Ukraina sõja teemal on nõrkemiseni räägitud ja räägitakse veelgi. Seekord lähtun selle teemal puhul ajalehe Guardian korrespondendi Luke Hardingu raamatust "Reetmine. Trump, Putin ja uus vallutuste ajastu" (Luke Harding, "Betrayal. Trump, Putin and the New Age of Conquest", 2026).

Lobeda sulega kirjamehe töö on paljuski ajakirjanduslik ja tugineb tema enese kohalolekutele nii Ukrainas kui ka mitmes teises maailma punktis. Keskne teema on Donald Trumpi ja tema administratsiooni tegevus. Hinnang on üsna karm, kuid selle juurde jõuame.

Ukraina sõja puhul märgib Harding ära ka eelmise presidendi Joe Bideni, kes lubas toetada Ukrainat nii kaua, kui vaja. Ja ka toetas, kuni võimul oli, kuigi viivitustega, kartes sõja eskaleerumist ja alateadvuslikult sedagi, et Venemaa võtab tuumarelva kasutusele. Ehk poliitika, mis stagneeris sõja, mitte ei aidanud kaasa ukrainlaste võidule. Juba Bideni ajal torkas silma, et ameeriklastele ei meeldi Kiievi kalduvus puhuti ise otsuseid langetada. Ühesõnaga selline impeeriumlik suhtumine andis tunda.

Trumpi tuleku puhul tunnistas Volodõmõr Zelenski, et mingit strateegiat tal uue presidendi jaoks ei olnud. Trumpi lähikonnast oli imbunud info, mille kohaselt oleks too valmis Venemaale andma kõik, mida too nõuab, Ukrainale aga ei mingeid julgeolekutagatisi. Siiski oli lootus, et kui temaga kohtuda, siis vast õnnestub mängida selle tegelase egole ja loota tema võimele üllatavaid otsuseid langetada. Lisaks võeti välja ka kriitiliste maavarade kaart, sest teati Trumpi ärikaiseloomu ja võimaliku kasu tagaajamist.

Asi läks küll lappama, kuna Trumpi arvates kuulusid need maavarad ameeriklastele. Ja Ukraina olevat USA-le võlgu müstilised 500 miljardit dollarit, mistõttu Zelenski pakutud ühisprojekti kasumi jagamisel pooleks läheks ukrainlaste osa võla katteks. Vastu Trump midagi ei pakkunud, Zelenskile visati leping ette ja kästi alla kirjutada, mida too keeldus tegemast. Nii palju siis valmidusest Ukrainat toetada.

Ilmekamgi oli USA käitumine ÜRO-s, kus 2022. aastal oli Washington toetanud Moskva agressiooni hukka mõistmist. Suursõja alguse kolmanda aastapäeva puhul Ukraina koostatud kordusresolutsioon hukkamõistuga aga USA toetust enam ei pälvinud ja kui Kiiev keeldus oma teksti muutmast, pakkusid ameeriklased oma dieetsõnastusega reso.

Hääletusel toetas Ukraina pakutut 93 riiki. 18, sealhulgas USA, Venemaa, Valgevene ja Põhja-Korea, hääletasid vastu. See oli murdepunkt. Isegi Iraan ja Hiina olid erapooletuks jäänud. USA oli aga poolt vahetanud ja asunud agressorit toetama. Iga nurga alt oli tegemist reetmisega, märgib Harding.

Edasine protsess näitas, et USA tahtis vahetada Ukraina Venemaa koostöö vastu muudes valdkondades ehk ilming, mida võib tajuda praegugi. Trump süüdistas Zelenskit, toimus kurikuulus Ovaalkabineti kohtumine ja MAGA-meelsed vabariiklased pöördusid Ukraina vastu.

