhiteenused ning selle eest tuleb hoolitseda igaühel endal. Kaardipilt kedagi päriselus suuremaks ei tee.

Selleks, et elu edeneks ja eesmärgid saaksid teoks, tuleb hoida plaanides kindlat sihti, samas olla võimalustele avatud. Üleriigiline planeering on siin abiks. Oleme planeeringu loomisega lõpusirgel ning kõigil on aeg näha kaardipildist kaugemale.

Lõplik lahendus peaks valmima selle aasta lõpus. Selle kehtestamine on aga alles algus. Juba praegu töötame paralleelselt elluviimiskava ja tulevase seire võimalusega ning seome üleriigilise planeeringu riigi strateegilise juhtimise raamistikuga.

See tähendab, et dokumendi eesmärkide täitmist hakatakse teadlikult jälgima ning vajadusel kohandama. Ruumiarengu puhul ei saa loota, et kõik läheb plaani järgi, oluline on võime muutustega kohaneda.