Uurimiskomisjoni liige: insenerid tundsid pea kohe ära, et probleem oli Estonia visiiris
Rahvusvahelise Estonia uurimiskomisjoni liige, Tallinna Tehnikaülikooli professor Jaan Metsaveer kinnitab, et insenerina aimas ta laevahuku põhjust peaaegu kohe, ainult selle tõestamisele kulus neli aastat tööd.
Pärast pääsenute esimesi ülestunnustusi, kuidas laev uppus, oli inseneridele pea kohe selge, et laeva visiiriga polnud õiged lood, vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Üks asi on see, et me arvame, et nii läks, aga ütlemisest on vähe ja seda oli vaja tõestada. Siis me hakkasime seda tõestama ja kõik need kaustad selleks kulusid," ütles Metsaveer, näidates tema laual olevatele kaustakuhjadele.
Neli aastat arvutusi, modelleerimisi ja katseid kinnitasid teadlaste esialgset arvamust, et Estonia hukutasid nõrgad visiirikinnitused, visiiriga seotud ramp, puudulik rammvahesein ja laeva ebasobiva nurga all ramminud tormilainete koosmõju.
Metsaveer kinnitab veelkord, et mingeid plahvatuse jälgi komisjon ei leidnud.
"See oli igale insenerile selge, et seal eesotsas mingit plahvatust olla ei saanud, sest siis oleks vöör vajunud sügavamale, aga tegelikult laev läks küljeli ja uppus ahter ees. Mis vägi tõstab laeva pärast seda, kui vöör on sügavamal, et ma pööran ümber, ahtri ette? Niisugust väge ei ole olemas," rääkis uurimiskomisjoni liige.
Estonia keskel asus masinaruum, kust inimesed korstna kaudu pääsesid, seega ka seal ei saanud lõhkelaengut olla ja laevakere alune plahvatus oleks Metsaveere kinnitusel viinud laeva nina sügavusse, ent laev oleks jäänud püsti.
Komisjoni vandenõudevaba selgitus pole aga kõiki inimesi veennud.
"Mind on tihti häirinud, et on terve rida inimesi, kes uhkusega ütlevad, et mina ei tea matemaatikast ega füüsikast midagi, tunnevad selle üle uhkust. Kui sa sellest aru ei saanud, siis ära sellel teemal sõna võta. Aga just need inimesed võtavad sellel teemal sõna," ütles Metsaveer.
Kui temalt küsiti, kas 20 aastat tagasi üritati uurimiskomisjoni tööd kuidagi ka mõjutada, vastas ta eitavalt. "Ei, ei mõjutatud, et missugust tulemust saada, seda kindlasti mitte. Ja need reporterid, kes käisid küsimas, need küsisid esimehe käest, nii et meid väga ei tülitatudki," rääkis ta.
Estonia katastroofi järel nõuded karmistusid
Läänemere reisilaevandus on 20 aasta jooksul väga palju muutunud, oma osa on selles ka Estonia hukul.
"Igasugused katastroofid toovad kaasa nõuete karmistumise, väga olulise karmistumise. Konventsioon ise sai ju alguse Titanicu hukkumisest ja kõik järgnevad õnnetused on toonud kaasa nõuete karmistamise. Vahel on isegi nii, et need nõuded on läinud niivõrd karmiks, et neid on isegi raske täita, see läheb väga kalliks laevaomanikele, aga inimeste ohutus on ikka esmane," rääkis veeteede ameti meresõiduohutuse teenistuse juhataja René Sirol.
Estonia katastroofi järel muutus inimelude ohutust merel puudutav rahvusvaheline konventsioon. Eelkõige puudutas see laeva tehnilisi nõudeid, aga ka päästevahendeid ja meeskonna väljaõpet.
"Näiteks päästevahendite puhul tuli nõue, et päästeparved peavad olema ise ümber pöörduvad või siis sellised, et nad on mõlemalt poolt kasutatavad, evakuatsiooniteede juures peab olema mingi kindel arv päästeveste, meeskond peab olema saanud kriisiväljaõppe jne," rääkis Sirol.
Lisaks sõlmisid Läänemereäärsed riigid veel Stockholmi kokkuleppe, mille järgi täienesid laevade püstivusnõuded ja Läänemeri jaotati vastavalt laine kõrgustele erinevateks regioonideks. 20 aastat tagasi oli Eesti merelaevandus Pariisi vastastikkuse mõistmise memorandumi ametlikus mustas nimekirjas, täna aga juba valges.
Toimetaja: Maarja Roon