Reagani aegne külma sõja pistrike partei oli muutunud Putini kummardajateks. Ja lõppenud oli epohh, mil Ameerika võis end lugeda moraalseks rahvaks. Ta ei olnud enam maailma südametunnistus, ta oli enesekeskne, ahne, kiskjalik, ebausaldusväärne, kasvavalt autoritaarne riik.

Samas kontekstis lülitub Harding ka Gröönimaale, mille Trump lubas nii või teisiti USA-le võtta. Tema üks motiive oli ilmselt saada juurde lahmakas maad, et pääseda USA territooriumi laiendanud presidentide hulka. Gröönimaast oli muide huvitatud veel üks rühm inimesi, kellel oli Valges Majas mõju, need olid tehnooligarhid nagu Peter Thiel ja teised. Nemad nägid võimalust luua seal vaba territoorium tulevase tehnoutoopia jaoks.

Trumpi Gröönimaa plaanid leidsid suurt mõistmist Vladimir Putini poolt. Vähe on pööratud tähelepanu Putini esinemisele Murmanskis märtsis 2025, kui ta andis neile plaanidele heakskiidu. Öeldes, et need on tõsised ja neil olla sügavad ajaloolised juured.

Putini lõpulause kõlas, et mis Gröönimaad puudutab, siis see on kahte konkreetset riiki puudutav küsimus, mille ei ole mingit pistmist Venemaaga. Seda võib lugeda pakkumiseks jagada maailm mõjualadeks. Kui USA hõivaks Gröönimaa, tunduks Vene agressioon Ukrainas justkui normaalne protsess. Et vahel ikka muudetakse piire, kas sõjalise jõuga või siis mingi vahetuse teel… Et USA valitseks oma poolkeral, Venemaa Euroopas ja lisaks neile oleks kolmas jagaja Hiina.

Trump ise nägi Putinit ja Hiina liidrit Xi Jinpingi kui partnereid, kellega planeedil kord majja lüüa. USA võtaks Gröönimaa, Vene Ukraina ja Hiina Taiwani ning veel üht-teist. Ja Harding juhib tähelepanu ka tõigale, et Ukraina sõdib tegelikult kolme tuumariigiga ehk Venemaaga, keda abistavad Hiina ja Põhja-Korea. Teadupärast, nagu praegugi näha, püüab Trump nende kõigiga häid suhteid arendada.

Alaska kohtumine tõi kaasa Trumpi ülemineku Putini jutupunktidele. Kohal olnud ajakirjanikele jäi mulje, et üldse juhtis kohtumist Putin ja Trump püüdis talle vaid muljet avaldada.

See lugu tõi taas esile Trumpi võimaliku sõltuvuse Moskvast. Ilmus küll põhjendusi, et MAGA seltskond on ideoloogiliselt Venemaale lähedased, nähes selles kristliku valgenahalise ühiskonna ideaali, kuid küsimused jäid. Algul nõukaliit ja seejärel Venemaa olid Trumpi pikka aega töös hoidnud. 1985. aastal saatis KGB nõukariigi välisagentidele juhised sellest, milliste iseloomujoontega välismaalast tasub värvata. Need olid uhkus, ülbus, egoism, ambitsioonikus ja edevus ning Trump tundub nagu ideaalne objekt.

Trumpi visiidid Moskvasse, äriprojektide pakkumine talle, kuigi need ei realiseerunud, rahaliste raskuste puhul tema aitamine Vene rahaga, need on märgid millestki. Üks luureekspert ütles, et mees käitub täpselt nagu mõjuagent, olgu teadlikult või mitte.

Toimik Trumpi kohta on igal juhul Moskvas olemas, Putin on seda lugenud ja Trump teab seda ning igal juhul on ta pidevalt käitunud Venemaa huvides ning Ukraina huvide vastaselt. Kui part prääksub nagu part, käib nagu part ja näeb ka pardina välja, siis ta suure tõenäosusega ongi part. Ukraina on aga New York Timesi ühe kirjutise kohaselt tõstnud üles vabaduse tõrviku, mille USA oli maha pillanud.