Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Eksperdid: Venemaa käitumine sunnib Obamat oma välispoliitikat üle vaatama

Foto: Reuters/Scanpix

Ameeriklaste seas ei ole mõistagi kuigi populaarne mõte, et USA võiks rohkem sekkuda maailmaasjadesse. Paraku on Venemaa käitumine Ukraina suhtes sundinud Washingtoni vähemalt poliitilisel tasandil taas pilgud rohkem Euroopale pöörama.

Eelmise aasta lõpus selgus USA suurest arvamusküsitlusest, et rekordarv ameeriklasi ei taha, et nende valitsus sekkuks liiga palju maailma asjadesse, vahendas ETV saade "Välisilm." 

President Barack Obama valitsus on enam-vähem sellist joont ka hoidnud ja konfliktidest pigem hoidunud. Iraagi sõda on läbi, Afganistan lõppemas, Süüriast veetakse keemiarelvi ära, Iraaniga käivad tuumaläbirääkimised. Kuid Venemaa ülbitsemine Ukrainas on kogu selle maailma pea peale keeranud.

"Tundub, et Obama presidentuur on pühendatud sellele, et sekkumine välismaa kriisides oleks minimaalne. See on rohkem kahjude piiramine. Ma saan sellest aru küll, et Ameerika on väsinud pidevalt lahenduste otsimisest nendele probleemidele, mida nad ise ei ole tekitanud," ütles Demokraatiate Kaitsmise Sihtasutuse teadur Emanuele Ottolenghi.

"Probleem on selles, et kui politsei lahkub pildilt, siis hakkab kuritegevus vohama. See ongi selle suhtumise tulemus. Ilma tugeva Ameerikata hakkavad paljud režiimid ja valitsused, keda seni sai ohjata või heidutada ähvardustega, arvama, et keegi neid ei peata ja see juhtus ka Ukrainaga," jätkas ta.

Iraani spetsialist Ottolenghi näeb islamiriigiga tuumakõnelustes järgmisi ohukohti, sest näiteks Ukraina andis ära oma tuumarelvastuse vastutasuks lääneriikide garantiidele, et Ukraina on ja jääb suveräänseks riigiks.

"Kui ma oleksin riik, kes soovib saada tuumarelva, nagu näiteks Iraan, minu järeldus oleks see, et ei tasu seda võimalust ära anda vastutasuks mingitele kokkulepetele, millest kunagi hiljem kinni ei peeta. Venemaa on kindlasti, mõneti ka Hiina, loobunud lääneriikidega ühisest plaanist Iraani suunal. Siin on konkreetne oht, et Venemaa valitsus hakkab Iraani läbirääkimisi kasutama etturina oma enda huvide laiendamisel, et lääneriikidelt rohkem välja kaubelda Ukraina ja Ida-Euroopa suunal, lubades vastutasuks Iraani suunal mitte liiga palju probleeme tekitada," rääkis Ottolenghi.

Mida peaks USA tegema?

Seetõttu peab USA ja tegelikult kogu läänemaailm veidi ümber mõtlema, kuidas edasi tegutseda olukorras, kus Venemaa on nii räigelt reegleid rikkunud.

Varem president George W. Bushi ajal Euroopa nõunikuna töötanud Atlantic Council'i asejuht Damon Wilson pakub mõned plaanid välja.

"Ma soovitan, et me ametlikult ütleksime lahti oma 1996. aasta lepingust, kus NATO ütles, et praeguses julgeolekuolukorras ei plaani uute NATO liikmesriikide pinnal suuremahuliste ja püsivate võitlusüksuste paigutamist. Putin on selgelt seda lähtepunkti muutnud ja kui tema muutub ida pool agressiivseks peab ka allianss ütlema selgelt, et me sellest kohustusest ütleme lahti," ütles Wilson.

"Kõige parem viis kiusajale vastu hakata ei ole samm tagasi, kaitsepositsioon või muretsemine. Kõige parem on asuda taas rünnakule ja näidata, et me mitmekordistame oma pingutused Ukraina, Moldova ja Gruusia suunal. Et Putini tõttu näeme me NATO laienemist sel aastal. See ei olnud veel plaanis siiamaani, aga ma pakun, et see nüüd peaks olema," jätkas ta.

