Kubits: kultuuriinimesed peavad poliitikutele oma ootused selgelt välja ütlema
Kultuuriinimesed peaksid poliitikutele senisest selgemalt oma ootused välja ütlema ning seisma aktiivsemalt kultuurivaldkonna huvide eest, rääkis Meelis Kubits, kes seisab kultuurile eriti lähedal. Tema hinnangul ei tohiks loojad riigist sõltumise tõttu poliitilistel teemadel vaikida, vaid peaksid julgema nõuda otsustajatelt kultuurielu arenguks vajalikke muutusi.
Kui pakkusin välja, et nimetan Meelis Kubitsa täna kultuurile lähedal seisvaks inimeseks, on see vabastav?
Jah, pinged on maas, saame alustada tempokalt.
Ei pea muretsema, kas mõni toetus jääb saamata?
Ei pea põdema oma olematu prestiiži pärast.
Eesti kultuuri ja loomemajanduse majandusliku kaardistatud sektori kogutulu maht oli 2023. aastal 2,54 miljardit eurot. See on aukartustäratav summa.
Kõike tuleb vaadelda kontekstis. Numbrid on suured, aga usun, et tavalisele raadiokuulajale ei ütle see väga palju.
Sellest 14 protsenti on riiklikud toetused.
Jah, siit saabki diskussiooni alustada, kui suur riigi rahastuse roll ühes väikeses kultuuriruumis loojatele olema peaks ja kui palju peaks olema omaosaluse ja kõigi tarbijate peale kokku. See on diskussiooni algpunkt, ilmselt kultuurikongress natuke seda küsimust ka vaeb.
Keda on täna Eestis rohkem: kas neid, kes nõuavad lihtsalt raha juurde, neid, kellel on ükskõik, või neid, kes lihtsalt seisavad kärsitult, kellud käes, et saaks jälle ehitada?
Paraku ma siin absoluutse tõe kandja ei ole, aga kardan, et ükskõiksete ring on laienenud just viimastel aastatel. See ei puuduta ainult kultuurielu, vaid laiemalt oma vaadet ja rolli Eesti tuleviku kujundamisel. Lliiga palju inimesi ühiskondlikus elus ei osale – kas füüsiliselt ei viibi Eestis, töötavad või annavad oma lastele haridust väljaspool või on löönud käega. See on natuke seos pettumusega poliitilistes protsessides. Nii et ükskõiksete inimeste osakaal on olemas ja on kindlasti kasvanud ning laienenud, et sa ei suuda end enam läbi valimistel osalemise või valimistel käimise realiseerida.
Samas, au ja kiitus neile, kes uute initsiatiividega välja tulevad! Tegelikult see kultuurikongress, mis paari nädala pärast toimub, on oma mõttena suurepärane. Mulle tundub, et loojad, kes selle ühise katuse alla on tulnud, teevad justkui õpiku järgi neid asju. Iseasi, mis nüüd välja tuleb, aga senini seda toimetamist tuleb tunnustada.
See kongress on ka motivaator sellele saatele ja jutuajamisele. Pärast järgmist nädalavahetust saame teada, mis on ühine dokument, mille nad välja annavad. Aga tegelikult on küsimus selles, kuidas defineerida üldse, mis on kultuur. Kui ma ütlesin, et 2,54 miljardit eurot on kogu majanduse sisetoodangust justkui loomemajandus andnud, sii loomemajandus ise on lai mõiste. Kultuur on ka lai mõiste. Kas seda üldse saabki defineerida nii, et need inimesed, kes 29. novembril kogunevad, esindavad seda 2,54 miljardit eurot?
Nii ei saa. Eks igaüks defineerib enda jaoks ja tõepoolest kultuur on selleks liiga lai mõiste, et anda sellele mingisugust ainuomast ja kõigile ühtemoodi arusaadavat definitsiooni. Mina mõtleks, et ta on selline viisakas elamise või olemise viis. Kultuur ei pea ilmtingimata tähendama aktiivset teatri- või kontserdikülastust. See on ikka igapäevane käitumine.
Kõige enam defineerib meile kultuuri poliitiline kultuur, kas me tahame valitsusest rääkida või mitte. Eks me tervikuna selle Eesti elu siin kujundame. Mida rohkem me räägime kultuurist, ega see halba ei tee tegelikult, siis räägime mingisugustel vähem äkilistel teemadel. Ma arvan, et see diskussioon on hea. Aga defineerime igaüks enda jaoks.
Rahvuskultuur?
Rahvuskultuuri osas hakkasin just eile mõtlema selle peale, et meil tekib iga mõne aasta tagant diskussioon, mida üldse olema ei peaks. Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutus jälle kurdab, et natuke on puudu. Ma arvan, et selle vaidluse võiks ära lõpetada.
Tegelikult mina ütleks, et kui räägime laulupeo traditsioonist kui rahvuskultuuri ühest elemendist, siis lepiks kokku, et kui need inimesed, kes seda traditsiooni hoiavad – me teame, milline ühtekuuluvustunne see tegelikult meile kõigile on. Me kogu aeg otsime seda ühiskonna liitjat: kui tuleb uus president, omistame talle mingeid üliinimlikke omadusi ja ootame talt liitmist, aga tegelikult see liitja on ikkagi laulu- ja tantsupidu, mis erinevates vormides iga mõne aasta tagant toimub. Ma arvan, et nii palju, kui need inimesed tahavad, nii palju võiks tegelikult anda.

Me võime anda noorele usinale inimesele arhitektihariduse, võime talle anda kujutava kunsti hariduse. Kas me saame kindlasti eeldada, et ta peab esindama rahvuslikku arhitektuuri ja kujutavat kunsti? Et tal oleks õigustatud ootus, et pärast seda, kui ta on hariduse saanud, peaks talle riik tagama töökoha, sissetuleku?
1991. aasta kuumadel augustipäevadel leppisime kokku, et riik siin midagi tagama ei pea ja riik aitab neid, kes end ise aitavad. Tegelikult usun, et arhitektid, muusikud või kultuurivaldkonnad on nüüd nii kosmopoliitsed ja oma olemuselt niivõrd rahvusvahelised, et siin mingit riiklikku tellimust klassikalises mõttes olla ei saa. See on ikkagi ka rahvusvaheline konkurents ja üldise viisaka nivoo hoidmine, aga jah, ei pea siin riik midagi eriti tagama.
