Ketassaag on ikka täiesti imeline tööriist. Eriti akutoiteline! Võtad aga masina (tühikäigul 6000 pööret minutis!), asetad prussile, vajutad päästikule ning hetkega on sirge ja puhas lõige valmis. Täpselt sama vaimustavad on akutrell või akukruvikeeraja!

Mõelda, kui vaid esiisadel olnuks taolised riistad … ei mingit kolmetolliste kantnaelte vemmeldamist põrandasse ega generatsioone hiljem nende vandesõnade saatel väljatirimist: haaraks aga otsiku Torx-25 ja surinal kerkib lauast vanavanaisa poolt sinna armastusega "lastud" tuline kruvi. Mõtteuperpalli "kui Lembitul olnuks kuulipilduja" kõrvale sobiks sama hästi või vahest pareminigi "kui Oleviste torniehitaja kasutanuks akutrelli".

Akutrell, ketassaag või mis tahes muu elektritööriist suurendab esmajärjekorras jõudlust: töö saab tehtud kiiremini kui käsitööriistadega, mis nõuavad ühelt poolt hoolt, vilumust, käelisi oskusi ja teiselt poolt pidevat hooldust.

Kujutlegem üht kõige tavalisemat sajandivanust puithoonet: kõikide seinalaudade kinnitamiseks läks tarvis tuhandeid naelu ja eelkõige vilumust. Ühte naela ei ole aega lõputult toksida, see tuli kinni virutada maksimaalselt paari täpse ja tugeva löögiga. Võttes seejärel järgmise. Ja järgmise.

Toona võis ju jaguda aega praegusest rohkem (polnud vastamata e-kirju ega veebikoosolekuid), kuid rahaks arvestati see ikkagi ja maja pidi tärminiks valmis saama. Küllap olid meisterhaamerdajad sama nõutud spetsialistid nagu krohvijad, maalrid ja pottsepad.

Puusepa tööriistad oherdi, peitel, liimeister, saag, kirves jm pidid olema laitmatult teravad. Ainult nii sai lõige hea, täpne ja vähese töövaevaga. Sama kehtis kõikide tööriistade puhul. Kadunud vanaisal oli mitu vikatit – eri sorti taimestiku tarvis oma riist. Niitmise ajal kostis iga natukese aja tagant jälle see spetsiifiline "kät-kät-kät", mil uskumatu kiiruse ja vilumusega luisati tera uuesti ja uuesti. Töö võttis aega, kuid oli tõhus ja tulemus sai hea. Loomulikult mitte nii püsiv kui muruniitmisroboti püsipatrullitav siilisoengus aed.

Masinad ja standardid

Elektritööriistad annavad võimaluse ehitustöödega enam-vähem hakkama saada ka diletantidel. Viimastel kulub meistriga võrreldes muidugi oluliselt rohkem aega rabelemise, nuputamise-katsetamise ja valesti saagimise peale. Samal ajal kui tõeline spets vajutab esmajärjekorras tööle sinakasroheka Makita väliraadio (Star FM) ja asub rapsimata asja kallale. Ja olgem ausad: lõpuks on töö see, mis tegijat kiidab. Kutselise ehitusmehe tulemus saab enamasti ikkagi diletandi omast parem, mis sest, et tööriistad võivad olla samad.

Tehnoloogia teisenemine muudab ehitusviise ja -standardeid. Esiisade käsitöönduslikul ajastul valitses konstruktsioonide liitmisvõttena tapitehnika selle uskumatus rikkuses ja rakendamisvõimalustes. Sotsiaalmeedias võib praegugi sattuda teraapilistele videotele, kuidas mitu juppi osava sae- ja peitlitööna esmapilgul mõistetamatul viisil tervikuks ühendatakse.

Tapilahendusi on võimalik luua kaasaegsete spetsiaalsete masinategagi, ent konstruktsioone ühendatakse tänapäeval siiski valdavalt kinnitusnurkade-plaatide, prussikingade ja loomulikult kruvide (akutrell!) abil. Saab lihtsalt kiiremini ja tõhusamalt. Tõsi: hoolega viimistletud tappühendus mõjub kahtlemata esteetilisemalt, kuid eks kaeta kruvi­konstruktsioonid standardsete mõõtmetega ehitusplaadiga niikuinii.

Masinad juurutavad standardit. Ka kõige massiivsemast, jändrikumast puutüvest saavad elektriväel toimivas saekaatris probleemideta näiteks 50 × 150 mm prussid pikkusega kas 3600, 4200 või 4800 mm. Nendest loodud seinakarkassi mahub täpselt õige kogus kivivilla (610 × 1220 × 50).

Kui standardid ja nende omavaheline suhe selge, valmib ehitis mängleva hooga nagu konstruktorikomplektis. Kõrvalnähuna tuleb muidugi arvestada, et taolisel viisil kerkinud hooned ja ruumid kipuvad mõjuma ühetaolistena, samades proportsioonides – ikka vastavalt standarditele.

