Greenspani abikaasa ja NBC Newsi korrespondent Andrea Mitchell teatas tööandja vahendatud avalduses, et Greenspan suri Parkinsoni tõve tüsistustesse.

Mitchelli avalduse kohaselt oli Greenspan suurkuju, kes aitas kujundada USA majandust aastakümnete vältel mõlema partei presidentide ametiajal, kuid tunnistas alati ausalt oma vigu.

Ligi 20 aastat vastutas Alan Greenspan USA majanduse kaitsmise ja dollari stabiilsuse hoidmise eest. Föderaalreservi esimehena aastatel 1987–2006 juhtis ta riigi majandust põlvkonna pikima pideva majanduskasvu perioodil.

Greenspan keeldus föderaalreservis töötamise ajal kõigist intervjuusoovidest ning meedia ja rahaturud jälgisid aga pingsalt iga tema harva avalikku esinemist.

Kriitikute hinnangul toitis aga liigne tuginemine odavale laenurahale 1990. aastate lõpu dot-com-mulli ning põhjustas 2008. aasta kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriisi.

Alan Greenspan sündis 6. märtsil 1926 New Yorgis. Mööblipoes töötanud ema kasvatas poja üles üksinda. Noorpõlves polnud Greenspan sugugi tärkav majandusteadlane, vaid hoopis andekas muusik, kes õppis New Yorgi mainekas Juilliardi muusikakoolis klarnetit.

Enne Henry Jerome'i bändiga mööda riiki tuuritamist mängis tulevane rahandusjuht ühes ansamblis legendaarse džäss-saksofonisti Stan Getziga.

Pidev reisimine andis väärtusliku praktilise ülevaate USA ettevõtluse toimimisest. Samal ajal kui kaasmuusikud veetsid õhtuid kanepit suitsetades, tudeeris Greenspan majandust ja korrastas bändi raamatupidamist.

19-aastaselt astus ta New Yorgi ülikooli majandust õppima. Seal kujunes Greenspanist vaba turumajanduse tuline pooldaja. Hiljem asus ta tööle majanduskonsultandina ja kuulus ka JP Morgani juhatusse.

Inflatsiooni ohjeldamine

1952. aastal kohtus Greenspan parempoolse kirjaniku ja sotsiaalfilosoofi Ayn Randiga, kelle vaated avaldasid talle sügavat mõju. Tumedate ja süngete ülikondade eelistamise tõttu kutsus Rand Greenspani "hauakaevajaks".

Noor majandusteadlane asus toetama Randi veendumust, et ühiskond toimib kõige tõhusamalt siis, kui inimesed tegutsevad aktiivselt oma isiklikes huvides, jättes kõrvale ühiskonna kui terviku hüvangu. 1966. aastal avaldatud artiklis nimetas Greenspan heaoluriiki "vaid mehhanismiks, mille abil valitsused konfiskeerivad ühiskonna tootlike liikmete vara".

Olles edukalt prognoosinud president Eisenhoweri-aegset majanduslangust, nõustas Greenspan 1968. aastal Richard Nixonit viimase edukas presidendikampaanias. Seejärel sai temast majandusnõunike nõukogu esimees.

Hiljem kirjutas Greenspan, et pidas presidenti "paraku paranoiliseks, inimvihkajalikuks ja küüniliseks", kuid majandusteadlase edu inflatsiooni ohjeldamisel avaldas muljet ka Nixoni mantlipärijatele. 

President Gerald Ford palus Greenspanil majandusnõunike nõukogus jätkata ning 1980. aastate alguses määras president Ronald Reagan ta juhtima USA riikliku pensionisüsteemi reformi analüüsi.

1987. aasta augustis edutas Reagan Greenspani USA föderaalreservi esimeheks, millega temast sai järgmiseks kaheks aastakümneks üks maailma mõjukamaid inimesi.

Kuldajastu

Uues ametis tuli tal kohe silmitsi seista tõsiste katsumustega. Greenspan pälvis palju kiitust oma nutika tegutsemise eest 1987. aasta oktoobri börsikrahhi ajal, mil aktsiate väärtusest pühiti minema üle 30 protsendi.

Tema tehtud majanduse alustaladesse usku sisendav avaldus rahustas pingeid ning odava laenuraha võimaldamine aitas pankadel vee peal püsida. Seda lähenemist kasutati turgude kriiside korral üha uuesti. Hiljem kvantitatiivseks lõdvendamiseks nimetatud rahapoliitikat rakendati mitmete vapustuste, sealhulgas 1980. aastate hoiu- ja laenukriisi, esimese Lahesõja, Mehhiko peesokriisi ning – vahetult pärast Greenspani pensionile jäämist – 2008. aasta ülemaailmse krediidikriisi ajal.

President George H.W. Bush esitas Greenspani uuesti föderaalreservi juhiks, kuigi president kurtis hiljem, et loid majanduse taastumine nullis tema võimalused saada tagasivalitud.

Üllatuslikult palus ka Demokraatliku Partei ridadesse kuuluv president Bill Clinton Greenspanil ametisse jääda. Otsus tasus end ära, sest Greenspani juhtimisel järgnes 1990. aastate lõpus majanduskasvu kuldajastu.