Ometigi ka see mainitud "Parim kaitse on kultuur" läheb ju küsimus selle peale, kas see 360 miljonit eurot, mis on riigieelarvest antud kultuuriministeeriumile, kuidas kultuuriministeerium seda raha jagab ja kellele seda jagatakse. See on see põhiküsimus tegelikult, mis lõpuks sellel kongressil ka kõlama jääb.
No tegelikult ei piirne avaliku sektori poolne kultuurirahastus ainult kultuuriministeeriumiga, meil on Kultuurkapital – täiesti eraldiseisev, väga tugev institutsioon. Meil on tugevamad omavalitsused. Alles mõni aasta tagasi oli Euroopa kultuuripealinn Tartu, 25-miljonilise eelarvega, meil on tegelikult väga aktiivne Tallinna omavalitsus.
On teised omavalitsused ka, kus on väga palju kultuuri finantseerimist kaldkriips meelelahutust. Sest kui me nüüd hakkame tempot vaikselt üles võtma ja vaatame neid suviseid sündmusi tasuta kontsertide näol Nõmme, Lasnamäe ja Kristiine parkides, mis on natuke valimiskampaanialiku lõhnaga, ja ma ei tea, miks peaks olema näiteks Koit Toome või NOËP – kogu lugupidamise juures nende vastu...
Miks peab Nublu laulma Tallinna volikogu rõdul?
No miks nad peavad olema tasuta kättesaadavad? See on ka tegelikult osa mingist kultuurieelarvest, mis justkui ei lähe siis selle 350 miljoni sisse, aga ma arvan, et Tallinna...
Ta mahub sinna 2,54 miljoni sisse.
Ja sinna ta mahub, aga igasugune tasuta pakkumine tekitab ebatervet konkurentsi. Ja tegelikult kõiki neid, kes püüavad ja on samamoodi käinud koolides ja tegelikult on andekad ja töökad, ei pruugi olla seetõttu konkurentsis, et kuskil kõrval naabrimehe elu makstakse kinni.
No aga teiselt poolt võib nüüd inimene küsida, et jah, me ju toetame Eesti Draamateatrit – miks ma Draamateatrisse pileteid ei saa, miks "Rahamaa" pilet maksis 150 eurot?
Jaa, see on mitte miljoni dollari küsimus, vaid siin tuleb rohkem miljoneid lappida kokku, et mis see lahendus on. Ma ei tea, Draamateater, ma arvan, mõtleb igapäevaselt kogu aeg sellele, kuidas ühelt poolt teha oma etendusi kättesaadavamaks – ja müts maha nende ees, et nad käivad ka Tallinnast väljapoole –, ja kohe siit komplimentide reaga jätkates, ma näen, kui palju Aivar Mäe ja Vanemuine pusivad tegelikult, et käia Tartust väljapoole, käia Saaremaal, ja nüüd tulevad ka Tallinnasse, päris peakonkurendi ukse alla niimoodi, ja ERSO käib. Need on kõik väga head näited.
Aga kuidas lahendada olukord, et Draamateatrisse sa ei saa enam peaaegu mitte mingi raha eest, sa pead tundma näitlejat nii nagu omal ajal arsti juurde? Sellele mina muidugi siin retsepti pakkuda ei oska. Saame sellest eduloost igaüks omal moel osa. Mina ei ole Draamateatris viimasel kaheksal-üheksal aastal käinud, selleks on kaks põhjust: üks on tõesti see, et ega ei ole väga saanud. No küllap saaks, kui mõne tuttava näitleja numbri taskust leiab, aga naudin seda, et tõesti see nõudlus niivõrd suurelt ületab pakkumist.
Mida öelda nendele, kes ütlevad, et nad peavad saama ja see on nende õigus, sest nad on maksumaksjana seda teatrit toetanud. Enamus selle teatri eelarvest tuleb riigi käest.
Tuleb, aga ma ei tea, kas sellist põhiõiguslikku seadust olla saab, et kõik peavad saama Draamateatrisse. Kui ei saa täna, saad kuu aja või aasta pärast.
Aga sama vaidlus oli siis, kui oli laulupeoplats liiga täis ja piletikraane koormanud. Piletihinda ei lubatud tõsta.
See on märksa tulisema diskussiooni objekt, sest nagu ma juba viitasin, ma arvan, et laulu- ja tantsupidu on miski, millele justkui on õigustatud ootus olemas Eesti elanikul. Aga ma usun, et ka need inimesed mõtlevad: sa saad alati seda pidu pikendada. Lätis vist kestab ta päris mitu nädalat, kui ma ei eksi, et sa saad erinevaid formaate luua, sa saad tegelikult ka Tallinnast välja.
2028. Eestis tuleb ka väga pikk pidu.
Jah, ma usun, et see on korraldajate igapäevane ettenägemisvõime, kuidas inimesi enam kaasata, see peaks olema kõige huvides.
Koorijuhid küsivad nüüd kohe, aga miks siis ikkagi kultuuriministeeriumi ja poliitilisel tasemel ei otsustata, et koorijuhid peavad saama ka püsivat sissetulekut, et valmistada ette nii tantsijaid kui lauljaid?
Ma saan aru, et koorijuhid on ka ikkagi kultuurikongressi organiseerimisse kaasatud, ma hästi loodan, et on kaasatud, ja siis nad tulevad ja saavad küsida. Veel kord, ma arvan, et see, et Kultuuritahe praegu – see üksus või katusorganisatsioon – on oma eesmärke niimoodi valimiskampaania raames poliitikutele defineerimas, see kõik käib õpiku järgi.
Tundub, et inimesed on hästi põhjalikult oma töö ja plaanid läbi mõelnud. Iseasi on see, et nad kohtuvad nüüd natuke sellise batsaanliku käitumise esindajatega, sellepärast et valitsejad täna ei tööta õpiku järgi. Nii nagu Janar Holm riigikontrolörina neljapäeval ka "Esimeses stuudios" ja varem ka intervjuudes on väljendanud, et meil seaduse täitmine riigi või riigiinstitutsioonide enda poolt ei ole väga moes, see ei ole väga trend. Nii et kultuuriinimesed peavad – neid tuleb hoiatada –, et isegi see, kui nad suudavad oma hääle väga kuuldavaks teha, ei pruugi tähendada, et see jõuab kuskile päris tegudesse otsuste näol tulevase valitsuse poolt.
Aga sellegipoolest dilemma, et inimesed tunnevad, et nad ei pääse ligi, kuigi nad on maksumaksjad. Teiselt poolt, kui öeldakse, et seda saab reguleerida ainult piletihinnaga ehk seda ülespoole kerides ja püüda leida see uus tasakaalupunkt, et kes on valmis panustama või mitte. Ja siis tekib selline kummaline ootus, et kes siis ootusi valesti juhib?