Progress ja alternatiivid

1903. aastal ilmus Matthias Johann Eisenilt (1857–1934) kuulus jutuke "Tallinnas aastal 2000".¹ Selles satub minategelane Balti vaksali kaudu kogemata omast ajast sajandi võrra edasi. Uut ilma tutvustab juhuslikult kohatud "lahke herra". Tegemist on põneva tekstiga, mille abil on võimalik aimata modernsuse tähendust XX sajandi alul.

Peamiseks märksõnaks on kiirus ja vähesem vaev: keegi ei sõida enam voorimehega, on isesõitjad, Toompeale viib lift, ajalehed ilmuvad kolm korda päevas ja Pärnusse saab kiirrongiga tunni ajaga. Tuulelaevast rääkimata.

Jalgrataste aeg on möödas: "Kes tahaks oma jalgu enam waewata, kui isesõitjad kõik waewa käest ära wõtawad. Jalgrattaid tarwitawad nüüd weel üsna waesed inimesed, nagu teenijad tütarlapsed, mustatöö tegijad jne." Kiirus ja tõhusus on suund, mille poole inimkond püüdles toona ja liigub üldjoontes ka nüüd. Igas eluvaldkonnas, mitte ainult ehituses.

Alati leidub pealiinist irduvaid kõrvalteid või koguni vastassuunas liikujaid. Masinate massiline kasutuselevõtt tööstusrevolutsioonis sünnitas XIX sajandi algul masinapurustajate ehk ludiitide liikumise. Sepavasaratega lõhkusid töötuks jäänud ja meeleheitel endised oskustöölised vabrikute ja manufaktuuride sisseseadeid, sest viimaste suurem tootlikkus oli võtnud neilt sissetuleku, sotsiaalse positsiooni ja eluviisi. Otsustavalt vähenes oskuskäsitöö vajadus, kangastelgedel võis töötada peaaegu igaüks. Järsud muudatused tehnoloogias mõjusid traditsioonilistele kangakudujate kogukondadele šokina.

Alternatiivina modernsetele masinatele on võimalik vanu ja kaduvaid kunste ja töövõtteid au sees hoida ja eraldi õppida. Pärandtehnoloogia pakub rikkalikult võimalusi alates palkehitiste restaureerimisest, vanade tööriistade ja materjalide käsitööosavuse harjutamiseni välja.

Kahtlemata leidub valdkondi – näiteks pilliehitus, kus enamik tööd tehakse tänini vanade heade käsitöönduslike võtete ja üliteravate käsiinstrumentidega. Kuid sinnagi on kompromissina kaasatud modernseid vahendeid, materjale ja tööriistu. Mida spetsiifilisem ja eksklusiivsem on ese ja selle valmistusviis, seda kõrgem ka hind. Kvaliteedimärgina lisatakse toote kirjeldusse poolmaagiline sõna "käsitöö".

Ega me käsitsi… Me töötame masinatega!

Ehitustööde kõrval on masinad revolutsioneerinud ka vaimutööd. Võtkem näiteks kirjutamine. Veel mitte kuigi ammu tähendas korraliku masinkäsikirja valmistamine märkimisväärset spetsiifilist tehnilist vilumust ja kannatust. Eksitud täht tuli kustutada või üle lüüa, suuremate paranduste puhul terve lehekülg uuesti kirjutada.

Kui autor otsustas mõne lõigu teise kohta tõsta, haarati käärid ja liim, lõigati tekst sõna otseses mõttes tükkideks ning kleebiti sõnad uues järjekorras paberile. Korraldus "lõika ja kleebi" (ingl cut and paste) tähendas algselt just sellist käsitööd. Mitme eksemplari samaaegseks tootmiseks tuli jännata kopeerpaberiga. Toimetustes ja kirjastustes töötasid inimesed, kelle ametiks oligi käsikirjade ümbertrükkimine, parandamine ja trükiks ettevalmistamine. Ladumisest rääkimata.

Seejärel tulid tekstitöötlusprogrammid – elektrilised masinad. 1970. aastatel võimaldasid spetsiaalsed tekstitöötlussüsteemid kirjutatut parandada selleks ekstra koolitatud spetsialistidel.

Personaalarvutite levikuga 1980. aastatel jõudsid samad võimalused järjest laiema kasutajaskonnani. 1983. aastal ilmus Microsoft Wordi esimene versioon, kümnendi keskpaigas hakkasid Macintoshi arvutid, laserprinterid ja küljendusprogrammid tooma professionaalse trükiettevalmistuse võimalusi tavakasutaja kirjutuslauale.

1990. aastatel muutus Word üha tavalisemaks töövahendiks ning koos sellega hakkasid iseenesestmõistetavaks saama võimalused, mis varem nõudsid omaette spetsialiste. Sisuliselt oli valminud tekstiloome ketassaag, kus eelis vilunud meistril, kuid hakkama sai ka amatöör.

Mõistagi lõid masinad ja programmid ka siin uue standardi. Tänapäeval ei tundu erilise saavutusena tekst, mis on ühtlases kirjas (Times New Roman 12; reavahe 1,5), korrektselt küljendatud, automaatselt nummerdatud lehekülgede ja sisukorraga. Joonealused märkused paigutuvad ise õigesse kohta, pealkirjade muutmisel uueneb sisukord ning lõigu tõstmine käsikirja algusest lõppu võtab hetke.

Veel mõne aastakümne eest võinuks säärane muudatus tähendada hulga lehekülgede ümberkirjutamist ja uuesti nummerdamist. Praegu oleks seevastu üsna piinlik esitada tekstifaili, mille leheküljenumbrid on käsitsi "sisse toksitud", tekst liigendatud tühikutemassiga või sisukord pärast viimast parandust lootusetult sassi läinud.

Raev masina vastu

"Küprokmaja" on vist enamlevinud halvustava tähendusväljaga mõiste kaasaegse ehitise kohta. See pole samas universaalne, kehtides pigem konkreetse protsessi ja tulemuse ehk kiirkorras kinnisvaraarenduse puhul.

Negatiivne hinnang ei käi ilmtingimata tööriistade ega -materjalide, vaid pigem halva ja "odava" tulemuse kohta. Standardmõõtmeis prussid, ehitusplaadid, nurgikud, kruvid, montaaživaht on ikkagi vaid lihtsalt materjal ja mitte näiteks "ehituspläust"; akuketassaag üksnes lõikeriist ja mitte "lollmasin". Nende abil valminud tulemus on ikkagi hoone ja mitte näiteks "nahk" või "kohe näha, et akutrelliga tehtud".

Vaene tehisaru! Alles jõudis see tulla, kui juba sai kaela terve sõimurahe: pläust, sõnavaht, rämps, soga, nahk, kratt, ajumäda, aju-ussid. See on vaid väike valik väljenditest, millega masina tegevust ja selle tagajärgi kirjeldatakse. Ingliskeelses maailmas on asi veelgi värvikam. Seal vohab AI slop ehk tehisarulöga, AI garbage ehk tehisarurämps ja AI vomit ehk robotiokse.

Akadeemilises maailmas sai tuntuks stochastic parrot ehk stohhastiline papagoi. Internetis on aga käibele tulnud märksa rahvalikum clanker ehk kolisev plekk-kolakas, mille juured ulatuvad "Tähesõdade" lahingudroidideni. Ulmekultuur annab teisigi halvustavaid nimetusi. Näiteks telesarjas "Battlestar Galactica" kutsutakse tehisolendeid toaster'iteks ehk röstriteks. Keerukas tehisolend taandatakse primitiivseks köögimasinaks. "Blade Runneri" maailmast pärineb aga skin-job, halvustav nimetus inimese välimusega tehisolendite kohta.

Tehisaru halvustamine ja sellesse üleolevalt suhtumine on muutumas justkui "heaks tooniks" ka teadus- ja kultuuriringkondades. Ei ole viisakas rakendada uuringuteks suurkontsernide juturoboteid, moraalne on mõista hukka nende ökoloogiline jalajälg, kritiseerida energiatarbimist.

Kevadisel Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil tutvustati elevusega uudismõistet "õrrekana ettekanne", mis tähistas AI-ta loodud esitlust kui midagi õiget ja ehedat (õnnelik õrrekana-individualist versus kanafarmis virelev orjamass). Seda vaatamata tõsiasjale, et ka "isetehtud" esitlus taandub pahatihti kõigest digitaalseks "lüümikuks" nimega Powerpoint.

2025. aasta septembris arutles Briti ajaleht The Guardian, kas clanker on juba robotite vastu suunatud diskrimineeriv sõimusõna.² Sellistes väljendites nähakse ohtu, et need normaliseerivad inimrühmade halvustamisest tuntud kõnepruuki. Masina sõimamine on juba iseenesest kummaline viis omistada talle inimlikke omadusi. Veel ei kutsuta otsejoones üles taashaarama ludiitlikku sepavasarat, ent kaugel pole ka see tund. Maailmalõpuängi toodab tehisaru igatahes.³

"Krati" määramine

Hiljuti kutsuti toimetajaid üles autorilt otsekoheselt küsima, "et ega kirjutades ometi krati abi kasutatud".⁴ Lahtiseks jäi küll, et mida siis jaatava vastuse puhul teha – tekst masinlikult tagasi lükata, kuulutada ebatekstiks, "pläustiks"? Kui aga laiemalt mõelda, siis tehisabi ehk "krati" määramine võib osutuda üpris keeruliseks.

