Katrin Jakobsdottir: väikeriigid peavad AI võidujooksu ümber mõtestama

USA ja Hiina peavad tehisintellekti vallas võidujooksu enda reeglite järgi ning nende tehingupõhine maailmapilt õõnestab maailmakorda, ütles Eestit külastanud Islandi endine peaminister Katrín Jakobsdóttir. Tema sõnul peavad just väikeriigid AI aruteludes hoidma fookust inimõigustel ja eetikal.
Pidasite Eesti kunstiakadeemias kolmapäeval loengu väärtustepõhisest valitsemistest. Kirjeldage palun lühidalt, kuidas saame valitseda väärtustepõhiselt ajal, mil meie ühiskonnad – isegi väikesed ühiskonnad nagu Eesti – on pigem lõhestunud ja väheste ühiste väärtustega? Milline on teie retsept?
Ühte kindlat retsepti on raske anda, sest ühiskonnad on väga erinevad, kuid oleme viimastel kümnenditel näinud järsku muutust. Kui ma 2017. aastal Islandil koalitsioonivalitsuse moodustasin, oli meil olnud mitu erakorralist valimist ja Islandi poliitikas valitses alates 2008. aasta majanduskriisist suur segadus. Valijate seas oli üsna tugev ootus, et inimesed oleksid valmis tegema kompromisse ja looma toimiva valitsuse.
Viimastel aastatel oleme aga näinud, et kompromissist on saanud ropp sõna. Inimesed ja erakonnad on lukustunud omaenda mullidesse – internetimullidesse –, kus kohtutakse peamiselt nendega, kes on sinuga ühel meelel. Tõeline side eri arvamustega inimeste vahel on hapram kui varem.
Seega ühte retsepti ei ole. Kuigi olen nüüd tegevpoliitikast lahkunud, peame minu arvates oma juhtidelt selgelt nõudma, et nad oleksid valmis selgitama nii oma punaseid jooni koostöös kui ka seda, milliseid kompromisse nad on valmis tegema, ning olema selles ausad ja avameelsed. Lõppude lõpuks on demokraatia jaoks väga tähtis, et suudetaks teha kompromisse ja luua poliitilist stabiilsust.
Teie hinnangul on siis kompromissi-põhine poliitika see, kuhu peaksime suunduma?
Mitte ainult, sest loomulikult tahetakse saavutada ka tulemusi. Olen olnud poliitik, seega on mul ilmselgelt oma arusaam sellest, kuidas ühiskond peaks toimima. Kuid ma tahan öelda, et mõnikord ei saa seda teha ühe sammuga – vahel tuleb oma eesmärgini jõudmiseks astuda mitu sammu.
Olete heaolupõhise majanduse eestkõneleja. Kas oleme pöördunud liiga SKP usku ja peaksime vaatama rohkem ka teisi näitajaid?
Heaolupõhine majandus on olnud osa minu poliitilisest tegevuskavast sellest ajast peale, kui poliitikasse tulin. Minu taust on keskkonnaliikumises ja me kritiseerisime Islandil seda, et kõik keskendus majanduskasvule ja SKP-le, kuid ei võtnud arvesse keskkonnakahju, mis selle kasvu hoidmiseks tegelikult tehti.
Seega tuleb mõõta enamat kui vaid majanduslikke tegureid – mõõta tuleb ka ühiskondlikke ja keskkonnategureid. Tuleb vaadata SKP-st kaugemale, milles paljud maailma riigid on nüüd ÜRO raames ka lõpuks kokku leppimas.
Võime rääkida kas või kliimast. Mida me kliimamuutuste osas teeme? Me doteerime endiselt fossiilkütuseid rohkem kui taastuvenergiat, samal ajal kui ütleme, et tahame saavutada oma kliimaeesmärke. Tegelikult kasutame maksumaksja raha nii fossiilkütuste doteerimiseks kui ka kliimamuutuste tervisemõjude kinnimaksmiseks. Asju tuleb vaadata palju terviklikumalt, kui me seni oleme teinud. Paraku ei ole praegu palju riigijuhte – sealhulgas Euroopas, mis on mulle kui eurooplasele pettumus –, kes seda teeksid.
Eestiski on palju neid poliitikuid, kes peavad keskkonnakaitset luksusküsimuseks, mis on jalus majanduskasvul.
Võidakse öelda, et kliima on luksusküsimus, kuid faktid on väga selged. Piisab, kui vaadata eelmist suve siin Euroopas: kuumalaineid, millel ei olnud mitte ainult rängad tervisemõjud, vaid mis mõjutasid väga tõsiselt ka meie piirkonna tootlikkust, samuti põudasid ja metsatulekahjusid.
Mina elan lähisarktilises piirkonnas ja me näeme oma silmaga jää sulamist Arktikas, mis on hukatuslik nii ökosüsteemile kui ka Arktika ümbruses elavatele põlisrahvastele. Nii et jah, mõned võivad nimetada kliimat luksusprobleemiks, kuid andmed näitavad vastupidist. Kurb tõsiasi on see, et kuigi kliimakriis on poliitilisest päevakorrast allapoole vajunud, ei ole see kuhugi kadunud.

Te juhite ta Põhjamaade ja Balti riikide tehisintellekti koostööplatvormi New Nordics AI. Kuidas saame tehisintellekti kasutada ja arendada vastutustundlikult nii kliima kui ka inimkonna püsimajäämise seisukohalt, kui jõuõlg nendes küsimustes on suurriikide käes?
Kuulasin just hommikul uudiseid, kus USA president Donald Trump ütles, et ta on täielikult tehisintellekti ülemaailmse reguleerimise vastu. Me näeme, et USA ja Hiina, kes määratlevad end suurvõimudena, peavad tehisintellekti vallas võidujooksu, mille tingimused nad on ise paika pannud.
Minu hinnangul peame meie – väikeriigid ja Euroopa – selle võidujooksu ümber mõtestama. Peame mõtlema, kuidas me tegelikult tahame tehisintellekti kasutada, millal me tahame seda kasutada ja millal mitte, selle asemel et olla lihtsalt tehnoloogia vastuvõtjad.
Meil tuleb küll arendada oma tehnoloogilist võimekust, kuid peame rääkima ka poliitikast. Minu arvates ei piisa pelgalt reguleerimisest, sest tegu on nii tohutu kultuurilise muutusega, et vajame oma ühiskondade sees ja ühiskondade vahel avatumat dialoogi selle üle, kuidas me sellega tegelikult töötada tahame.
Eesti liitub koos Läti ja Leeduga platvormiga New Nordics AI, mille eesistuja ma olen. Usun tõesti, et Põhjamaad ja Balti riigid suudavad üheskoos otsustada, kuidas kasutada tehisintellekti ühiseks hüvanguks, hoides samal ajal selliseid väärtusi nagu demokraatia ja inimõigused ning tegeledes eetiliste murekohtadega. Pean ütlema, et mulle oli kolmapäeval siin Eestis – aga ka mujal, kus kohtun eelkõige noortega – huvitav näha, et noortel on tehisintellektiga seoses väga sügavad eetilised mured.
Kas Island on valmis andma maad, et ehitada sinna andmekeskusi?
Islandil on mõned andmekeskused ja meil on taastuvenergiat. Kuna oleme hõredalt asustatud, ei asu need andmekeskused meil linnapiirkondades. Kuid Islandil kerkivad üles küsimused: kui palju andmekeskusi meil peaks olema ja kui suure osa oma energiast me tahame selleks kulutada?
Kuigi meil on taastuvenergia, ei ole selle kasutamine sel otstarbel sugugi lihtne otsus. Seega käib meil praegu sama arutelu – ühest küljest spetsiifiliselt Islandi-keskne, kuid osaliselt samasugune, nagu nägime USA-s enne vahevalimisi.
Mainisite tehisintellekti võidujooksu Hiina ja USA vahel, kuid käimas on ka teine võidujooks Arktika piirkonnas ja Põhja-Jäämerel. Kuidas see lõpeb?
See on väga hea küsimus. Olen olnud poliitikas nii kaua, et võõrustasime Islandil Arktika Nõukogu kohtumist, kus osalesid kõik kaheksa Arktika riiki: Põhjamaad, USA, Kanada ja Venemaa. See oli enne Venemaaa täiemahulist sissetungi ning toona nõustusid kõik, et tegu peab olema rahumeelse piirkonnaga ja peame keskenduma kliimale ning keskkonnale sealse hapra ökosüsteemi tõttu. See oli vaid mõni aasta tagasi, usun, et 2020. või 2021. aastal, mil leppisime kokku kümneaastases visioonis.
Siis tungis Venemaa Ukrainasse – see ei olnud mitte ainult ebaseaduslik, vaid ka jõhker ja mõttetu sissetung, millel on olnud tohutu mõju Arktika koostööle. Hiljem nägime USA huvi Gröönimaa vastu. Nagu Gröönimaa välisminister tänavu oktoobris Islandil toimunud Arctic Circle'i assambleel ütles: "Sõber ei näita sel viisil lugupidamatust üles." See oli väga mõjus avaldus, sest see on Arktika jõujooni tõsiselt raputanud.
Milline oleks parim lahendus Gröönimaa jaoks?