Ma arvan, et keegi ei juhi ootusi valesti, inimestel on ootus. Maja on ehitatud sada aastat tagasi täpselt nii suurena, nagu ta on ehitatud, ja me näeme ka tegelikult Linnateatri fenomeni pealt, kus kõik natukene võib-olla veel konkurendid ka mõtlesid niimoodi, et nüüd tuleb uus maja ja tuleb palju uusi saale, et küllap need osad jäävad tühjaks. Aga ma saan aru, et ka Linnateatris on sama lugu vist nagu Draamateatriga, et väga ei saa.
Veel kord, ma kutsuks üles küll kõiki inimesi, kes nüüd ei saa hetkel veel, ei võida seda kiirete näppude võistlust võib-olla igal hommikul, iga kuu hommikul – ma ütlen, minul on lihtsalt siiralt väga hea meel, et Eesti teatril läheb nii hästi. Ja seesama suvine mudel ka tegelikult, kus näitlejad saavad mingis lõõgastuslikumas vormis ennast realiseerida ja palju uusi noori saab tuua – on regionaalpoliitiliselt ülivinge projekt. Kui sa räägid oma sõpradele väljaspool Eestit, siis keegi ju tegelikult ei usu seda, et suvine teater on võimalik, aga meil ta on mitte lihtsalt võimalik, vaid on tõeline edulugu.

Kui me räägime käibemaksust, siis millest me siis räägime?
Siis me räägime ühest väga ebaõiglasest riigipoolsest katuse pakkumise elemendist. Sest tõepoolest, kui me nüüd räägime rahvusvahelistest kultuurisündmustest ja kui ikkagi Lätis on käibemaks null ja Skandinaavia riikides ka mitu korda väiksem, siis Live Nation ja teised suured kontserdikorraldajad on sellest – see on väga lihtne matemaatika välja tuua, et kas AC/DC pilet maksab sada eurot või maksab täna 75, seal on see vahe tegelikult, ja kontserdikorraldaja ei saa sel juhul seda riski võtta.
Ja riigi sees ka: kui sa ikkagi ostad Draamateatrisse või mõnele väga lahedale kontserdile 80-eurose pileti, siis sellest 20–25 tuleb ära anda kohe, ilma et tarbija võib-olla tajuks seda tegelikult, milline see korraldajapoolne kohustus on lisaks veel Eesti autorite ühingule ja piletimüügiplatvormile. See on ka Kultuuritahte poolt nüüd sõnastatud selle kultuurikongressi raames üks selline põhiküsimus, üks kolmest vist.
Ja siin muidugi ma kutsuksin loojaid üles rääkima eesti keeles selgete lausetega, et milline on see erakond, kes seda käibemaksu langetamist ei soosi, ja millistel argumentidel ei soosita või ei soovita teha käibemaksuerisusi – mitte ainult kultuuritoodete osas, aga nagu näiteks ka toiduainete käibemaksu osas ja nii edasi. Et neid erakondi meil Eestis väga palju ei ole, parimal juhul loeme nad üks-kaks tükki siit üles, et palun siis artikuleerige, esitage oma ootused ja küsige täpselt erakondade käest, las nad siis ütlevad. Me ju tegelikult teame, millised need on.
Reformierakond ja see teine.
Äkki ma teen Parempoolsetele liiga, Parempoolsete käest peaks üle küsima, kuidas neil see suhe erisustega on. Ma ei taha laimuga tegeleda.
Meelis Kubits, sellist asja tahaks korrata, mis juba korra oli, et kultuurile teeme käibemaksuerisuse, aga siis keegi hakkab defineerima, mis on kultuur ja mis ei ole.
Jah, et kui tuntud blogijad, iseennast üles töötanud väga ägedad daamid, näiteks müüvad täis Unibet Arena ja müüvad vahuveini sinna juurde – kas see peaks kuuluma täpselt samamoodi selle käibemaksuerisuse alla? See teema tekib, aga küllap peaks, sellepärast et vastasel korral me upume mingisse järgmisse diskussiooni, et see kultuur...
Peab siis defineerima või ei pea?
Peab ikka. Selles mõttes defineerida tuleb, et meelelahutus ja kultuur, muidu me jookseme kinni.
Kui Eesti Kontsert toob Eestisse "Mamma Mia" etenduse, siis see on kultuur, ja kui selle toob Meelis Kubits kui erategija, siis see on meelelahutus.
Ma arvan, et kui keegi teeb kummarduse Frank Sinatrale – ,kus on kummardus Eestis, on see omaette küsimus –, aga kui keegi teine samal ajal Mustpeade majas kogub raha kahele noorele muusikule 10-eurose pileti eest, siis me tahaks arvata, et need on kaks väga erinevat asja. Või ERSO 100 näiteks ka samal õhtul eile – need on kolm kõik erinevat asja. Aga lihtsam on niimoodi, kui kõik maksavad seda käibemaksu üheksa protsenti, mitte 24. Ma ei taha võtta siin mingisugust sotsialistlikku positsiooni, et ilmtingimata väiksem käibemaks toob õnne õuele, aga tõepoolest, see on miski, mis ma arvan hästi palju pinget laseks välja.
Kas rohkem raha teeb rohkem kultuuri?
No miks ta ei tee, ikka teeb.
Me oleme Euroopaski oma kultuurirahastuselt ühed heldemad, vähemalt avaliku raha osas.
Seda küll jah, aga see küsimus jääb alati, et kes selle kvaliteedi tagab – kas anne, töökus või siis pärandus või jõukad vanemad? Hea küsimus. Mis puudutab nüüd kultuuriproportsioone ja nende võimalikku vähenemist, mida on ka Kultuuritahte inimesed välja toonud eelarve raames, siis tõepoolest mingid protsendipunktid vist või mõned kümnendikud on kultuurieelarve vähenenud aastate jooksul. Aga me ei saa päriselt siiski mööda vaadata, et Eesti riigieelarve on viimasel seitsmel-kaheksal aastal vist kahekordistunud vist.
Et öelda nüüd, et meid ootab ees selline tume, väga tume tulevik... Ma siiski juhin raadiokuulaja tähelepanu, et sel nädalal lõpeb PÖFF, täna vist on lõputseremoonia. Me näeme neid saale: sa ei saa sinna sisse minna, sest seal õhku lihtsalt ei ole, sest rahvast kogu aeg voolab, neil ei ole aega pausi teha. Fantastiline festival, suurepärased traditsioonid.
