Kaitsetööstust nähakse Eesti, aga ka kogu Euroopa majanduskasvu uue mootorina. Näiteks EY värske välisinvesteeringute atraktiivsuse uuringu kohaselt arvas 26 protsenti välisinvestoritest, et kaitsetööstus on Eesti majanduskasvu seisukohalt oluline sektor. 32 protsenti leidis, et tegemist on sektoriga, mida tuleks Eesti konkurentsivõime säilitamiseks toetada.

Riik on sektori arenguks nii mõndagi teinud. Näiteks on suurendatud eelarvet kaitseinvesteeringuteks, rajamisel on kaitsetööstuspark ning loodud on kaitsefond. Lisaks on kaitsetööstuse arengule loonud aluse Eesti tugev iduettevõtluskultuur.

Meil on palju insenere, tehnoloogiaeksperte ja kaitsesektori kogemusega inimesi, kes oskavad üheskoos märgata valdkondi, kus on vaja uusi lahendusi. Kohalikud investorid on omakorda aidanud neist ideedest üles ehitada ettevõtteid, millel on müügistruktuur ja selge arenguplaan.

Teiste riikidega võrreldes on Eesti eeliseks meie väga lähedased suhted Ukrainaga. Tänu sellele on Eesti ettevõtted saanud testida oma tehnoloogiat reaalses lahinguolukorras ning arendada oma tooteid vastavalt vahetule tagasisidele.

Rahastajad vaatavad üha rohkem pikaajalist turgu

Kaitsetööstuse kasvu suurim pudelikael ei ole ideede puudus, vaid ostjate vähesus. Kui näiteks tervisetooteid valmistav idufirma saab oma kaupa müüa paljudele ettevõtetele või otse tarbijatele, siis kaitsetööstuses on peamine klient riik. Kuna tehnoloogia tootmine on kulukas ja nõuab suuri investeeringuid, siis arendatakse tootmisvõimekust enamasti vastavalt sellele, kui palju on riik on otsustanud osta.

Riigid kavandavad kaitseinvesteeringuid pikalt ette ning sõlmivad suuri ja pikaajalisi raamlepinguid. Seetõttu ei jõua uus tehnoloogia kiiresti turule isegi siis, kui toimiv ja testitud lahendus on tegelikult olemas. Ilma kindla ostjata ei ole ettevõttel mõttekas suuremas mahus tootmist käivitada.

Miks riik kõige uuemat tehnoloogiat alati tellida ei soovi? Kaitseväed ei ole idufirmad. Kui üks tehnoloogia asendatakse teisega, tuleb muuta kaitseväe väljaõpet, personali ja töökorraldust. Näiteks droonide laialdasem kasutamine eeldab inimesi, kes oskavad neid lennutada, hooldada ja teiste süsteemidega ühendada.

Ostjate vähesusega on tihedalt seotud ka sektori teine murekoht ehk rahastuse leidmine. Pangad ja investeerimisfondid on kaitsevaldkonnast ajalooliselt eemale hoidnud. Nüüd on suhtumine hakanud muutuma, kuid sageli eelistatakse endiselt kahese kasutusega projekte, mille tehnoloogial on rakendusi ka rahuajal.

Droonidega saab näiteks kontrollida elektriliine ja avastada metsatulekahjusid. Veealuseid droone ja mehitamata aluseid saab kasutada veealuste kaablite jälgimiseks ning teaduslikes rakendustes.

Investorid ei vaata enam üksnes seda, kas toode töötab ja kas seda on Ukrainas katsetatud. Üha rohkem küsitakse, kes ostab seda kolme või viie aasta pärast. Ettevõte peab suutma näidata, et tootel on lisaks praegusele nõudlusele olemas ka pikemaajaline turg.

Ukraina on mängu muutnud

Ukraina sõda on muutnud viisi, kuidas sõjavägi tehnoloogiat ostab. Osa kaitse-eelarve kasutamise otsustusõigusest on antud väeosadele, kes saavad ise otsustada, kas neil on parajasti vaja rohkem laskemoona, droone, arvutitarkvara või muid lahendusi. Nii on tekkinud tegelik turg, kus ostjal on olemas nii konkreetne vajadus kui ka vahendid vajaliku tehnoloogia hankimiseks.

Selline kiire kaitsetööstussektori areng on jõudnud otsapidi ka Eestisse, sest e-residentsuse toel on Ukrainast alguse saanud ettevõtted toonud oma kontori siia või asutanud siin uue ettevõtte. Osa neist tegutseb füüsiliselt Eestis. Need ettevõtted ei tooda lahendusi üksnes Ukrainale, vaid otsivad võimalusi ka teistelt turgudelt, sealhulgas araabiamaadest, Ameerika Ühendriikidest.

Eesti kaitsetööstusettevõtted on enamasti väikesed ega suuda üksinda täita sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid lepinguid. Üks võimalus suurematele turgudele jõudmiseks on teha koostööd rahvusvaheliste peatöövõtjatega, kellel on riikidega juba raamlepingud, vajalik tootmisvõimekus ja väljakujunenud müügikanalid.

See tähendab, et Eesti ettevõte ei pea tingimata müüma oma toodet otse mõne riigi kaitseväele. Selle asemel võib ta pakkuda oma tehnoloogiat või komponenti suuremale tootjale. Sellistesse tarneahelatesse pääsemine on konkurentsitihe, kuid suure rahvusvahelise ettevõtte kohalik tegevus võib Eesti ettevõtetele uusi koostöövõimalusi avada.

Euroopa riigid seovad kaitseoste järjest sagedamini kohaliku majandusliku kasuga. Näiteks, et märkimisväärse mahuga riigihanke võitja tooks endaga kaasa töökohti, tootmist või koostööd kohalike ettevõtetega. Selliseid tingimusi võib seada ka Eesti.

Suured rahvusvahelised ettevõtted toovad ligipääsu turgudele ning Eesti ettevõtted saavad neile omakorda pakkuda tehnoloogilisi lahendusi ja paindlikkust. Selline koostöö võib aidata kohalikel ettevõtetel jõuda tarneahelatesse, kuhu iseseisvalt sisenemine oleks märksa keerulisem.