Raekoja platsi on vallutanud turismigrupid. Just seal antakse gruppidele vaba aeg, et minna ja keha kosutada. Turistid aga võtavad koha sisse hoopis raekoja ees või pinkidel platsi keskel. Mõni jääb pingile pikutama, teised teevad agaralt pilte ühe ja teise nurga peal. Aga restoranides on vaikne.

Mõni koht on täiesti tühi. Mõnes on paar lauda hõivatud. Keskmiselt on restoranides kolme laua jagu rahvast. Laudu on aga tunduvalt rohkem. Nii mõnigi turist läheb uurib menüüd, aga sisse ei astu. 

Kõigest väest proovivad neid sisse meelitada sisseviskajad restoranide ees. Peab tõdema, et oma tööd teevad nad tublisti ja laiskusest pole haisugi. "Cold beer, cold drinks, cold Coca-Cola," kõlab ühe restorani ees. Teise ees kasutab sisseviskaja vana head taktikat: kõnni turistil sabas, kuniks tal pole muud võimalust, kui restorani kas või korraks sisse astuda.

Kui hüüded külmade jookide kohta meelitasid ühte restorani neli klienti korraga, põgenesid teisest Soome turistid liigagara sisseviskaja eest. "Ta oli liiga pealetükkiv," sõnab turist. Raeplatsi restoranidest peletas teda eemale ka see, et külastajad olid peamiselt välismaalased. Soome turist oleks eelistanud einestada koos Eesti inimestega. 

Kuulan korraks, mis keeled minu ümber kõlavad, ja tõesti, kuulen eesti keelt vaid ühe inimese suust. Selleks on Mihkel Raud, kellele samuti pakuti istet ühes restoranis. Raud tänab, keeldub viisakalt ning tõttab edasi.

Enne veel, kui restoranis istet võtan, teen juttu ühe sisseviskajaga. Eesti keelt ta aga kuigi palju ei oska ja suunab mind oma sõbra juurde, kes on paar meetrit eemal ja samuti sisseviskaja. Sõber oskab eesti keelt natuke paremini.

Sisseviskaja on kahekümnendates noormees. Jutu sees ütles ta, et põhiliselt tuleb rahvas raeplatsile sööma kell üks päeval või kaheksa õhtul. Ohkan kergendusega, sest kella üheni on veel veidi aega, seega istekoha pärast kellegagi madistama ei pea. 

Vestlusest Soome turistiga ajendatult uurin, kuidas siis asi on: palju on näha Eesti külastajaid ja palju turiste? "Umbes kümme protsenti külastajatest on Eestist," vastab ta. Soome turistil oli õigus.

"Aga kui lihtne turiste restorani saada on?" küsin noormehelt. "Mõnel päeval on raske, sest keegi ei saa ega taha tulla, aga mõni päev on lihtne. Näiteks siis, kui kruiisilaev Eestisse jõuab ja siis pole ühtegi vaba kohta," räägib ta.

Tänan sisseviskajat vestluse eest ja ütlen, et uudistan veidi ringi, enne kui kuhugi maha istun. Eemalt näen, et ühest restoranist astuvad välja mees ja naine. Nad lähevad suitsu tegema. Otsustan veidi maad kuulata ja astun neile ligi.

Odavam toit kui Soomes

Pärast põgusat tutvust saan teada, et mehe nimi on Maxim Samailov. Naine ennast ei tutvusta. Saan teada, et paar on pärit Soomest. Tundub, et Soome turiste on siin täna eriti palju. 

"Olete selles restoranis esimest korda?" uurin neilt ja istun julgelt Maximi kõrvale pingile. Mees on jutukas ja teatab, et einestab selles restoranis juba kolmandat korda. Kaaslane, kes on tagasihoidlikum, seisab veidi eemal ja ütleb, et temal on see esimene kord. 

"Perfektne," sõnab ta restorani kohta. Eriti avaldab talle muljet teenindajate külalislahkus. Lisaks tuleb välja, et ettekandjate näol on tegemist tõeliste polüglottidega – nad pidavat vabalt valdama mitut keelt, seega ei pea klient muretsema, et keegi talle keelebarjääri tõttu vale roa toob.

Maxim räägib, et restoran asub tõeliselt hea koha peal – otse raekoja platsil. "Siin on tõesti tore personal ja kui sulle midagi ei meeldi, siis nad toovad kohe midagi muud asemele," ütleb ta. Maxim kiidab veel jooki ja sööki ning ütleb, et viimane on väga euroopalik. "Ei midagi erilist, aga nad teevad seda väga hästi," selgitab ta.

Küsin Maximilt ka rahvastatuse kohta, et teada saada, kaua mul aega on enne, kui restoran puupüsti täis läheb. Maxim teab restorani ajakava peast: kella kaheksast õhtul on üksikud kohad vabad, aga päeval on palju ruumi.

Loomulikult uurin Maximilt ka hindade kohta. Tal pole hindade kohta ühtegi halba sõna, aga rõhutab, et tema ei tulnud siia õhtusööki sööma. "Kerge lõuna mulle, naisele ja lapsele, kaks õlut ja kaks pokaali valget veini on kokku 85 eurot," loeb Maxim mulle oma menüü ette.

Enne veel, kui jõuan hinda mõne teise koha või riigiga võrdlema hakata, teatab ta, et Soomes maksaks ta sellise eine eest 150 eurot. "Mõni ime siis, et perele meeldib siin einestada," mõtlen ma.

Uurin veel Maximilt, kas Eestit külastades on perel kombeks ka teisi kohti külastada. Maxim hakkab mulle ette lugema neidsamu restorane, mis meid raekoja platsil ümbritsevad. Naljatades ütleb ta, et käib lihtsalt ringiratast ja leiab midagi hamba alla.

Küsin ka Maximilt, milline on tema arvates turistide osakaal restoranides. "Mitte ühtegi eestlast," hüüab ta elavalt. Tundub, et see isegi üllatab teda ja Maxim lisab, et restoranides on näha tõesti ainult turiste.

Sellega meie vestlus lõppeb ja lähen vaatan veel veidi edasi. Iga terrassi peal, millele astun, kõnetavad sisseastujad mind inglise keeles. Iga kord on olukord veidi piinlik, kui vastan eesti keeles. Uurin menüüsid siin ja seal ja vaatan põnevusega hindu.

Suviselt sooja ilmaga tahavad kindlasti paljud teada, palju maksab üks kokteil või klaas õlut. Kõige kallim kokteil, mille leian, maksab 17 eurot. Kindlasti pole aga kõik kokteilid nii kallid ja keskmine maksab ligikaudu 12 eurot. Pooleliitrise õlleklaasi hind jääb veidi alla seitsme euro. Pearoad jäävad suures osas vahemikku 20 kuni 30 eurot.

Selleks ajaks, kui ringkäik tehtud saab, on õues jõudnud juba pilviseks minna ja seega lähen hoopis midagi tubast otsima.