Sotsiaalministeerium kahtleb lausalise töötervishoiukontrolli otstarbekuses

Sotsiaalministeerium ei usu, et regulaarne töötervishoiuarsti külastamine annab parima tervisetulemuse ning edaspidi võiks sõltuda töötervishoiuarsti külastamine individuaalsest vajadusest. Valdkonna esindajad kardavad aga, et nii kaob võimalus probleeme ennetada ja varakult avastada.
Kui inimene läheb uude kohta tööle, peab tööandja saatma inimese üldjuhul töötervishoiuarstile esimese nelja kuu jooksul. Edaspidi tuleb töötervishoiuarsti juures käia iga kolme aasta tagant.
Pea aasta aega on ligi 20 töötervishoiuga kokku puutuvat huvirühma käinud koos ning arutanud sotsiaalministeeriumi eestvedamisel, milline võiks tulevikus olla töötervishoiuteenus. Osapooli tabas aga halb üllatus, kui nad sotsiaalministeeriumi kirja pandud kavandi tööversiooni nägid.
"Töötervishoid on praegu alakasutatud ennetusmeetmena. Seda võiks hoopis tõhusamalt kogu riigi seisukohast kasutada," ütles Eesti töötervishoiu teenuseosutajate liidu juhatuse liige Ulla Ilisson.
"Kõik töörühmad leidsid konsensuslikult, et tegelikult peaks töötervishoiu rolli laiendama ja see sotsiaalministeeriumi väljatöötatud kavand hoopis kitsendab seda rolli. Kõige suurem murekoht on see, et töötervishoiuarst on ainus süsteemne ja seadusega raamistatud viis, kuidas on võimalik tööealist elanikkonda regulaarselt tervise seisukohast monitoorida," lausus Ilisson.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste esindaja Kristel Plangi kinnitusel ei taha ministeerium töötervishoiu rolli kitsendada ega koormust ühest süsteemist teise tõsta, vaid vältida dubleerimist.
"Töötervishoiu puhul tahame lähtuda sellest, millistes tegevustes on töötervishoiul kõige suurem ja tõendatud lisaväärtus. Selleks on eelkõige töö ja tervise seoste hindamine, tööga seotud tervisekahju ennetamine, töövõime hoidmine ja töökoha kohandamine. Uuringud näitavad, et lihtsalt rohkemate ja kõigile ühesuguste tervisekontrollide tegemine ei anna automaatselt paremat tervishoiutulemust. Kasu tekib siis, kui tegevus lähtub tegelikust riskist ja vajadusest ning avastatud probleemile järgneb vajalik tegevus. Töötervishoius võib märgata ka üldisi terviseriske, kuid see ei tähenda, et neid tuleks ignoreerida. Küsimus on selles, milline tegevus on põhjendatud teha töötervishoius, millal on vaja kaasata perearst või muu tervishoiuteenus ning kuidas tagada, et inimese teekond ei katkeks," selgitas Plangi.
Seetõttu on Plangi sõnul hästi oluline lahendada ka see, mis juhtub pärast probleemi avastamist. "Kui töötervishoius leitakse probleem, peab olema väga selge, kas järgmine samm on nõustamine, töökoha kohandamine, täiendav hindamine või liikumine teise tervishoiuteenuse juurde," ütles Plangi.
Teravalt kritiseeris ministeeriumi tööversiooni ka töötervishoiuarstide seltsi juhatuse liige Evelyn Aaviksoo, kelle hinnangul jääb kavand liiga kitsalt ainult töökeskkonna ohutegurite juurde. Aaviksoo nimetas uskumatuks dokumendis kõlavat väidet, et perioodiline tervisekontroll ei aita tööga seotud terviseriske piisavalt hinnata.
"Mõnikord mõned laused tunduvad nagu kooliõpilase referaat. Perioodilises tervisekontrollis on meie eesmärk hinnata inimese tervist mitmetasandiliselt. Me teame ja tunneme seda ettevõtet, keda teenindame. Ma juba tean, millised riskid seal on, ja nüüd vaatan neid inimesi, kes minu visiidile tulevad, lähtudes sellest, kas mõni sealne risk võib tema tervist mõjutada. Arvestades, kui palju on tervishoius rahalisi ja inimressursse, peaks töötervishoid meie hinnangul oluliselt tugevamini toetama kogu esmatasandi käsitlust," sõnas Aaviksoo.