ERSO 100 kestab: üks suurepärane kontsert, kõik välja müüdud, ajab teist taga. Väga palju toimub, väga palju nõudlust, kvaliteetne. ERSO 100 puhul ma muidugi tooksin sellise dimensiooni – võib-olla me avame mingi muu teema saatejuhiga kooskõlastamata –, aga neil oli audiospaa kontsert paar päeva tagasi Taru-nimelises uues superministeeriumis.
Ja vaat kui põnev lugu: me oleme ju aastaid rääkinud nendest riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimistust, ja ERSO ja Filharmoonia ühispakkumine ERSO-le saali ehitamiseks omal ajal ei kvalifitseerunud parlamendi kultuurikomisjonis, võib-olla ka hinnaga 80 kuni 100 miljonit eurot. Ja siin see nimekiri on lukus ja selle nimekirja alusel ehitatakse erinevaid objekte, üks neist on uus rahvusringhäälingu maja. Ja justkui nende objektidega on klaar järgmiseks 25 aastaks. Aga see ei ole takistanud poliitikutel või tippministeeriumi ametnikel vaikselt ehitada endale kogu aeg mingeid büroohooneid juurde, et Taru maksab 50 miljonit, see on pool sellest samast ERSO vajadusest tegelikult.
Ja nüüd ERSO justkui mingisuguse korporatiivõhtu raames rendib ja teeb oma audiospaa kontserdi. Meil selles mõttes silmakirjalikkust jagub siia. See on väga keeruline diskussioon, kas Rahvusooper Estonia juurdeehitus või uus maja või ERSO uus saal ja nii edasi. Siin ma usun, et muusikud peavad ise kokku leppima, tean, et ka nende seas on palju...
Unista edasi!
No selleks me siia tulimegi, raadio on väga hea võimalus.
Ei, seda küll, aga et kokku lepiksid omavahel.
Ja see on tegelikult oluline märk: pange nüüd ennast riigikogu kultuurikomisjoni lihtliikme positsiooni. Kui sulle tuleb üks heeros, kes räägib, et uus maja, teine ütleb, et juurdeehitus, kolmas ütleb, et ERSO, neljas ütleb, et Arvo Pärdi Keskus – sa oled lihtne inimene, sa oled saanud oma 800 häält partei kuskil lõpus ja sind on visatud sinna kultuurikomisjoni, kuna rahanduslikult huvitavates komisjonides on juba kohad täidetud, on väga keeruline.
Sellegipoolest ka Eesti Rahva Muuseumil ei lähe nii kuldselt, nagu algselt paberil kirjutati, kui seda hakati projekteerima Tartus. Nüüd juba projekteeritakse ja kopp on maas, et ehitada veel üks südalinna kultuurikeskus, Siuru.
Jah, ma arvan, et Eestis saab olema 15 Solarise keskust, kus on kino, kus on Lido, kus on Apollo raamatupood, kus on palju muid ägedaid teenuseid ja all müüakse pudi-padi ka. Eesti on sündmuskeskuste riik – Rail Balticu terminal, ma arvan, kui see valmis saab, sest rongid sinna ei tule, saab olema Eesti ürituskorraldajate...
ERSO-l on, kus esineda?
ERSO-l on, kus esineda lisaks Tarule. Nali on selles mõttes asjast kaugel, et mida see näitab: see näitab tegelikult seda, et ühiskonnana me oleme ikkagi jõukad, meil nagu raha on. Et mingil hetkel siis need poliitilised otsused, mis on see kvaliteet, millest kantud need otsused on tehtud – vot siin ootaks tegelikult loomevaldkonnalt ka konkreetsemaid ettepanekuid. Ja ka tegelikult rääkida nimedest ja nimetada ka vastutajaid, et see ei ole see selline riigi raha raiskamine.
Mulle tundub, kui me vaatame siin kaitsevaldkonda või midagi, varastatakse ju nagu viimne päev oleks käes. Võib-olla ongi, ma ei tea, siin tehisintellekti Eesti aktsionäride asutatud idu läks praegu börsile ja seal ka palju arutatakse, et võib-olla ongi, pole kaugele enam, aga virutatakse sellise hooga, et ma tahaks, et inimesed, kelle südametunnistus ja oskus numbreid lugeda ning mõista ühiskondlikke protsesse, ka nemad osaleksid selles, et see ei ole Janar Holmi või Anastassia Kovalenko-Kõlvarti või kellegi üksik võitlus. Vot tahaks, et räägitakse Eestist, et sellel kultuurikongressil räägitakse Eestist, mitte ei räägita ainult omaenda käibemaksu ja sotsiaalkindlustuse muredest.

Aga see kelluga ringi jooksmine ja endale vastu rindu tagumine, et mina tegin, mina avasin, mina lõin – see ju toob ainult püsikulusid. Aga sellel kongressil hakatakse rääkima ikkagi sellest, et loojad on seal, kus nad on – küll õnneks mitte looja karjas veel, aga kultuuritöötaja miinimumil. Ja pane see nüüd rahani juurde, palju tahad – ega see kultuuritöötaja miinimum kohe kasvama ei torma. Ja inimesed on ikkagi niimoodi, et nad on suhteliselt hallide nägudega ja alguses entusiasmist, siis kohusetundest ja siis teeme midagi ära. Sündmuskeskusi on, aga sündmusi ei ole?
Ei, kusjuures sündmusi on ka. Sündmuste puudust ju ka ei ole, aga jah, ta on natuke selles mõttes selline nagu orav rattas. Et suure osa sellest sündmustest nendes sündmuskeskustes jutumärkides täidavad ju ära nende samade riigiasutuste enda mingisugused peod või siis omakorda mingid sellised konstrueeritud sündmused või konverentsid – noh, nüüd tuleb Ukraina abistamise konverents jaanuari lõpus ja ma kaks päeva tagasi ühe Ukraina sõbraga, et ta palus mul ka, seal on selliseid väiksemaid sündmusi selle suure konverentsi raames. Palus mul saata ka mingi nimekirja Tallinnas võimalikest saalidest kuni 200 inimesele. Ma saatsin talle 15 nime ja kõik on täis sel päeval.
Me siis peaksime andma sõnumi loojatele, et te peate rohkem ise majandama.
