Juba viieselt orvuks jäänud ja tädide juures üles kasvanud Üvi Kuusi jaoks olid ema Elsa ja isa Richard hulk aastakümneid lihtsalt ühed inimesed fotodelt. Neist räägiti haruharva ja sosinal. Painajalik hirm punaterrori ees sisuliselt kustutas lihase ema ja isa jõuga naise mälust, vahendas ETV saade "Pealtnägija".

Ähmaseid kilde lapsepõlvest täna 64 aastane proua siiski mäletab. Räägiti, et isa Richard Vähi oli Vastseliinas metsavend, kes kaupluseid röövis ning et ema Elsa peitis end isa juures metsas ja et 1953. aastal toimus Puutlipalus punkrilahing, kus NKVD tšekistid tapsid teiste seas ka Üvi Kuusi vanemad. Et nii Elsa ja Richard Vähi kui ka nende surnukehad jäid seejärel teadmata kadunuks, liikus ka hulka lootusrikkamaid legende.

"Üks legend oli see, et mu isa oli põgenema saanud ja kuskile Ameerikasse jõudnud, et ta on kuskil Ameerikas ja küll ta tuleb, sest keegi oli näinud. Selline legend oli, et ikkagi keegi võis veel seal elus olla," meenutas Kuus.

Ebamäärastest isikutest fotoalbumis said Üvi Kuusi jaoks täiesti ootamatult taas ema ja isa enam kui pool sajandit pärast poseerimist papa põlvel. Justnagu välk selgest taevast tuli Kaagvere prouale eelmise aasta sügisel kõne kaitsepolitseist. Kohkunud naiselt paluti DNA proovi selgitusega, et võib-olla on Kuusi ema ja isa ammuse kadumise mõistatus lõpuks lahendatud.

Militaararheoloog Arnold Unt selgitas, et esialgu arvati, et Võru lähedal leitud haud võib olla kellegi üksikhaud, kuid kaevamiste käigus said kõik suure üllatuse, kui maetuid tuli üha juurde.

Tegelikult oli see juba 2009. aasta mais, kui Eesti tuntuim sõjahaudade uurija kuulis esimest korda saladusest, mida kohalik teemeister Arvo Leinus oli endas hoidnud ligi 40 aastat. Seda, et juba 1970. aastatel, kui ehitati Valga maanteed, näitas üks metsavaht talle kohta Võru ligidal, kus rahvajuttude järgi võib olla mõne tapetud metsavenna matmispaik.

Tiheda graafiku tõttu jõudis Arnold Unt Valga maantee äärde proovikaevamistele alles kaks aastat hiljem, 2011. aasta augustis. Kohe esimese surfiga paljastus ehitusprahiga läbikasvanud pinnase alt õõvastav leid, kust Unt kaevas päev hiljem koos kaitsepolitseinikega välja Eestis erakordse, 10 mõrvatud ja tundmatu metsavenna massihaua.

Kaitsepolitsei büroo juhi Martin Arpo sõnul tegi kümne surnukeha leidmine ühest hauast uurimise lihtsamaks, sest oli selge, et nad pidi olema tapetud ajaliselt lähestikusel perioodil ning niisuguseid juhtumeid piirkonnas ei ole olnud.

Nii oli ajaloolastel juba esimestel päevadel selge, et leitud massihaud peaks pärinema Lõuna-Eesti metsavendade kõige aktiivsemast ja lahinguterohkemast vastupanu perioodist, mis käivitus 1949. aastal, kui paar tuhat inimest põgenesid märtsiküüditamise eest metsa. Teiste seas ka Richard Vähi.

Algas metsavendade võitlus Nõukogude võimu vastu

Iseenesest ängi tekitav on põhjus, miks Setumaalt pärit Richard Vähi küüditavate nimekirja üldse sattus. Ta võitles punaarmeesse mobiliseerituna rindel, sattus sakslaste kätte vangi, tuli tervelt koju, õppis pärast sõja lõppu Vastseliinas traktoristiks ja töötas aastaid muretult nõukogude põllumehena, kel polnud mingit vara ja kes elas perega renditalus.

"Kulakuks siis tehti seepärast, et mu isa oli ostnud Petserist ühe katkise rehepeksumasina, selle korda teinud ja ma ei tea täpselt, kas ta juba oli alustanud sügisel sellega taludes tööd või ta otsustas seda teha. Kui järgi mõelda, siis võib-olla ainuke oli see põhjus," arutles Üvi Kuus.

Nõukogude julgeolek kuulutas Richard Vähi üheks tagaotsitumaks persooniks 1951. aasta märtsis, kui Vastseliina piirkonnas toimus esimene suurem, niinimetatud Saika punkrilahing, kus neli tundi kestnud ägedas tulevahetuses hukkus kuus metsavenda ja viis punasõdurit.

"Sellest üks loo peategelasi Richard Vähi koos ühe oma kaaslasega, küll haavatuna, aga eluga pääses. Pärast seda just selles piirkonnas läksidki need organid, meetodid eriti julmaks ja see omakorda põhjustas paljude inimeste varjumise metsa, et mitte lasta endaga julmusi toime panna," selgitas Martin Arpo.

Vähi tabamiseks käivitasid tšekistid Lõuna-Eestis tõelise inimjahi ja terrorilaine - puistati kümneid talusid, mitmed pered arreteeriti, inimesi hoiti alusetult vahi all ja piinati julmalt.

Metsikuste eest põgenesid lõpuks metsa ka end seni sugulaste juures varjanud Vähi naine ja paljud teised tagaotsituima metsavenna lähedased. Kuni 1953. aastani vanemate ja erinevate perede juures peidus olnud Üvi Kuus mäletab punkrielust vaid ähmaseid ja õnneks vaid lustakaid episoode.

Üvi vanemate jaoks oli see aga ehe võitlus punaterroriga ellujäämise nimel. Just 1951. aastal käivitus Vastseliina metsavendade kõige aktiivsem vastupanu Nõukogude võimule - sarirünnakud nii Eesti, Läti kui Petseri aladel.

"Kõige rohkem tegusid, nagu ka mujal Eestis tol ajal, olid kaupluste ja kolhooside röövimised ja ka mõningad kohalike kollaborantide, Nõukogude võimu käsilaste või aktivistide talude röövimised. See oli otseselt vajalik selleks, et metsas ellu jääda, et oleks midagi süüa, selga ja jalga panna, kuna nendelt inimestelt Nõukogude riik oli võtnud ju kõik. See oli poliitiliselt motiveeritud vägivald, millega metsavennad astusid välja Nõukogude võimu vastu," selgitas ajaloolane Tiit Noormets.

Järjest sagenenud metsavendade edukad rünnakud oli ka põhjus, miks nimetasid julgeolekujõud 1953. aastal just Vastseliina ja Võru rajooni "banditismist enim saastunud" piirkonnaks kogu Eestis.  Vähi metsavennasalga likvideerimiseks korraldati kahe aasta jooksul massilisi operatsioone otseselt Kremli parteiladviku käsul.

"1953. aastal oli tegemist viimase suure pingutusega. 1953. aasta, huvitaval kombel, paistabki silma ka teiste juhtumite valguses sellega, et justnimelt nende üle Nõukogude Liidu antud suuniste alusel või vähemalt teatud suurema tegutsemisvabaduse piirides see metsavendade tagaajamine intensiivistus ja ka need meetodid muutusid intensiivsemaks või jõhkramaks," rääkis Martin Arpo.

Täpselt 60 aastat tagasi veebruaris ja märtsis organiseeriti Eesti NSV julgeolekuministri asetäitja Aleksandr Tšernovi isiklikul juhtimisel suurünnak metsavendade punkritele. Enne kui lõpuks jõuti Vähini ja tema salga Puutlipalu peidupaigani, tapeti kolmes punkrilahingus kaheksa metsavenda ja mitmed võeti vahi alla.

Metsavennad hävitati Puutlipalu lahingus

Puutlipalu otsustav lahing, mille ajaloolased tõstsid hiljuti lausa Eesti 101 tähtsaima lahingu hulka, toimus 29. märtsil 1953. aastal.

"60 aastat tagasi oli seal ikka poolepäevane lahing, kus NKVD mehed ründasid punkris olevaid metsavendi ja need panid siis tubli neli tundi vastu või isegi rohkem. Lõpuks kõik langesid ja väidetavalt kolm punkris olnud naist lasid ennast lõpuks granaatidega õhku, et mitte elusalt kätte anda," rääkis Vastseliina hobiajaloolane Urmas Juhkam.

"Puutlipalus langesid kõik. Nad võitlesid põhimõtte järgi: surm siin või Siberis. Aprillis 1953 juba julgeolek kandis ette kõrgematele võimudele, et banditism Vastseliina rajoonis on hävitatud. Kõik metsavennad sealt viimseni kadunud ei olnud ja kätte ei olnud saadud, aga suuremad organiseeritud ja aktiivsemad metsavendade salgad olid selleks ajaks hävitatud," lisas Tiit Noormets.

Puutlipalu külje all kasvanud Juhkam mäletab poisipõlves kuuldud jutte, et tapetud Richard Vähi, tema naise Elsa ja veel kuue metsavenna surnukehad viidi pärast lahingut Vastseliinasse, kus need teistele näitamiseks ja hirmutamiseks välja pandi. Seejärel haihtusid sangarite laibad aga igaveseks.

"Alates 1946. aastast tuli üleliiduline julgeoleku direktiiv, et võitluses langenud või eeluurimise ajal vanglas surnud metsavennad tuleb matta salaja, varjatud kohta ja see haud maskeerida, missugune oli ju ka see haud, millest praegu siin juttu on, aga ta ikkagi avastati," rääkis Noormets.

Metsavendade isikud tehti kindlaks DNA testidega

Ehkki militaararheoloog Arnold Unt jõudis üllatusliku massihauani juba 2011. aasta augustis, tegid kaitsepolitseinikud DNA testide abil lõplikult alles tänavu jaanuaris selgeks, kes täpselt on need kümme okupatsioonivõimude poolt mõrvatud metsavenda.

"Kaks päeva varem, 27. märtsil Viglasoo punkrilahingus langenud Rafael Vähi ja tema 17aastane õepoeg on esimesed kaks ohvrit selles kuriteos ja ülejäänud kaheksa Puutlipalu punkrist," ütles Martin Arpo.

Urmas Juhkami sõnul on nüüd ühele ajalootükile punkt pandud ning langenud saab nüüd õigesti matta.

"Ühest küljest on see lugu oluline Eesti riigile ja kahtlemata on see lugu oluline nende inimeste lähedastele. Teisald on see lugu oluline kogu maailmale, sest sellel ajal, 1953. aastal, siis kui juba käis külm sõda, on oluline teada, et lahingud ei toimunud ainult parkettidel, vaid ka täiesti tavaliste tublide inimeste eludes ja saatustes," tõdes Martin Arpo.