Ulla Ilissoni sõnul jääb ennetuspotentsiaal kasutamata, kui töötervishoiuarst ei saa avastatud probleemiga kohapeal edasi tegeleda, vaid peab patsiendi ülekoormatud perearsti juurde saatma. Ilisson kahtlustab, et vastuseisu taga on praegune rahastusmudel ja huvi hoida lisauuringute tegemise võimalus perearstide käes.
"Kui on tegelikult juba tuvastatud inimesele mingisugune terviserisk, siis töötervishoiuarstid on ju ka eriarstiharidusega spetsialistid. Seda ressurssi oleks ülimalt mõistlik kasutada riigi seisukohalt oluliselt tõhusamalt," ütles Ilisson.
Töötervishoiuarstina töötav Evelyn Aaviksoo rääkis, et töötervishoiuarstid suunavad väga suurel hulgal juhtudest inimese perearsti juurde, kui nad leiavad, et miski vajaks edasi uurimist.
"Samas on päris mitmeid olukordi, kus saaksin võib-olla saata inimese mingisugusele kindlale protseduurile või tegevusele, et ta saaks juba sealt vastuse ja me saaksime sellega edasi töötada. Praegu on aga olukordi, kus kirjutan perearstile epikriisi või saatekirja ja vabandan seal, et mul puudub võimalus näiteks e-konsultatsiooni teha või mingisugust uuringut rahastada. Kõige keerulisemad on just nimelt need olukorrad, kus mul on juba tekkinud mõte ja arusaamine, milles probleem seisneb ja millega oleks vaja edasi tegeleda. Nüüd annan selle üle järgmisele arstile ehk perearstile, kes hakkab sedasama mõtteprotsessi läbima ja ise järgmisi samme tegema," kirjeldas Aaviksoo.

Tööandjate keskliit näeb töötervishoiuarsti teenust kui võimalust inimeste töövõimet hoida ning haiguspäevi vähendada. Omaette probleem on aga see, et inimeste raviteekond kipub katkema: inimesed käivad töötervishoiukontrollis, saavad teada, et mõni haiguslik seisund hakkab välja kujunema ja nüüd oleks vaja teha järgmisi samme.
"Seda varasemat sekkumist tihti ei juhtu, inimesed jäävad kuidagi õhku," nentis tööandjate keskliidu volikogu liige ja tervise töörühma juht Marja-Liisa Alop.
"Töötervishoid on hea võimalus ennetuseks ja varajaseks sekkumiseks, mis puudutab inimeste terviseprobleeme. Töörühmades lepitigi kokku, et õige suund on laiendatud töötervishoiukäsitlus. Töökäte nappuses, mis meil Eestis valitseb, on tööandjate jaoks ikkagi väga oluline, et inimesed püsiksid terved. Töötervishoid kindlasti ei ole vastus kogu sellele küsimusele, aga üks oluline lüli ja me näeme, et see võiks olla isegi olulisem lüli, et me saaksime potentsiaalselt sealt ka rohkem kasu, aga selleks peame mingeid muudatusi tegema."
Kuigi töötervishoiuarst saab patsiendi ka praegu otse eriarstile suunata, peab inimene selle eest ise maksma.
"Kui ta on juba oma sotsiaalmaksu ära maksnud, siis tekib küsimus, milleks minna uuesti perearstisüsteemi koormama ja sedasama probleemi tuvastama," lisas Alop. Ta märkis, et kuna tervena elatud aastad pole Eestis kasvanud, paneb see suure surve tervisekassa eelarvele ja kõik ennetusvõimalused tuleks ära kasutada.
"See on päris suur surve tervisekassa eelarvele ja me teame, et tervisekassale on eelarve tasakaalu saamine väga suur pingutus. Seega oleks mõistlik kõik kohad, kus saaks ennestusse panustada, ära kasutada," rääkis Alop.
Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei peaks aga tervisekontroll olema eesmärk omaette ning selle sagedus ei peaks olema kõigile töötajatele universaalne, vaid sõltuma töökoha tegelikest riskidest.
"Kui sageli ja missuguse intervalliga inimene arstile saata, peaks tulema tõenduspõhisest materjalist. Seda ei saa öelda ei sotsiaalministeerium ega keegi teine. Tõenduspõhiste uuringute põhjal tuleb välja töötada juhendmaterjalid, kus on öeldud, missuguse intervalliga ja missuguste riskide puhul peaks inimene teenuse juures käima," leiab ministeerium.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi









