Alustame millestki lihtsast. Inimesed teavad, et andmekeskus on suur hoone, kus on palju andmeid ja arvuteid. Aga miks on vaja panna palju arvuteid ühte kohta? Miks aitab see tehisaru? Miks meil andmekeskusi üldse vaja on ja mida need teevad?

Andmekeskused on meil alati olnud. Juba interneti algusest peale liigub info, mida me teineteisele saadame, läbi mõne andmekeskuse. Suureks teemaks on need saanud alles nüüd, kui meil on hiiglaslikud ehk hüperskaala andmekeskused. Tõenäoliselt olete Tallinnas parkinud autot mõne andmekeskuse kõrval, mina elan ilmselt mõne lähedal siin Ateenas. Aga alles siis, kui neist said jalgpallistaadionisuurused rajatised, pälvisid need meie tähelepanu.

Andmekeskus on see, mida nimi ütleb: koht, kus andmeid hoitakse ja edastatakse. Seal on sadu või tuhandeid protsessoreid, samasuguseid, mis panevad tööle teie arvuti. Seal hoitakse teie terviseandmeid, pangaandmeid, tervete ettevõtete, tervete riikide ja kogu EL-i andmeid. Nüüd, tehisaru ajastul, on vaja palju rohkem arvutusvõimsust. Seda nimetatakse inglise keeles compute - arvutusvõimsus, mida on vaja suurte keelemudelite käitamiseks ja treenimiseks.

Andmekeskused on meil alati olnud, nüüd ehitatakse väga suuri. Kõiki neid pole vaja, sellest räägime hiljem. Avalikkuse tähelepanu on neil seetõttu, et need on hiiglaslikud, tarbivad palju elektrit ja vett ning ostavad kokku palju videokaarte. Kui tahaksite praegu suures osas maailmast arvutit kokku panna, oleks teil raske seda endale lubada, sest andmekeskused ostavad need ära. Nad on ette tellinud peaaegu kogu toodangu paljudest tehastest, kus olulisi kiipe toodetakse.

Rääkisin isegi ühe USA ehitusalal töötava inimesega. Ta ütles: Chris, ma ei leia praegu vaskjuhet, sest andmekeskused tellivad kõik ära. Kui vajad maja ehitamiseks vaskjuhet, on seda raske leida või on hind tohutu.

Aga kui tulla Euroopa juurde, mis on siin eripärane? Andmekeskusi ehitatakse ka USA-s, Hiinas ja mujal, aga Euroopa Komisjonil on suured algatused järelejõudmiseks. Räägime pidevalt, et Euroopa jääb arvutusvõimsuses maha ja vaja on oma suveräänset võimekust. Miks Euroopa maha jääb ja kui palju?

Esiteks käib Hiina ja Ühendriikide vahel suur võidurelvastumine selle üle, kes valitseb tehisintellektitööstust. Mõlemad näevad seda nii, et kes valitseb järgmise sajandi tehisaru tööstust, valitseb majanduslikult järgmist sajandit. Mõlemad panevad palju raha ja vaeva hiiglaslikesse andmekeskustesse ja mudelite treenimisse. Tehisaru arendamisel loeb mastaap. Ühendriigid ja Hiina suudavad mastaapi hõlpsasti kasvatada.

Euroopal on suurepärased teadlased, meil on tehnoloogia, meil on ka vaskjuhe, kõik see on olemas. Aga meil pole sama võimet mastaapi kasvatada. Raske on saada kolm-neli riiki kokku midagi sellist tegema, et sellisele mastaabile isegi läheneda. Seda püüab EL teha pilve ja tehisaru arendamise õigusaktiga (CADA): ühendame EL-i raha, et saaksime ka ise neid keskusi ehitada.

Mul on selle lähenemisega omad probleemid. Kas teate väljendit "keeping up with the Joneses"?

Olen kuulnud, aga selgitage, mida see tähendab.

