Justiits- ja digiministeerium töötas välja plaani, millega tahetakse lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegu pikendada. Nii loodetakse, et kuritegu ei aegu enne, kui ohver on valmis sellest politseile teatama.

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta rääkis raadiosaates "Uudis+", et suure osa seksuaalkuritegudest panevad toime lastele lähedased inimesed. See tähendab pereliiget või lähisugulast. Tihtipeale on kurjategija ohvriga ka pikalt manipuleerinud ja hirmutanud. 

Praegu aeguvad kõige raskemad lastevastased seksuaalkuriteod kümme aastat pärast ohvri täisealiseks saamist. Pakosta nentis, et inimeste arvates on see liiga lühike aeg ning noor ei pruugi täpselt aru saada, mis juhtus.

"Peame õigeks, et kõige raskemate kuritegude aegumine oleks alles siis, kui kannatanu on 50-aastane," ütles Pakosta. See tähendaks karistuste karmistamist pedofiilidele.

Kõige raskemate kuritegude aegumistähtaeg saaks olema 32 aastat. "Ükski juhtum pole kerge, aga kui on natuke kergemad asjaolud, on aegumistähtaeg 20- või 15-aastane," sõnas Pakosta.

Märtsis tehti rahvaalgatus, mis sai üle 13 000 allkirja. Seal taodeldi, et lastevastased seksuaalkuriteod ei aeguks kunagi.

Pakosta ütles, et eelistab varianti, kus aegumistähtajad pikenevad oluliselt, kuid pole eluaegsed. "Kui vaatame Euroopas teisi liikmesriike, on seal tavaliselt pikad tähtajad ja aegumatuid praktiliselt polegi," ütles Pakosta.

Ta lisas, et eelduste kohaselt on inimene 50. eluaastaks jõudnud selleni, et suudab politseile avalduse teha. Pakosta ütles, et soovituslik on teha avaldus siiski nii kiiresti kui võimalik. "Mida rohkem läheb kuriteost aega mööda, seda vähem on tõendeid ja elus inimesi, kes suudaks veel ütlusi anda," nentis ta.

Pakosta rõhutas, et ei hakataks vigastama inimesi, kelle lugu alles menetletakse ja rõhutas, et meil kehtib süütuse presumptsioon. Ta loodab, et ühiskonnas muutub suhtumine nii, et häbi on teo toimepanija poolel.

Tihtipeale ei taha ohver juhtunust rääkida, sest kurjategija on ta pereliige. Teisest küljest tuntakse piinlikkust ja häbi, et äkki ohver ise tegi midagi valesti. "Häbi peab tundma ainult see, kes teo toime pani," ütles Pakosta.

Kohtualused, keda süüdi pole mõistetud

Minister rääkis, et valekaebuse esitamine on karistatav. "Perekonnavaidlustes tõmmatakse tihti välja kaart, et teine vanem on olnud lapse vastu vägivaldne või midagi hullemat," sõnas Pakosta ja lisas, et tihtipeale ei leia need juhtumid tõendamist. 

Pakosta ütles, et ka meedia ei tohiks kedagi risti lüüa enne, kui on inimene süüdi mõistetud. Ainuüksi kahtlustuste esitamine ei tohiks kedagi põlualuseks teha.

Iga viies laps Euroopas langeb mingis vormis seksuaalvägivalla ohvriks. Uuringute järgi ilmneb seksuaalvägivalla ulatuslik negatiivne mõju tervisele aastate jooksul ning sellel on eluaegsed tagajärjed.

Ohvrid kannatavad tihtipeale posttraumaatiliste stressihäirete ja väsimussündroomi all. Lisaks on neil kõrge risk enesetapuks ja suurem tõenäosus langeda ka hiljem uute väärkohtlemiste ohvriks.

Nii sotsiaalkindlustusameti 2021. aasta uuring kui ka laste ja noorte seksuaalse
väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste 2020. aasta uuring näitavad, et tihtipeale ei julge seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud oma kogemusest rääkida. Noored langevad keskeltläbi seksuaalse väärkohtlemise ohvriks 15,7-aastaselt. 

Euroopa mastaabis tunneb 70 kuni 85 protsenti lapsohvritest oma väärkohtlejat ja enamik langeb nende inimeste ohvriks, keda nad usaldavad.

Lapseeas vägistamist kogenutest 83 protsenti on öelnud, et kogetud väärkohtlemine mõjutab neid täiskasvanuna. Näiteks öeldi, et on keeruline usaldada meessoost täiskasvanuid, luua intiimsuhteid ja on probleemid vaimse tervisega. 

Varsti algavad ettevalmistused seaduseelnõu koostamiseks. Eelnõu on kavas esitada vastuvõtmiseks veel sellele riigikogu koosseisule. 

Ohvriabisse pöördub üha rohkem inimesi, kes on minevikus kogenud seksuaalvägivalda

"Päris mitmeid ohvreid, kes on öelnud, et nad on oodanud mitte üks-kaks aastat, vaid 20–30 aastat. Tihtipeale on mingid päästikud, miks nad üldse hakkavad rääkima. Üks on see, et teavitab politseid, aga on ka see pool, et pole oma lähedastele sellest üldse midagi rääkinud," rääkis ohvriabi seksuaalvägivalla ohvrite teenuste juht Annika Silde "Aktuaalsele kaamerale".

Lastevastase seksuaalvägivalla alla kuulub vägistamine, seksuaalne ahistamine, ahvatlemine, väljapressimine, prostitutsioon ning lapsporno tootmine ja jagamine.

Eestis registreeritakse laste vastu toimepandud seksuaalkuritegusid üha rohkem, mis ennekõike peegeldab seda, et ühiskonnas on suurenenud teadlikkus, mille tulemusel inimesed julgevad oma lugusid jagada.

Seejuures jõuab prokuratuuri ka praeguse seaduse valguses vananenud juhtumeid. 

"Meie lauale satub küll neid olukordi, kus meil tuleb läbi arutada, et me kahjuks ei saa midagi teha, aga me oleme alati tänulikud, kui kannatanu ka hiljem räägib," ütles Põhja ringkonnaprokuratuuri prokurör Annika Vanatoa.