Hiljuti kirjutas hea kolleeg Martin Mölder sellest, et Eesti presidendivalimiste süsteem vajaks märkimisväärset reformimist, et muuta see "avatumaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks". Ta juhtis tähelepanu olemasoleva korralduse erinevatele valupunktidele ja pakkus ka võimalikke lahendusi, mis vääriksid kindlasti arutamist.

Siiski on midagi olulist puudu tema praeguse olukorra kirjeldusest, millest kumab läbi hinnang sellele kui millelegi ebaausale ja -tõsisele ("intensiivne mäng ja sobitamine", "komejant") ning kas otsevalimistele või valimiskogupõhisele süsteemile kui võluvitsale selle vastu. Kui aga vaadelda laiemalt presidendi rolli parlamentaarses demokraatias, siis teeksid mõlemad lahendused sellele institutsioonile karuteene, kahjustades selle autoriteeti ja luues uue ründevektori demokraatia õõnestamiseks.

Mõtteloolisest vaatest kasvas presidendi institutsioon parlamentaarses süsteemis välja 19. sajandi konstitutsioonilisest monarhiast, milles valitav president pidi võtma rolli, mida varem oli täitnud päriluspõhise võimuga kuningas või kuninganna. Erinevalt näiteks presidentaalsest süsteemist USA-s, milles sealne "valitav monarh" oli igapäevase poliitika mõttes valitsusvõimu kandjana vägagi aktiivne, leiti vähemalt briti ja prantsuse parlamentaristide seas, et parlamentaarses riigis peab kuninga roll olema teine.

Selle saab kokku võtta Benjamin Constanti eesti keelde otseselt tõlkimatu juhtmõttega "le roi règne mais ne gouverne pas". Teiste sõnadega, kuningas ei valitse, tema roll on kehastada riigi sümboolset ühtsust, sekkumata igapäevasesse poliitikasse ja olles omamoodi poliitika neutraalne ja tasakaalustav "vahekohtunik", kes vahendab parlamendi ja valitsuse, koalitsiooni ja opositsiooni suhteid nii, et need ei seaks ohtu põhiseaduslikku korda¹.

Eesti Vabariigi loomisel välistas Asutav Kogu presidendi institutsiooni seetõttu, et ei suudetud vaadata kaugemale selle ajaloolisest seosest monarhiaga, Eestil pidi olema võimalikult demokraatlik põhiseadus ning seetõttu ei tohtinud seda rikkuda mingisuguste elementidega vanast korrast.

Tol hetkel ei olnud demokraatia ajalugu veel vast piisavalt pikk, et kogu liikmed mõistnuks, kasutades Hannah Arendti sõnu, et "valitsused, mis moodustuvad poliitiliste koalitsioonide kaudu, on alati vaid parteivalitsused, mis eristuvad selgesti riigist, mis püsib kõrgemal ja nende haardeulatusest väljas"².

Tõenäoliselt oli juba seetõttu riigivanema institutsioon pikas perspektiivis hukule määratud, ägades võimatu koorma all olla nii parteiline valitsusjuht kui ka parteideülene riigipea. On keeruline hinnata presidendi institutsiooni puudumise rolli tollase demokraatia lagunemises, aga vapside ja Konstantin Pätsi presidendikesksete põhiseadusprojektide põhjal saame oletada, et mingi lünga oli see noore vabariigi avalikku teadvusse jätnud. Eesti Vabariigi taastamisel Põhiseaduse Assamblee Asutava Kogu viga ei korranud.

Ehkki see, kas president suudab täita oma rolli demokraatia parteideülese vahekohtunikuna, sõltub enamast kui ühest tegurist, mängib tema valimise viis siin olulist rolli. Kõige tõsisem mure igasuguse lihthäälte- või isegi koosseisu enamusel põhineva, st nii otsevalimiste kui ka valimiskogu põhise presidendi valimise protseduuri vastu on, et sellega muutub presidendi de facto positsioon parteideülesest erakondlikuks.

Proportsionaalse valimissüsteemiga parlamentaarses demokraatias on kõik erakonnad vähemused, aga nüüdsest hakkaks ka president kõige otsesemalt pärinema ühest parteist või vähemalt võlgnema oma koha sellele kas või kampaania korraldamise (ja rahastamise) tõttu. Olgu ka tolle presidendi enda kavatsused millised tahes, avalikkuse pilk hakkab paratamatult nägema temas tolle partei käepikendust, aktivisti, mitte neutraalset vahemeest, kes selle partei valitsuses olles laseb läbi igasuguse seaduspraagi ning tolle partei opositsiooni suundudes valimatult ka igati õiguspäraseid algatusi vetostab. Ja kui nii juba näib, siis miks mitte just nii talitadagi?