Kasvasin üles Ühendriikides Chicago lähedal. "Keeping up with the Joneses" tähendab, et naaber ostab uue auto ja sina mõtled, et vajad ka uut autot. Naabril on uusim plaat, sina tahad ka. Naabritega võidu elamise probleem, antud juhul hiinlaste ja ameeriklastega, on see, et lased neil enda eest valida, sest valid sama, mida nemad. Seepärast ei arva ma, et hüperskaala mudel kõikjal oleks Euroopale õige tee, ja selleks on mitu põhjust.

Esimene põhjus on see, et kogu raha pannakse olemasolevasse tehnoloogiasse. Need on põlvkondlikud investeeringud. Põlvkondlikku investeeringut ei tehta millessegi, mis aasta-kahe pärast muutub kasutuks. Kui ehitate jalgpallistaadionisuuruse rajatise, täidate selle videokaartidega, kulutate palju raha ja segate, ütleme, kogu Tallinna elektrivõrku, ning aasta hiljem leiab keegi viisi sama arvutusvõimsuse saamiseks nurgapoesuuruses kohas, mida te siis oma suure rajatisega teete?

Kui vaadata, kui kiiresti tehnoloogia üldiselt areneb, võib arvutusvõimsus areneda sama kiiresti. Kas tahate panna nii palju raha ja olla nii häiriv, et luua arvutusvõimsust, mille võiks aasta pärast saada palju odavamalt, palju väiksema keskkonnamõjuga ja võib-olla palju kiiremini?

Aga kas need, kes suudavad suure arvutusvõimsuse väiksemasse andmekeskusesse mahutada, pole mitte just need, kes praegu suuri ehitavad? Kui ootame, et õigele hetkel vette hüpata, jääme ju alati basseini äärele istuma.

Võtame Hiina eraldi, sest seal on riigi raha ja riiklikud investeeringud ning seal ei protestita andmekeskuste vastu nagu läänes. See on teistsugune juhtum. Aga võtame Ühendriigid ja kaks suurimat ettevõtet, Anthropic ja OpenAI. Nende lähenemine on sisuliselt toore jõu meetod: ehita rohkem, täida hooned videokaartidega, hüperskaala kohe, et turg võita. Nad püüavad turu üle võtta ja vead hiljem parandada. Nad on selles tipus.

Ma ei ütle, et Euroopa ei vaja mõnda hüperskaala rajatist. Ma lihtsalt arvan, et see ei peaks olema meie strateegia kõikjal. Euroopa jaoks on mitu küsimust. Esiteks püüame järele jõuda ja kulutame selleks raha. Teiseks on suurem osa andmekeskuste investeeringutest Euroopas välismaised otseinvesteeringud suurtelt Ameerika ettevõtetelt, nagu Google, Anthropic ja teised. Seega tuleb ka suur osa sellest rahast väljastpoolt EL-i, mis tähendab, et andmekeskust ja andmeid kontrollivad nemad.

Nii jõuame tagasi küsimuseni: kas tahame olla tipus või kus on tasakaal Euroopa suveräänsuse ja tipus olemise vahel? Meie jaoks pole see kunagi päris tasakaalus. Seepärast on EL-il praegu väga raske otsustada, kuidas ja kuhu raha kulutada.

On veel üks oluline tegur: hüperskaala mudel on vaid üks viis arvutusvõimsust toota. On olemas servaarvutus (edge computing), mis tähendab väiksemat, hajutatumat arvutusvõimsust kasutajale lähemal. Näiteks otsustab mõni väiksem linn Eestis, et tal on oma kohalik arvutusvõimsus oma tööstuse jaoks. See on väiksem, nii väike, et seda saab toita rohelise energiaga, sest sellisel tasemel sobib roheline energia paremini. Või ütleb suur ettevõte, et tal on oma arvutusvõimsus. See ongi servaarvutus, hajutatum lahendus. Mitte üks või kolm-neli hiiglaslikku andmekeskust Eestis, vaid pigem 120 või 200 või rohkem.