No see sõnum on käes. Ma arvan, et kõik ka näevad palju vaeva. Ma uuesti räägiks Eesti kultuurilipulaevadest, institutsionaalsetest lipulaevadest siin ERSO näitel näiteks, et kuna ERSO inimesed on ka tihedalt seotud Pärnu Muusikafestivali korraldamisega suvel, siis see oskus turundada ja müüa ja kliendi vajaduste mõistmine ka suhtluses toetajatega – meenutan taaskord siin, alati raadio eetris on hea seda teha. ERSO-l on juba mitu aastat väga korralik sponsorleping, ka sellises Euroopa mõistes täiesti viisakas number, et panga poolt 125 000 eurot aastas.
Et seal seda oskust on, inimesed näevad vaeva – tavalise väikese kontserdikorraldaja vaates, mida mina ise ka aeg-ajalt teen, neid sündmusi selleks, et koguda mingi hulk inimesi saali kokku ja siis öelda, et see on väga tore, et te 20 euro eest tulite, aga tegelikult meil on siin kaks noort inimest, et kui te oleksite nõus igaüks veel 20 juurde panema, siis nad saavad oma kooli ära lõpetatud – ehk siis sündmus kui ettekääne tegelikult seda metseenluse kultuuri edendada.
Seal ma näen tõesti, et ega see lihtne ei ole, et saali üüri tuleb maksta ja nii edasi, aga seal on nüüd see sõltuvus korraldaja ja see on tõesti üks väga keeruline asi, sest Kulka otsus on alati subjektiivne. Ja kellelegi vahel tundub, et keegi saab rohkem, keegi saab vähem, kuigi laias laastus ei ole Kulkale pretensioone, et see on olnud oluline institutsionaalne partner kogu kultuurisektorile läbi aastakümnete.
Maksumaksja ehitab teile mehed majad, alkoholi ja tubaka liigtarvitajad toetavad kultuurkapitali ja siis need ka, kes kasiinos käivad, aitavad teil ka maja ehitada, natuke maksavad stipendiumi ka, aga majandage ise. Draamateatrile ei ole muud soovitust, lihtsalt tõstke piletihinda. Ma ei tea, kas selle piletihinnatõusu raha muidugi jõuab pärast näitlejateni?
No ta võib suure tõenäosusega ikkagi jõuab, ma arvan, et Eesti Energiani, ma pakun, või soojatootjani, et see halduskulu on tegelikult, mis nende paksude majaseinte vahel pakutavat suurepärast sisu sööb. Teater on natuke võib-olla selles mõttes nii nagu Eesti kirjandus natuke eriseisundis, et ta on hästi keelepõhine ja me ei saa neile panna – jube tahaks öelda, et tehke eksporti –, ja omal ajal ju Teater NO99 tegelikult tegi Eesti teatri Euroopa lavadel väga tuntuks. Ja selline oli just moodne ja asjakohane ja sotsiaalne ja poliitiline ja nii edasi.
Tänane teatrielu võib-olla on jah rohkem konservatiivne, võib-olla Eesti publikule see konservatiivsus ka meeldib, et rahvusvahelise teatripäeva puhul keegi ennast alasti ei tõmba, ilmtingimata.

Võib komberuumi mitte ära mahtuda.
Jah, aga 15 aastat tagasi me teame, et tegelikult mahtus küll. See on ka huvitav tegelikult, kuhu me oleme jõudnud, et Boratit kehastav näitleja ja tema uut filmi me Eestis ei näe, et me oleme nii... Latt on pandud nii kõrgele, et enam ei hüppa üle.
Aga võib alt läbi joosta, kui väga suur tahtmine on. Ometigi, Meelis, ma pean ju ka sedapidi küsima, et meie jutuajamisest on läbi jooksnud ERSO, Draamateater ja nii edasi, PÖFF. Tegemist on ikkagi heas mõttes kultuuriteadliku inimese tarbimisega ja neid on Eestis tõenäoliselt mõnikümmend tuhat. Aga see ülejäänu peab siis leppima millega? Lihtsalt sellega, et tema maksudest kõike toetatakse?
Oluline on regionaalne katvus. Kuressaare Linnateatris või siis kui on külalisetendused näiteks või ka kontsertidel – et ma arvan, et see regionaalne aspekt on hästi oluline ja siin tahaks tegelikult küll öelda nii, et selle laulu- ja tantsupeo sihtasutuse kõrval, traditsiooni hoidmise kõrval, regionaalse kultuurielu toetamisest mina kokku ei hoiaks, selle arvelt ei hoiaks, et sinna võiks ka tegelikult täitsa silmad kinni panna. Sest mis meil seda elu siis seal kohapeal veel tiksutab – postkontor ja pank ju kolisid ära ja poliitikuid näeme iga nelja aasta tagant –, et ma arvan, seal on turutõrge ilmselgelt olemas.
Sinna ei lähe ka siis metseenid, sinna ei lähe ka sponsorid?
No kohalik ettevõtja, tema õlul on nii naabrist vähihaige kui ka jaanitule korraldamine ja küllap see kohalik mütoloogiline Oleg Gross täidab ka seda funktsiooni seal. Aga see on ohtlik küsimusepüstitus, et juhul kui riigil või maksumaksjal on raha vähe, siis pöördume erasektori poole – ma tuletan taaskord kõigile meelde, et erasektor niikuinii seda riigieelarvet finantseerib, suures osas on ettevõtja ehk siis algatusvõimeliste aktiivsete inimeste poolt, kes loovad töökohti ja sealt tuleb maksu ja sellest koosnebki riigieelarve –, et nüüd kui ettevõtja juurde jõutakse uuesti ringiga, et anna veel, siis minu kogemus on see, et annavad küll.
Annavad ikka, kui on hea ja oluline asi ja kui läheb asja ette ja kui on eesmärk ja kui on sära ja on ambitsiooni ja kõik annavad küll, aga need ei ole alternatiivid. Ja hästi oluline on ka see, et ettevõtja ei hakka kunagi palka maksma – ettevõtja seda kultuuritöötajate miinimumpalka maksma ei hakka, ta ei hakka maksma kunagi ERSO muusikule palka. Tema toetus võib aidata ERSO-l tuua paremaid – mitte paremaid, meil on väga head dirigendid, aga tuua ka teistsuguseid dirigente, teisi soliste – seda ta saab teha.
Aga Olari Elts läheb ikkagi lavale ja ütleb, et nüüd on olukord selline, et enne kui me siin mängima hakkame, tuleb öelda ausalt välja, et me ei suuda enam neid muusikuid siin orkestris pidada.