Kui see muutuks normiks, siis vaevalt et presidendi institutsiooni senisest autoriteedist midagi järele jääks. Sarnaseid etteheiteid leiab muidugi praegugi, aga erinevalt pakutud alternatiividest ei ole selleks hetkel erilist alust.

Mitte ainult erapoolik tegevus ja avaliku usalduse kadu ei mõjuks halvasti demokraatia tervisele, vaid pakutud lahendused tekitaksid uue ründevektori demokraatia vastu. Ehkki president pole ainus demokraatliku korra kaitsja, on ta sellegipoolest üks esimestest, kes vastutab selle eest, et vastu võetud seadused vastaksid põhiseadusele nii protseduuriliselt kui ka põhiõiguste vaatest.

Nagu aga taas kirjeldas Arendt, seekord Benito Mussolini näitel, on alati olnud demokraatiavastaseid jõude, kes püüavad kasutada ära kodanike pettumust erakondades, väidavad "end esindavat midagi partei- ja klassihuvidest kõrgemat", tunduvad "kompetentsemad, siiramad ja /-/ avalikest asjadest rohkem huvituvad", ent kes lõpuks alati sihivad vaid "seista oma erahuvi eest, kuni see kõik teised neelab, ning allutada endale riigiaparaat"³.

Kahju, mida sellised jõud suudaksid demokraatiale tekitada ei pea isegi ette kujutama: demokraatia seis üle maailma on nende tõttu selle sajandi halvim⁴. Selliste jõudude ühed läbivaimad liitlased demokraatia õõnestamisel on aga olnud just valimissüsteemid, mis aitavad vähemusel, ehkki ehk isegi suurimal vähemusel, saavutada enamuse võim, mis on pakutud majoritaarsete lahenduste olemuslik nõrkus⁵. Põhiseaduse kaitse eest vastutavate institutsioonide hõivamine on järjepidev osa nende strateegiast⁶ ja kui tahame kaitsta demokraatiat, peame neile võimalusi selleks jätma võimalikult vähe.

Ei ole enam ammu uudis, et tänapäeva poliitika on aina polariseeritum, lõhestavam ja isiksuste kesksem ning põhineb üha enam ärapanemisel ja tugevama jõul kui arutelul ja kompromissidel⁷.

Demokraatia vaatest on aga küsimus selles, kas me kujundame oma poliitilisi institutsioone toimima neid suundumusi tasakaalustades või võimendades. Presidendi valimine otsevalimistel või valimiskogu häälteenamusega ainult võimendaks neid suundumusi, sundides kandidaate mängima samasuguse kampaanialoogika alusel nagu erakonnad üldvalimistel. Jah, kandidaatide hulgas võib olla rohkem suuri isikuid, aga see pole ilmtingimata hea asi ning alati on risk, et lõpuks muutuvad presidendivalimised valikuks kahe halva vahel.

Ehkki nende süsteem on poolpresidentaalne, mitte parlamentaarne, on lähenevate Prantsuse presidendivalimiste favoriidid selle hoiatavaks näiteks: arvamusküsitlustes juhib paremäärmuslik Marine Le Pen, kellele järgneb vasakpopulist Jean-Luc Mélenchon, mõlemad väga "suured" ja vastuolulised isiksused. Kui natuke utreerida, siis ehk ei jää ükspäev meiegi vasakpoolsetel muud üle kui valida fašisti, et vältida kommunisti, või meie parempoolsetel kommunisti, et vältida fašisti.

Demokraatia pidupäevaks oleks seda raske pidada. Selle asemel oleks kindlasti eelistatum olemasolev süsteem, milles erakonnad nimelt peavad leidma kellegi, kes ei oleks ehk küll samavõrd "prominentne", ent tähistaks erakondadeülest ühist arusaama õigest inimesest presidendi kui demokraatia vahekohtuniku rollis. Tõsi, avalikkusele peab andma piisavalt aega, et kandidaadiga tutvuda ja tema taust läbi valgustada, vältimaks vigu, mis poliitilise eliidi jaoks kas nähtamatuks või ebaoluliseks jäid.

Vaatamata mõnedele viperustele on meie senine presidendivalimiste süsteem siiski toiminud ning ühtki tulemust rahvas seni kahetsema pole pidanud. Süsteemi sai ka alles hiljuti reformitud vaatest, et kandidaatide tutvustamiseks oleks pikem periood, ning erakondadel on nüüd võimalus seda kasutada ja näidata, et varasemate valimiste vigadest on õpitud.

Ehkki praegu võib näida, et see protsess veel kellelegi "au ei tee", siis tõenäoliselt vaid seetõttu, et me ei kujuta ette madalust, kuhu selle viiks tüüpiline tänapäevasest poliitilisest kultuuritusest läbi imbunud valimiskampaania.