Tõepoolest: põhjendatult murettekitav on masinate (krattide) pealetung ka näiteks teadusmaailmas. Võtkem näiteks viitehaldusprogrammid (nt Zotero, EndNote, Mendeley), mis on tasapisi üle võtnud ühe humanitaarteadlase põhioskustest – bibliograafia koostamise ja viidete vormistamise.

Veel mõnekümne aasta eest pidi näiteks endast lugupidav ajaloolane oma allikad ja kirjanduse hoolikalt üles tähendama ning iga viimase kui viite käsitsi vormistama. Käsikirja valmimise juurde kuulus lõputu nokitsemine autorinimede, ilmumisaastate, köitenumbrite, lehekülgede ja kirjavahemärkidega.

Tänapäeval aga laseb üha suurem hulk teadlasi selle töö häbenematult kratil ära teha. Piisab paarist hiireklõpsust ning programm koostab bibliograafia, paigutab viited õigesse vormingusse ja muudab vajaduse korral kogu viiteaparaadi ühest süsteemist teise. Mis humanitaarteadlane see õigupoolest on, kes ei suuda isegi oma viiteid ise hallata? Kuidas peaks noor uurija omandama teadusliku töö põhioskused, kui masin tema eest kõik komad, punktid ja kursiivid õigesse kohta paneb?

Kõige jahmatavam on, et ülikoolid mitte ainult ei vaata sellisele tegevusele läbi sõrmede, vaid korraldavad koguni koolitusi, kus õpetatakse tudengitele oma bibliograafia koostamist arvutiprogrammidele usaldama. Kes siis tänapäeval veel viiteid käsitsi teeb!? Nii kasvatamegi põlvkonna teadlasi, kes oskavad küll nupule vajutada, aga ei pruugi enam teada, kuhu käib viites koma või miks tuleb kasutada mõttekriipsu.

Kas ei peaks ka viitehaldusprogrammide abil valminud teadustöödele lisama hoiatavat märget "Käesoleva artikli viiteaparaadi koostamisel on kasutatud masina abi"? Veel parem oleks muidugi nõuda, et tõeline humanitaarteadlane kirjutaks oma viited edaspidigi käsitsi.

Vähemalt saaksime siis olla kindlad, et tegemist on ehtsa inimliku vaimutööga, mitte mõne digitaalse krati toodanguga. Siit näeme, et ühiskond aktsepteerib mõne vaimse töö automatiseerimist enesestmõistetavana, käsitledes teist peaaegu moraalse eksimusena.

Masin kui tööriist

Viimase aja ärevus tehisaru kasutamise üle tekstide koostamisel on hõlpsasti leevendatav, kui me ei unusta põhilist: tegemist pole siiski lepingus kuradiga ellu kutsutud vaimolendiga. Nagu tõdes hiljuti Brugge Euroopa kolledži õppeaasta avamisel Alexander Stubb: "Kasutage tehisintellekti vahendina, kuid ärge laske sel asendada oma mõtlemisvõimet."⁵

Tööriist ei määra töö kvaliteeti ega kultuurilist väärtust. Tehnoloogia on muutnud ja muudab ka edaspidi töö tegemise võimalusi, vabastamata inimest otsustamisest, oskustest ega vastutusest tulemuse eest.

Tehisaru on masin, üks äärmiselt võimekas ketassaag, mis aitab meil töötada tõhusamalt ja kiiremini. Seda ka tekstide loomisel. Kruvigi on võimalik "lasta" valesti, saetera lõige läheb viltu. Tulemuseks on praak, mille eest palka ei maksta ja mis tuleb parandada. Vilumata käes toodab tühiteksti ka tehisaru, kuid selle eest vastutab ikkagi diletandist autor ehk inimene.

Nagu tõendavad arvukad ettekannete esitlusslaidid, kipuvad humanitaarid jääma parimal juhul tehnikaujedaiks või pigem koguni -kaugeiks. On alusetu loota, et muidu plassi Powerpointiga piirduv vaimuteadlane suudaks üleöö tehisaru meisterlikult rakendada. Iga tööriist vajab harjutamist. Kahtlemata näeme uue masina tulekuga tekkivaid standardeid ka loomingus, sealhulgas tekstides, kuid neid ei pea ilmtingimata kartma ega demoniseerima. Niisama jabur – ehkki inimlikult mõistetav – oleks nõiajaht tehisaru kasutajatele ja selle abil valminud tekstidele.

Ja alati jääb võimalus naasta hästi teritatud käsipeitlite maailma – saates Sirpi ümbrikus kalligraafilised käsitsi kirjutatud puhtandlehed. Kuidas neid posti või pakiautomaati toimetada ja sobivusel trükkida, jäägu juba spetsialistide lahendada.