Ja kuhu me siis jõudsime? Olari Elts läks lavale, tollel õhtul oli selline tunne, et on toimunud plahvatus. Tegelikult saalis oli märgade silmadega inimesi väga palju, ühiskonnas justkui keegi süütas sellise lõkke. Oli tunne, et nüüd algab mingi diskussioon, nüüd hakkab mingi arutelu. Ja tegelikult kultuuri avalikkus, teised loojad ei tulnud kaasa, nad ei tulnud kaasa, Olari jäi üksi sinna lavale, pidu sai läbi, inimesed läksid ära, Olari oli laval – nii nagu mina Olariga koos Covidi ajal üksi ERSO-t kuulamas, kui ERSO tegi veebikontserte, siis mul oli au olla ERSO ühel kontserdil üksi.
Ja miks nad ei tulnud kaasa? Kui on suur sõltuvus riigist, siis kipume tegelema enesetsensuuriga, need asjad jäävad välja ütlemata. Tuleme uuesti käibemaksu juurde tagasi. Ühed erakonnad toetavad käibemaksu alandamist, teised erakonnad põhimõtteliselt mitte kunagi ei toeta – öelge välja ja mitte ainult käibemaksu osas üleüldse –, et ehk siis väga palju loojaid, ma tean, et see jutt paljudele ei meeldi, aga paljud siiski tsenseerivad end igaks juhuks, on see siis mingi Kulka taotlusvoor või üleüldiselt poliitilistel tundlikel teemadel.
See ei tähenda tingimata tühistamist, kuigi võib tähendada ka seda. Aga mina tahaks elada sellises ühiskonnas, kus poliitilises mõttes Jonatan Vseviov ja Varro Vooglaid saaksid arutada Lennart Meri konverentsil Eesti tuleviku üle ja ma tahaksin elada ühiskonnas, kus ka kultuurikongressil on väga erinevad vaated esindatud, et ei oleks ainult see, et andke rohkem raha.
Aga raha on ju vastus kõigele või siis öelge, et seda kõike ei ole. Aga kes siis peab diskuteerima selle üle, kui palju on vaja Eestis teatrit, kui palju on vaja riigikirjanikke, kui palju on vaja Eesti Rahvusringhäälingutki? Ega meil ka – järgmine aasta, kui valmib see uus telemaja siin hoovi peal, võime öelda, et majad on meil väga kaasaegsed, meil on väga super olla, aga meil ei ole enam inimesi ja meil ei ole enam loojaid.
No mina olen väga muidugi elavate inimestega tegelemise uskunud, et inimestesse tuleb alati investeerida. Võib-olla see on õige tähelepanek, et meil majad kerkivad ja sündmuskeskused kerkivad. Ma toon alati seda head näidet, et meil on kaks head sõpra, põlvkonnakaaslast, mõttekaaslast, aatekaaslast, heliloojat – Arvo Pärt ja Valentõn Sõlvestrov –, kellest üks elab Eestis ja teine Ukrainas ning nad on hästi sarnase elujoonega. Arvo Pärt ühel hetkel emigreerus, Valentõn Sõlvestrov jäi küll selliseks sisedissidendiks.
Arvo Pärt ei vaja toetust.
Jaa, ma toon lihtsalt seda näidet, kuidas ühiskond või riik oma suurmeestesse või suurtesse tegijatesse suhtub. Arvo Pärdi Keskus, mida nad on hoidnud hellalt – kui hea see on, et nad just seda nii hellalt on hoidnud –, et seal ei saa tegelikult igat pulma korraldada. Ja teades hästi ka Valentõn Sõlvestrovi ja teades, mis oludes tema näiteks Kiievis elas, siis see on see vahe tegelikult, kuidas me väärtustame.
Alati kuulen, et meil on tulevik nii must ja olevik juba põleb, siis mulle tundub, kui me nüüd päris ausalt vaatame Eesti elu: kus me julgeoleku mõttes oleme, kus me haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas oleme – no see on ju nüüd täielik anarhia, keegi mängib Ameerika jalgpalli, keegi ragbit, keegi väravpalli, kõik jookseme erinevates suundades.
Meil on tervisevaldkonnas suured kriisid ja asjad, mulle tundub, et kultuurivaldkonnas on sellist sisemist nügimist, keegi ütleb, et raha on puudu, okei, käibemaksuga hakkame klaarima. Aga äkki ei ole ikka kõik nii must ja just võrdluses kõigi teistega me tegelikult oma suurmeestest hoolime ning need suurmehed on toonud Eestile nii palju tuntust? See, kuidas perekond Järvi üldse tervikuna Eestit müüvad, kuidas nad Pärnust räägivad. Nemad teevad Eestit suuremaks. Ma ütlen veel kord: meil on kaks superstaari, Arvo Pärt ja Jaan Tallinn, ja siis on meil hulka megastaare ja hulka superstaare, kes on valdavalt kultuuritegijad.
Jah, ma võin siin öelda näiteks, et kui tõsisemalt jälgida kasvõi Ari Matti Mustoneni ja tema käiku praegu koomikuna Ameerika Ühendriikides – see on võimas ja ta tutvustab kindlasti rohkem praegu Eestit ja tõstab Eesti tuntust rohkem kui nii mõnigi keskpärane kõnemees.
Ilmselt ta Kulka toetust ei vajaks.

Sa oled tihedalt suhelnud ja aidanud ja püüdnud toetada ka mitte ainult Eesti noori ja andekaid muusikuid, kelle õpingud võiksid jätkuda näiteks kuskil väljaspool Eestit ja aidata neid teemante lihvida. Sa oled suhelnud ja aidanud ka nüüd Ukrainat, eriti tihe side on sul olnud Odessaga. Kui sa püüad vaadata ja mõtestada ja sõnastada, mida tähendab sõdiva riigi jaoks, kes on kaitses – kas muusad on siis vaikinud?
No minule tundub, et Ukraina ei ole varasematel iseseisvusaastatel nii palju kultuuriga tegelenud, kui ta tegeleb praegu – nii poliitilisel tasandil kui ka kodanikena. Me ei saa öelda, kui mõelda nüüd Ukraina linnade peale, kui mõelda nende kontserdisaalide peale või mõelda festivalide peale või kirjanduse peale, et oleks olnud nüüd varasematel aastatel enne sõda Ukraina kultuur väga nähtav ja elujõuline – pigem see on olnud segu Vene kultuurist. Kogu Ukraina kultuur ja meelelahutus oli väga läbi imbunud Vene kultuurist.
Nüüd, kui sõda algas ja need piirid on maha joonistatud, siis mida me näeme, on tegelikult see, et inimesed otsivad meelelahutust kuskil – nagu räägitakse legendaarsetest teatrietendustest, kuhu pileteid ei ole võimalik saada, vaatamata sellele inimesed kaks korda etenduste või kontsertide ajal varjuvad kuskile. Meil oli nüüd möödunud nädalal privileeg tegelikult olla toeks – see toe andmise füüsiline akt seisab veel kevadel ees –, aga Odessas sünnib uus klassikalise muusika festival, mis on just pühendatud Ukraina kaasaegsele muusikale. Ja siis tulevane annetaja, keda ma lähen veel kuskilt otsima loomulikult, aga ma usun, et me leiame – me panime välja kaks eriauhinda kahele noorele muusikule, kes tulevad kevadel auhinna raames Eestisse kontserte andma.
Piletid kontsertidel olid kõik tasuta, sissepääs oli tasuta, nad said riikliku brändi – rahaga oli selles mõttes hästi ehk siis oli Ukraina kultuuriministeeriumi raha ja lihtsalt inimesed annetasid siis sõjaväele. See oli siis nagu see selline vastukaup, ma ei tea, kui palju täpselt annetasid, aga selge on see, et saalid olid täis, Odessa ooperiteater funktsioneerib aastaringselt, filharmoonia funktsioneerib aastaringselt, kontserte on palju, et selles osas on justkui kõik – kui üldse midagi seal midagi helget näha, siis pigem kultuurielu.
Nii et isegi see sõda ei suuda päris kultuuri kinni kägistada?
Ma ei ütle midagi originaalset, kui ma ütlen seda, et kordan üle –, et Ukraina kultuur nii-öelda taassünnib selle sõja ajal, vähemasti kõik see, mis puudutab Ukraina keeles tehtavat ja edastatavat loomingut. See kõik praegu teeb läbi sellist suurt taassündi ja läbimõtestamist, ja just kuulasin Maarja Kangro intervjuud kuskilt, kes oli käinud Lvivis ühel suurel luulefestivalil, kus oli hästi palju esinejaid, hästi palju kuulajaid – et see kõik kindlasti vastab tõele.
Aga ikkagi see kultuuri rahastamine, kui vaadata ka, Euroopas ringi, on teistmoodi kui Eestis – meid jääb ikkagi painama siis see, et me peame kuidagi leidma tasakaalu oma rahvuskultuuri ja kultuuri vahel.
Ja mitte ära unustama, me rääkisime rahust.
Ukrainlased nüüd tänu sõjale paraku sellele Vene agressioonile avastavad endas selle Ukraina ja püüavad olla uhked ukrainlased, mitte segu Ukrainast ja venelasest – siis meie ei pea seda enam endale tõestama, aga me peame hakkama nüüd jälgima kasvõi seesama näide, mis minuni jõudis, et nüüd on hakanud inimesed imestama, et meil on Tallinnas kohti, kus sa ei saa eestikeelset teenindust, vaid saad ainult ingliskeelset teenindust.
Nojah, ma arvan, et inimesi on erinevaid, neid kohti on kogu aeg olnud, on siis Telliskivis või Noblessneris või Lasnamäel või Raekoja platsis pigem, aga võib-olla üks teema – korra kasutan juhust lihtsalt, et me rääkisime rahvuskultuurist, regionaalsest tähendusest, kultuuri mõjust üldse kohalikule elule, aga ikkagi see Eesti tipp. Ma arvan, et Tõnu Kaljuste ja erinevad projektid – kammerkoor ja orkester – ja Paavo Järvi tegemised ja Eesti tippkunstnike tegemised, ma arvan, need peaks olema ka kuidagi mingisuguste eriridade peal, et ma arvan, et need inimesed ei peaks tegelikult ootama niinimetatud uut ministrit, mitte et ma tahaks kritiseerida tänast ministrit.
Ma arvan, et Heidy Purga on selles valitsuses nende inimeste taseme juures andnud, teinud oma parima, ütleme niimoodi, et aga tegelikult meie heerosed peaks ka olema sellest sihukesest alandavast rahapaluvast suhtumisest nagu vabad. Et me ei ole nii vaene riik tegelikult, ja ei taha hakata üle kordama, siis võib teha eraldi saate, aga täpsemat sihtimist võib-olla.
See tähendab seda, et keegi peab julgema otsustada, keegi peab ütlema, et me teeme niimoodi.
Ei, otsustada tuleb kindlasti jah, eks siin vaatame, kuidas otsustame.
Nagu meie maja kohta ei julge keegi otsustada, kui me ütleme, et selle raha eest nii palju enam ei saa, aga keegi ei julge ka otsustada, et siis neid ja neid asju enam ei tee.
Huvitav, et inimesed ei julge otsustada, sest tegelikult meil ju vastutus puudub, ma ei mõista, miks inimesed ei julge otsustada, sest meil tegelikult varastatakse hoogsalt – ebakompetentsete otsuste tagajärjel tekitatud riigile kahju on igapäevaselt ajakirjandusest loetav, mitte mingit vastutust ei ole, et miks nad siis otsustada ei julge. Täitsa dilemma.

Jah, aga võib-olla nad ei saa sellest otsusest kasu.
Ma ei mõtle inimestest nii halvasti, ma arvan, et see aeg on Eestis möödas, ma arvan, et meie korruptsioon läks üles nii nagu ta lääne demokraatias peab olema, ta läheb hästi tippu välja, kui me vaatame Ameerika Ühendriike, siis ta läheb kohe sinna kõige tippu. Aga ega ta siis Lääne-Euroopas kuskil parem ei ole, ta läks sealt liikluspolitseinikust Kesk-Gruusias, siin Eestis ka 1990. aastatel ta läks sellelt tasandilt tippu ja seal on pigem see selline protsessile orienteeritus, et lihtsalt kes nüüd selle tabureti saab, siis sellest taburetist hoiad kinni ja hoidku selle eest, et keegi seda kõigutama tuleb.
Meelis, sa ütlesid, et meie suurtegijaid peaks kuidagi niimoodi tõstma rea peale, et nad ei peaks ise paluma midagi. Teisalt need noored, keda sina ja sinu mõttekaaslased toetavad ja aitate, neid ju ei saa riik toetada – et see on siis normaalne, et nende jaoks teie kogute raha, ise riskite, vabandust, et ma sellist sõna kasutan, ja mõnest võib saada väga suur tegija, teisest võib-olla mitte, aga elu on selline.
Saatejuht sõnastas väga täpselt, et see on hästi keeruline – kui meie missioon on olnud see, et kõik Eesti noored, vähemasti kes meid üles leiavad ja kes on saanud headesse koolidesse, need head koolid on päris hästi ka defineeritavad, on saanud sisse, et prooviks neid seal aidata. Et me näeme, et see töötab – seesama Arvo Pärdi ja perekond Järvide ajalugu tegelikult näitab, et see töötab Eesti suuremaks tegemisele ja inspireerib ka järgnevaid põlvkondi.