Minu hinnangul on parim lahendus Gröönimaa jaoks see, mille otsustavad gröönlased ise. Nad peavad ise oma saatuse üle otsustama.

Kuidas panustab Island praegu piirkonna sõjalisse kaitsesse?
Oleme olnud NATO asutajaliikmed alates 1949. aastast, kuid nagu te ilmselt teate, ei ole meil oma sõjaväge. Pakume aga loomulikult tehnilist tuge – meil on keskus, mis jälgib Põhja-Atlandi ookeani –, ning püüame pakkuda tsiviilalustel vajalikku abi. Lisaks on meil USA-ga kaitseleping.
Kui usaldusväärne partner on USA praegu Islandile?
Islandil on olnud USA-ga hea koostöö. Kuid näeme, et mitmepoolset süsteemi – sealhulgas NATO-t, aga ka ÜRO-d ja teisi organisatsioone – on viimastel aastatel üsna palju õõnestatud, sest esile on kerkinud suurvõimude diskursus. Nagu näeme ka tänapäeval, kui kohtuvad Venemaa, Hiina ja USA –, kes räägivad ülejäänud maailma eest. Selle asemel, et tugineda rahvusvahelisele õigusele, territoriaalsele suveräänsusele ja mitmepoolsetele läbirääkimistele, näeme üha enam tehingupõhist diskursust.
Minu arvates on see suundumus, mille suhtes peavad väikeriigid nagu Eesti ja Island olema väga selged: see ei ole diskursus ega süsteem, mida me tahame. Rõhutan, et Islandil ja USA-l on olnud väga hea koostöö, kuid peame ühtlasi olema väga selged selles, et multilaeraalne süsteem on ainus süsteem, mis on tähtis kõigile neile riikidele, kes ei määratle end suurriikidena – ja neid on valdav enamus.
Miks peaksid suurriigid meid, väikeriike, kuulama?
Kui mõelda maailmast ainult võimu kategooriates, siis ei peagi kedagi kuulama – tuleb lihtsalt koguda nii palju võimu kui võimalik. Kuid kas see on maailm, mida me tegelikult tahame? Miks nad peaksid meid kuulama ... Minu hinnangul on ka suurriikide juhtidel kohustus mõelda ülejäänud maailmale ja ühisele hüvangule. Aga muidugi, kui lähtuda ainult võimust, on see hoopis teine asi.
Island on olnud teerajaja poliitikas, mis arvestab vähemustega. Kas iga poliitiline otsus, mille te teete, on läbi mõeldud ka soo, puuete ja muude vähemusi puudutavate vaatenurkade kaudu?
Ma ei läheks nii kaugele, et öelda, nagu oleks iga otsus selline, kuid oleme teinud palju näiteks seadusandluse ja eelarve hindamisel soolisest vaatenurgast. Samuti oleme püüdnud läheneda läbipõimunud diskrimineerimisele, vaadates näiteks koos sugu, vanust või rassilist tausta. Oleme teinud palju häid asju, kuid selles vallas ei ole me kindlasti täiuslikud.

Katrín Jakobsdóttir (50)
Islandi poliitik, kes teenis aastatel 2017–2024 Islandi peaministrina, juhtides vasak-rohelise liikumise, Iseseisvuspartei ja Progressipartei laiapõhjalist koalitsioonivalitsust. Ta on olnud pikaaegne Islandi parlamendi (Alþingi) liige ning aastatel 2009–2013 haridus-, teadus- ja kultuuriminister.
2024. aasta kevadel astus Jakobsdóttir peaministrikohalt tagasi, et kandideerida Islandi presidendiks, ning tegeleb avalike esinemiste ja loengute andmisega.
Praegu juhib ta Põhjamaade ja Balti riikide tehisintellekti koostööplatvormi New Nordics AI.
Lisaks poliitikale on Katrín Jakobsdóttir tihedalt seotud kirjandusega. Ta on lõpetanud Islandi Ülikooli islandi keele ja kirjanduse ning prantsuse keele erialal ning kaitsnud 2004. aastal magistrikraadi islandi kirjanduses. Enne poliitikasse siirdumist töötas ta muu hulgas Islandi rahvusringhäälingus (RÚV) keeletoimetajana ning õpetas kirjandust.
Rahvusvahelise menu pälvis Jakobsdóttir aga kirjanikuna 2022. aastal, mil ilmus tema ja menuka Islandi krimiautori Ragnar Jónassoni kahasse kirjutatud põnevusromaan "Reykjavík" (ilmunud ka eesti keeles). Tal on ilmumas ka uus krimiromaan.
Toimetaja: Mari Peegel