Hiljem kiitis Greenspan oma memuaarides Clintonit "järjepideva ja distsiplineeritud keskendumise eest pikaajalisele majanduskasvule", kurtes samas, et mõned vabariiklaste valitsused kaotasid riigikulutuste üle lihtsalt kontrolli.

Tööst vabal ajal oli muidu pigem halli ilmega pankur osav ja entusiastlik tennisist. Varajane abielu Kanada kunstnikuga kestis vähem kui aasta. Enne NBC reporteri Andrea Mitchelliga abiellumist 1997. aastal käis Greenspan kohtamas telestaar Barbara Waltersiga.

Samal aastal pandi föderaalreservi juhi oskused taas proovile Kagu-Aasia majanduste suurejoonelise kokkukukkumisega. USA intressimäärade langetamisega näitas Greenspan usku olukorra taastumisse ning aitas sellega kaasa maailmamajanduse stabiliseerumisele.

Mullid ja krahhid

Paljuski sama juhtus siis, kui investorite poolt üle hinnatud dot-com-ettevõtted ei suutnud ootusi täita ja 2000. aasta märtsis kokku kukkusid. Turgudel valitses Greenspani sõnul "irratsionaalne ülevoolavus".

Föderaalreserv tõstis esmalt intressimäärasid ja langetas neid seejärel kiiresti, kui tarbijad oma kulutusi oluliselt kärpisid. Greenspani aga süüdistati madalate intressimäärade kultuuri soosimises, mis üldse võimaldaski dot-com-mullil tekkida.

Üks tema kriitikutest oli Nobeli preemia laureaat Paul Krugman. "Ta ei tõstnud intressimäärasid, et turu entusiasmi ohjeldada," kurtis Krugman. "Ta ootas, kuni mull lõhkes... ja üritas seejärel tagajärgi likvideerida."

Pärast 11. septembri terrorirünnakuid langetas Greenspan USA majanduse turgutamiseks järsult intressimäärasid. Samuti ärgitas ta president George W. Bushi Saddam Husseini võimult kõrvaldama, kartes, et Iraagi diktaator võib globaalsetel energiaturgudel kaose tekitada.

2006. aastal astus Greenspan pärast enneolematut viit ametiaega föderaalreservi esimehe kohalt tagasi. Aasta hiljem tabas USA eluasemeturgu langus, mida föderaalreserv ei suutnud ette näha. Järgnenud kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriis viis pankade pankrottideni ja vallandas rängima ülemaailmse majanduslanguse pärast 1930. aastate kriisi.

Kriitikute sõnul toitis Greenspani juhitud madalate intressimäärade poliitika pärast 11. septembrit eluasemehindade järsku tõusu ja pankade liigset agarust hüpoteeklaenude väljastamisel. 

Samuti leiti, et probleemi halvendas Greenspani vastumeelsus pankade reguleerimise suhtes. See võimaldas pankadel kasutada oma laenude kindlustamiseks keerulisi finantsinstrumente, näiteks tuletisinstrumente.

2008. aasta oktoobris tunnistas Greenspan, et uskus liialt vabaturgu ja pööras ebapiisavalt tähelepanu kõrge riskiga laenamise ohtudele. Majandusteadlase selgitusel arvas ta, et finantssektor suudab end ise reguleerida, kuna see on alati sektori enda huvides.

Kongressis tunnistusi andes nentis endine föderaalreservi esimees, et pangad tõestasid tema vabaturu ja regulatsioonide vastaste vaadete ekslikkust. "Avastasin vea. Ma ei tea, kui oluline või püsiv see on. Kuid see fakt on valmistanud mulle suurt meelehärmi."

Greenspan jääb ajalukku mehena, kes kujundas kaasaegset USA majandust rohkem kui keegi teine. Kahekümne aasta jooksul pidasid mitmed presidendid ja paljud tavalised ameeriklased teda rahandusguruks ning talismaniks halbade aegade vastu.

Erakordse karjääri jooksul pälvis Greenspan Washingtonis presidendi vabadusmedali ning kuninganna Elizabeth II andis talle aurüütli tiitli. Kuni oma 90. eluaastate lõpuni jäi ta nõutud majandusnõunikuks ja meediakommentaatoriks.

Greenspan ei pooldanud president Donald Trumpi esimest valitsusaega, nimetades tolle populistlikku lähenemist "valukarjeks", mis teeb elatustaseme tõstmiseks vähe. Samuti kritiseeris rahandustegelane Suurbritannia otsust lahkuda Euroopa Liidust, nimetades Brexitit "halvimaks tulemuseks".

Veidi enne 100-aastaseks saamist astus ta 2023. aastal üles televisioonis, hoiatades, et Joe Bideni administratsioon tõstab intressimäärasid liiga kiiresti. Oma sajandat juubelit tähistas Greenspan 2026. aasta märtsis.

Greenspani mäletatakse eelkõige tema rahulikkuse ja USA majanduse pikaajalise juhtimise järgi, mille jooksul langes SKP vaid korra. Kriitikute silmis aga kahjustasid tema mainet filosoofiline vastumeelsus regulatsioonide suhtes ning kaks suurt turukrahhi.