Kuid Wilsoni hinnangul on kõige olulisem see, et Krimmi vallutamisest ei saaks uus normaalsus, nagu juhtus Gruusiaga.

"Üks minu kõige suurematest muredest oli see, et 2008. aastal need meetmed, millega me vastasime Gruusia ründamisele, olid liiga väikesed ja nendest loobumine tuli liiga vara. Putin nägi, et ta saab nende reaktsioonidega hakkama ja suudab selle alla neelata. Meil on selge nüüd, et kõik, mis me praegu teeme, peab olema jätkusuutlik. Me ei tohi jõuda tagasi sellesse normaalsusesse, et põhimõtteliselt oleme me küll Krimmi taga, kuid see on läinud, stabiilsus on tagasi, Vene väed ei liigu Ida-Ukrainasse. Me ei tohi olla naiivsed, Putini nälg on suur, järjest kasvav ja ta otsib uusi sihtmärke," selgitas Wilson.

"See agressioon on koletu, me peame jääma tugevaks, selgete põhimõtete ja eesmärkidega, jätkama strateegilise vastusega, otsima võimalusi, kuidas Putinit heidutada ja leida tulevikus uusi vastuseid. Me ei tohi istuda ja arutada isekeskis, et mõne kuu pärast, isegi kui Putin pole ise midagi palunud, me räägime juba sellest, et äkki me peaks ta G8-sse tagasi kutsuma. Me peame praegu jätkusuutlikult toimima," lisas Wilson.

Obama ja Biden kinnitavad, et artikkel viis on püha kohustus

Muidugi on vajalik ka pidev kinnitus, sellest et NATO liitlasi ollakse valmis kaitsma. USA president ja asepresident on viimase paari nädala jooksul pidevalt kinnitanud, NATO riikidega nagu Eesti pole mingit küsimust.

"Ma tahan öelda selgelt Eesti inimestele ja Balti riikide inimestele üldiselt - president Obama ja mina näeme NATO lepingu artiklit viis absoluutselt püha kohustusena, mida me kindlasti täidame," ütles USA asepresident Joseph Biden visiidil Poola.

Visiidil Leetu ütles ta nii: "Ma tahan öelda selgelt, me seisame otsustavalt oma Balti liitlastega Ukraina toetuseks ja Venemaa agressiooni vastu."

Sama on kinnitanud ka USA president.

"Euroopas kinnitan ma ka seda sõnumit, mis asepresident Biden juba Poola ja Balti riikidesse sel nädalal viis. Ameerika toetus oma NATO liitlastele on kõikumatu. Me oleme seotud selle sügava artikkel viie kohustusega üksteist kaitsta," ütles Obama oma Euroopa-visiidi eel.

"NATO liitlastena me usume, et meie julgeoleku nurgakiviks on teadmine, et kõik me, kaasaarvatud USA, käitume artikkel viie järgi ja kollektiivkaitse põhimõttel," ütles Obama Hollandis pressikonverentsil.

Belgias edastas Obama sama sõnumi sellises sõnastuses: "Me jätkame kindlasti oma püha kohustusega, oma viienda artikli kohustusega kaitsta oma liitlaste suveräänsust ja territooriume. Selles lubaduse me ei kõigu. NATO riigid ei ole kunagi üksi."

Damon Wilson ütles samuti, et viies artikkel on püha. Ta lisab, et see ei tähenda, et me võime olla enesega rahulolevad ja võtta seda iseenesestmõistetavana. "Me näeme, et president Putin läheb järjest häbematumaks ja on valmis neid põhimõtteid kahtluse alla seadma. Analüütikuna ma arvan, et ta võtab ette niiöelda pehmed sihtmärgid - Ukraina ehk siis Ida-Ukraina ja ülejäänud Ukraina, Moldova, Transnistria. Balti riigid ei ole pehmed sihtmärgid, nad on kõvad sihtmärgid ja Putin mõistab, et ta saaks tunda kogu alliansi viha, kui ta ühe Balti riigi vastu liiguks," rääkis Wilson.

Toimetaja: Maarja Roon

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: