Täna algasid rahukõnelused Ukraina, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahel, homme jätkuvad. Kas sulle kui välispoliitikaga tegelevale inimesele on sealt tulnud mingisuguseidki uudiseid, mida vahendada?

Kindlasti on uudis juba see ise, et see sündmus toimub. Täna istusid seal neli tundi koos venelased, ukrainlased ja ameeriklased. Enne seda toimus Ameerika, Ukraina ja Euroopa esindajate konsultatsioon enne põhikõnelusi. Aga nimetada neid rahukõnelusteks on selge liialdus. Mina näen seda nii, et Venemaa jaoks on see diplomaatiline erioperatsioon, kuidas oma tingimusi nii Ukrainale kui tegelikult ka läänemaailmale diplomaatiliste meetoditega peale suruda.

Miks see jant jätkuvalt käib? Trumpil on need vahevalimised möödas, tal seda sisepoliitiliselt eriti ette võtta vaja ei ole. Mäng jätkub teemal, kas Euroopa Liit on seal laua taga või mitte. Alguses ei olnud ja ma ei tea, missugune kompromissivariant leiti – oli ja ei olnud ka lõpuks.

Trumpil tundub olevat kiire. See tempo on diplomaatilistes kanalites aetud väga kõrgeks. Ameeriklastel on soov suhteliselt kiiresti liikuda mingisuguse kokkuleppeni venelastega, ennekõike Venemaaga. Ilmselt on see seotud mõnes mõttes nende vahevalimistega, sellepärast et see oli hävitav kaotus Trumpile. Uus kongress tuleb kokku jaanuaris ehk see kaks kuud on praegu selline vaheaeg.

Loodab, et saavad veel midagi teha ilma kongressi nõuta?

Saab midagi teha, aga teisest küljest on see jällegi ülilühike aeg. Me teame, et seisukohad, mida Venemaa nõuab ja milleks on valmis Ukraina, on praegu ühildamatud. Venemaa nõuab sisuliselt Ukraina allaandmist ja kogu Euroopa julgeolekusüsteemi muutmist. See on nende pikaajaline strateegiline eesmärk olnud.

Mõnes mõttes on positiivne, et Euroopa esindajad on seal Abu Dhabis ikkagi kohal. Võimalik, et seal on võimalik natuke tempot alla võtta ja hoogu vähendada ameeriklaste lootusele, et äkki on võimalik kusagilt nurga tagant rahu kätte saada. Aga Vene välisminister Lavrov ütles täna väga lihtsalt, et nende huvi ei ole vaherahu kehtestada, sest Venemaa ei taha Euroopale anda aega ennast koguda. Nii et Venemaa ei ole tegelikult valmis selle esimese sammu tegemiseks ja kui ei suudeta vaherahus kokku leppida, siis mis rahukõnelustest me siis rääkida saame?

Samas mingisugused tingimused on avalikkuse ette välja ilmunud ja jutt käib sellest, et Trump on öelnud, et Ukraina kaart võiks olla tulevikus teistsugune. See ei tähenda midagi muud, kui et Ukraina peaks teatud suurtest piirkondadest loobuma. Mitte tervetest oblastitest – Donetski ja Luhanski oblastitest –, vaid sellest osast, mis on praegu Venemaa poolt okupeeritud. Aga Ukraina on tegelikult öelnud, et territooriumite loovutamine ei ole absoluutselt neile vastuvõetav.

Ukraina punane liin on ühemõtteline: nende suveräänsust ei tohi need kõnelused kuidagiviisi kahjustada ja territoriaalses terviklikkuses ei ole võimalik järele anda. Nad on ise öelnud, et nad on nõus sõjategevuse külmutamisega seal, kus rindejoon hetkel jookseb. Nad saavad aru, et territoriaalse terviklikkuse taastamine võib võtta aastaid, võib-olla isegi kauem. Aga selge on see, et nad ei saa mitte mingil juhul näiteks nõus olla de jure ütlema, et Krimm, Luhansk või teised okupeeritud alad on nüüdsest Venemaa osad. See on Venemaa ühene nõudmine teisest küljest.

Lisaks, mis meie jaoks on, ma ei ütle, et ohumärk, aga me peame olema väga tähelepanelikud. Väga palju on nende kõneluste ümber räägitud võimalikust Euroopa jagamisest, Jalta 2.0-st ja nii edasi. Ma täna küll ei näe, et see oht hetkel olemas oleks. Pigem tõstaksin selle küsimuse aktuaalsemalt üles siis, kui peaks toimuma Putini ja Trumpi kahepoolne kohtumine. See ei ole välistatud, võib veel selle aasta sees toimuda, kui G20 liidrid peaksid kogunema Ameerika Ühendriikides. On alust arvata, et Trump kutsub Putini Valgesse Majja, kui Putin muidugi Ameerikasse sõidab.

Alaskale ta sõitis tegelikult.

Seal mängiti välja selline skeem, millest venelased on hiljem rääkinud, et Alaska kokkulepped, millest Ameerika Ühendriigid justkui kinni ei pea. Nende kokkulepete all on Venemaa saanud aru, et Ühendriigid on nõus just nimelt sellega, mis toimub Ukraina territooriumil.

Uuest Jalta sobingust peaks natuke rääkima. Euroopas, kaasa arvatud meie siin, kardetakse seda, et suurriigid Ameerika Ühendriigid ja Venemaa lepivad jälle üle Euroopa peade kokku asjades, mis meile tegelikult ei sobi. Kaasa arvatud klauslid, mida Venemaa on aastaid nõudnud, et NATO peaks minema tagasi nendesse piiridesse, mis olid enne seda, kui Poola ja Eesti NATO-sse kuulusid. Kas see on mingi realistlik võimalus, et sellised sobingud tänapäeval läbi lähevad?

Ei, kindlasti ei lähe see selliselt läbi, et nüüd ongi klaar, et NATO tõmbab oma liitlasväed siit piirkonnast välja ja me jääme üksi kaitsma oma maad. Seda kindlasti ei juhtu. Venemaa ütles oma nõudmise välja detsembris 2021. aastal: ultimaatum NATO-le, et NATO tõmmaku tagasi 1997. aasta piiridesse. Sisuliselt tähendaks see, et NATO peaks vabatahtlikult laiali minema.

Mis võib juhtuda ja mis on kindlasti ohtlik, on see, et nii mõneski meie liitlasriigi pealinnas arvatakse, et Venemaa muredele tuleb siiski kuidagi vastata. Et neil on ka võib-olla mingisuguseid huvisid julgeoleku tugevdamisel, mis on muidugi absurdne. Aga see võib kaasa tuua selle, et Venemaal võib tekkida ettekujutus, et ameeriklastega ongi võimalik mingisugune fiktiivne kokkulepe sõlmida. Nad saavad aru, et võib-olla Ameerika Ühendriigid ei ole enam nii väga innustatud kaitsma kõiki oma liitlasi – mis loodetavasti ei vasta tõele – ja see võib ajendada Venemaad veelgi agressiivsemale tegevusele. Aga praegune põhieesmärk Venemaal on ikkagi suruda oma narratiiv ja jutupunktid peale. Kahjuks keerleb selle ümber ka kogu nende kõneluste või diplomaatilise erioperatsiooni põhisisu.

Kas peaks üldse läbirääkimisi pidama? Mõned vaatlejad on öelnud, et parem on, kui räägitakse, kui et üldse ei räägita. Eelmised kõnelused toimusid tegelikult väga ammu. Tundub, et kolm-neli kuud tagasi, aga tegelikult juba kümme kuud tagasi.

Veebruaris oli viimati, kui sarnaselt kokku saadi. Kui ma räägin Ukraina kolleegidega, siis nende meelest on ainukene positiivne tegur saada seda tunnetust, milline argumentatsioon vene poolelt vastu vaatab. Aga puhtpraktiliselt kõige olulisem on see, mida need kõnelused on siiani andnud: vangide vahetus. Loodetavasti annab ka see kohtumine mingigi tulemuse just nimelt läbi vangide vahetuse. See, mille peale ukrainlased loomulikult peamist rõhku asetavad, on nende soov on ikkagi saavutada vaherahu ja relvarahu ning siis näha, kas üldse on võimalik kuhugi edasi liikuda.