Nüüd me ei saa riigilt eeldada, et mingite perekondade vanemad, maksumaksjad maksavad teiste perekondade võsukeste eneseteostuse kinni ja need noored kukuvad klassikalises mõttes taburettide vahele ja siin ongi see metseenluse kultuuri edendamine tegelikult hästi oluline, et on piisavalt inimesi, kes saavad aru, et nendesse noortesse täna investeerimine tegelikult on investeerimine Eesti tulevikku. Ja see ei ole mingisugune – ma ei ole seda kuskilt lugenud või ma ei kavatse seda kuidagi paatoslikult esitada, välja mõelda –, et me tõesti toetame Eesti noori, sest me usume ja armastame Eestit.
Et see on ka päriselt niimoodi ja kui nüüd neist 50 või 60, kellega siin on olnud viimastel aastatel kokkupuuteid, kui neist ütleme kaks kolmandikku saavad lihtsalt korralikud inimesed, ei lähe vargile, jätkavad oma professionaalset tegevust, varem või hiljem saavad ka tegelikult turumajanduses hakkama – me näeme solistidena üsna varsti nad saavad hakkama. Ja keegi paratamatult astub kõrvale, valib mingi muu tegevusala või läheb Austraaliasse, aga kui nüüd üks neist plahvatab, siis me ju ühiskonnana oleme tegelikult kõik selle tagasi teeninud – sellest ei ole ju väga raske aru saada ja need ei ole miljonid, need ei ole üldse suured rahad tegelikult vaadates seda ja ka eraisikute ja ka ettevõtjate jaoks need ei ole suured rahad.
Kui me vaatame seda, mida Holger Marjamaa praegu korda saadab tegelikult oma žanris, äsja oli siin Alexelas kontsert, millised on ta ambitsioonid – no see on ju puhas nauding ja ta ka kuskilt tuli ja ta tuli tegelikult just sellest väga terasest keskkonnast, sest Ameerikas sa ei jää ellu, kui sa ei ole andekas ja töökas, seal ei ole Kulkat, sa ei saa kirjutada sinna Kulkasse, et nad venitavad sind läbi elu.
Et see tulemusele orienteeritud ettevõtja jaoks on see noor ambitsioonikas muusik arusaadav, sest nad mõlemad on tulemusele orienteeritud, nad tahavad lõpuks jõuda finišisse. Ta peab õhtuks jõudma koju.
Kas on häbiasi siis, et 1. jaanuari kontserti me nimetame pidulikuks kontserdiks Eesti Riiklik Sümfooniaorkester laval ?
Ei ole häbiasi, sellepärast et minu meelest Sven Kunila ja Liviko ning Jüri Käo teise Liviko suuraktsionärina on Eestis edendanud sellist metseenluse kultuuri, et nad ei trügi tegelikult lavale ega oma suurte logodega eetrisse. Okei, 1. jaanuar on selline, selle üle võib arutleda, aga oma olemuselt ma arvan, et nad väga selgelt tajuvad piiri, kus asi ei näe enam hea välja. Et kõik on tegelikult sellest juba aru saanud, et need logod ei ole primaarne, sellepärast ei tehta – et tegelikult see, palju nemad oma mõttekaaslastega kultuuri toetavad, see on väga eeskujulik tegelikult.
Ja nad on loobunud ka poliitika finantseerimisest juba väga pikka aega. See näitab seda, et sa suudad oma ühiskondlikku mõju saavutada ka läbi selle, kui sa toetad kultuuri ja sporti. Spordist me täna ei jõudnud rääkida, selleks saad mind kutsuda järgmisel nädalal jälle.
Ma ei saa spordist aru.
Spordis sama tegelikult, on eraalgatus.

Jah, aga seal on kõik sponsorlogod lubatud asjad, särgid, värgid. Ma ei kujuta ette, et mõni tippinstrumentalist hakkab ringi jooksma sponsorlogodega. Aga ärme sellele libedale teele lähe. Me saame ka öelda, et riik võiks vähem ehitada endale postamente ja rohkem toetada kultuuri.
Tegeleme inimestega, tegeleme elavate inimestega – kui me tegeleme elavate inimestega, siis me peame vähem valama pronksi, rääkimata betoonist. Ja betooni on, see ei tähenda seda, et betooni ei tuleks panna, ja mingid otsused on tehtud – need riiklikult tähtsate kultuuriobjektide otsused parlamendis on tehtud juba eelmises parlamendi tsüklis tegelikult, saab näha, kuidas see läheb. Seal on kõigil oma sellised agad juures, aga see on elu, ega kõigile ei sobi. Aga inimesed, õpetajad, ma pean silmas – minu silmad on avanenud tegelikult nende noorte muusikutega kokku puutudes nüüd, et meie saame nad kätte kuskil 20 -või 18-aastaselt.
Aga need pedagoogid, kes on nendega vaeva näinud juba seitsmeaastaselt, kaheksa-aastaselt – ma ei ole kunagi nendele inimestele mõelnud, aga need on meie inglid tegelikult, nemad peavad ka saama väärikat tasu. Me oleme lihtsalt pururikas riik, ma ei räägi üldse fosforiidist, ma ei räägi sellest, et mitu Eesti kodanikku on juba siin Skandinaavia jõukaimad. Ma räägin lihtsalt ühiskonnast tervikuna: küsimus on lihtsalt selles, et me kuidagi läbi bürokraatia ja asendustöökohtade sööme ennast, aga ma väga ootan uusi valimisi, et kas me saame päriselt need riigi saneerimise teemad ka letti. Ja kultuuritegijatelt ootan seda, et nad aitaksid neid sõnastada – tulge ka ja aidake sõnastada, sest tegelikult miks sa saad loojatest üle sõita: nad ei ole mõjukad.
Kas keegi oleks ette kujutanud näiteks mingisugust lubamatut käitumist Eri Klasiga? Lähed Eri Klasile midagi ütlema – sa ei saa homme ei valituks, sulle ei öelda tere, sul poemüüja ei müü sulle pakki piima ka pärast niimoodi. Me vajame seda, see potentsiaal on siin olemas, aga nad jätsid Olari üksi – Olari jäi üksi sinna ERSO lavale.
Toimetaja: Merilin Leetna
Allikas: "Reedene intervjuu", intervjueeris Janek Luts