Sellel on mitu eelist. Esiteks on keskkonnamõju väiksem, sest keskkonna- ja energiakoormust on lihtsam jaotada ja lihtsam on kasutada rohelist energiat. Teiseks, kui olete jälginud sõda Ukrainas ja Venemaal, kus ukrainlased ründavad Venemaa andmekeskusi, või sõda Pärsia lahe piirkonnas, kus Iraan ründab andmekeskusi: andmekeskused on nüüd sihtmärk. Need on elutähtis taristu ja neid pole lihtne kaitsta. Need on suured, avatud rajatised, drooniga on lihtne neile ligi lennata ja need põlema panna.

Kui teil on vaid mõni suur andmekeskus, on need venelastele väga lihtsad sihtmärgid, olgu tavasõjas või hübriidsõjas, mis käib pidevalt. Hajutatud süsteem, kus servaarvutus on kõikjal ja suuri andmekeskusi vaid üks, kaks või kolm, on hoopis teine asi. Seega on siin keskkonna-, arvutus- ja julgeolekuaspekt. Need on põhjused, miks Euroopa vajab minu arvates segu erinevates lähenemistest.

Kas on midagi veel mida rõhutada artiklist, mis te sellel teema kirjutasite?

Jah, paar asja. Esiteks, kui artikli kirjutasin, polnud me veel näinud Anthropicu ega OpenAI finantsandmeid. Nüüd, kui oleme Anthropicu omi näinud, on meil parem ettekujutus riskidest: kui palju võlga nad on võtnud ja kui vähe tulu neil on. Tõin selle artiklis välja, sest Euroopa gigatehaste rahastus järgib sama mudelit. Seega on osa samast riskist sisse ehitatud. See ei jää ainult erasektori kanda, osa riskist on ka avalikul sektoril. Seegi väärib Euroopas arutamist: kas hüperskaala kõikjal on õige lähenemine? Minu arvates mitte.

Teiseks olin valimiste ajal Ühendriikides. Olen ka USA kodanik, nii et lendasin Floridasse hääletama. Nägin kõikjal plakateid ja kampaaniaid andmekeskuste vastu. See oli USA valimistel suur teema. Rääkisin inimestega, kes korraldasid enne valimisi üle Ühendriikide fookusgruppe, ja nende sõnul olid andmekeskused kõige kuumem teema. Oli ICE-i jõhkrus, oli elukallidus ja olid andmekeskused.

Nende sõnul ei ühendanud mõlema partei inimesi miski rohkem kui vastuseis andmekeskustele, sest keegi ei palunud neid. Need ilmuvad su linna ja võtavad võimust. Need on lärmakad, tõstavad elektri hinda, on nuhtlus. Oli väga huvitav näha, et see polnud ainult demokraatide või vabariiklaste teema, vaid kõigi oma. Peaaegu kõik, kes kandideerisid Ühendriikides andmekeskuste vastase programmiga, võitsid peaaegu alati.

Mis juhtub Ühendriikides, see juhtub tavaliselt ka Euroopas. Arvan, et pärast neid valimisi on suured tehisaruettevõtted mures, sest nad mõistavad, et hüperskaala andmekeskuste rajamisel ootab neid suur vastuseis. Arvan, et need, mis juba ehitamisel on, tehakse ilmselt valmis. Aga see annab neile aimu, mis neid Euroopas ootab, sest samu proteste näeme Berliinis ja mujal Euroopas.

Milline saab olema avalikkuse vastuseis? See sõltub riigist: kas kohalikul volikogul on võim andmekeskus peatada või on see maakonna või riigi otsus. Ühendriikides nähti, et kohalikul tasandil on palju võimu, mida polnud kasutatud. Nüüd kasutavad inimesed kohalikku võimu, linna- ja maakonnatasandil, et andmekeskusi mitte lubada.

Miks on vastuseis Euroopas veidi aeglasem? Põhjuseid on ilmselt mitu: Ühendriikides on neid rohkem ehitatud, seega on ka vastukaja suurem. Miks pole Euroopas nii palju vastuseisu näha? Kas me lihtsalt pole seda veel näinud?

Me lihtsalt pole seda veel näinud. Ameeriklaste jaoks ei olnud see suur teema enne, kui igas linnas oli hiiglaslik andmekeskus. Enne, kui inimesed ei saanud müra tõttu magada, ja enne, kui nad ei saanud maja ehitada, sest vaskjuhet polnud. Tahaksime arvata, et inimesed on õppinud probleeme ette nägema, aga me pole selles väga head. Olen ise ulmekirjanik, võin seda kinnitada. Kahjuks peab piisavalt palju inimesi millegi all kannatama, enne kui see avalikkuse tähelepanu köidab.

Nüüd näevad paljud uudiseid USA-st, on palju teadlikumad ja võivad öelda: ma ei taha seda siia. Nii et mitmes mõttes on Euroopal eelis. Meil pole veel nii palju neid keskusi ehitatud. Näeme üle ookeani, mis on selle hind, ja näeme, mida me siia ei taha.

Kui andmekeskused on nii halvad ja teevad palju müra, ma saan aru, et ehk ei vaja me neid nii palju ega nii suuri, aga ka väikesed on kahjulikud. Miks me Euroopas nii väga oma arvutusvõimsust tahame? Rääkisime alguses võidurelvastumisest, aga ikkagi: kas ei saaks lihtsalt öelda, et see tehisaru asi on kohutav? Protestijad ütlevad, et nad ei taha midagi, mida kasutatakse tulevaste sõdade pidamiseks, milles nad ei osale, või millel on suur keskkonnamõju ja mis võtab ära kogu vase. Kas me ei saa lihtsalt öelda, et ei taha neid üldse?

Mulle meeldib teie küsimus, sest kes üldse tehisaru tahab? Kas mõni naaber on teile viimastel aastatel öelnud, et tahaks väga tehisaru? Keegi ei palunud seda. Ja ometi on see nüüd igas tootes. Lähen WhatsAppi ja seal on tehisaru funktsioon. Ma ei palunud seda. Või kasutate Microsoft Wordi, Outlooki või mõnda muud programmi, ja nad lihtsalt panevad selle sisse. Arvan, et see on üks põhjus, miks inimesed nii vastu on: ma ei palunud seda ja nüüd ehitatakse neid asju.

Küsimus on Euroopale oluline. Ühendriikides on kõik juba juhtunud ja inimesed võitlevad vastu. Aga siin Euroopas: kas me tahame tehisaru? Kui jah, siis milleks? Ja kui palju meil seda tegelikult vaja on? Seda arutelu pole meil olnud. See on avalik arutelu, mida peame pidama.

Paar aastat tagasi kirjutasime koos kolleeg Joe Litobarskiga üleskutse uueks ühiskondlikuks leppeks tehisaru ajastul.

Esitasime just need küsimused. Milline see olema peaks? Alates sellest, mis saab meie intellektuaalomandist ja meie võimest ise asju luua, ilma et tehisaru need endasse imeks ja ära kasutaks, kuni selleni, mis saab töötajatest, kelle töö see ära võtab. Pooldasime avalikku tehisaru. Raamatupoest saab raamatuid osta, aga meil on ka raamatukogud. Miks? Sest tahame, et avalikkusel oleks juurdepääs teadmistele. Kui meil on tehisaru, miks ei võiks meil olla avalik tehisaru, mida iga kodanik või väikeettevõte saab kasutada?

Seega on tehisaru kohta väga põhimõttelisi demokraatlikke küsimusi, mida peame küsima, arutama ja neile vastama. Kas me seda tahame? Milleks? Kui jah, siis kui palju? Ja millised on reeglid? Need on asjad, mida peame demokraatiatena otsustama. Ja üks probleem on see, et see jõuab kohale enne, kui oleme selle üle arutanud.