"Pealtnägija" näitas eksperimendi käigus, kui kergelt saab Tallinnas narkootikume kätte ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

ETV saade "Pealtnägija" proovis koos tudengitega, kui kerge on ilma tutvusteta Tallinna linnas narkootikume hankida, ja leidis ajakirjandusliku eksperdimendi käigus, et uimastid saab kätte samal õhtul esimese ettejuhtuva seltskonna kaudu.

Kooliaasta alguses hoiatas politsei, et seoses suure hulga noorte kolimisega teise linna kaasneb narkotarbimise laine ja lähedased peaksid olema eriti valvsad, et vältida laste meelemürkide küüsi langemist.

See pani küsima – kui hull on olukord tegelikult? Mis viis eksperimendini koos Tallinna ülikooli ajakirjandustudengitega, kus "Pealtnägija" katsetas, kui lihtne on n-ö maalt tulnud noorel ilma eelneva kogemuse ja kontaktideta leida keegi, kes talle uimasteid müüks.

Katse osalised olid kursuseõed Janet ja Marie-Helene. Nad on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse teise aasta tudengid ning enda sõnul narkootikumide vallas võhikud.

"Minu kokkupuuted narkootikumidega on sellised, et ma olen käinud ühe korra Hollandis, kus ma proovisin kanepit, mis mulle ei mõjunud," lausus Janet naerdes. Ta märkis, et on kuulnud, et narkootikumide hankimine ei ole raske.

"Ma ei saaks öelda, et minul otseselt oleks olnud vahetut kontakti, aga samas ütleks nii, et narkootikume liigub minu tutvusringkonnas ka ringi," ütles Marie-Helene.

Mõlemad saate katsejänesed olid täisealised – Janet 21 ning Marie 20. Kui tegu oleks alaealistega, oleks seesugune tegu automaatselt kriminaalkuritegu, sõltumata kogustest või ainest. Praegu on see teoreetiliselt ainult väärtegu. Idee on lihtne – selgitada, kui raske on ilma eelneva kogemuse ja kontaktideta Tallinnas uimasteid saada?

"Ma arvan, et kui me reaalselt saame n-ö kellegi kätte või reaalselt näemegi, et selline võimalus on pargist läbi kõndides põhimõtteliselt saada, osta narkootikume, siis see on väga suur reaalsuse kontroll, et tõesti nii lihtne ongi," arvas Marie.

Põhja Prefektuuri narkokuritegude talituse juhtivuurija Margo Kivila arvas, et see sõltub isikust, kes seda ainet tänavale otsima läheb, tema vanusest, välimusest, eelnevast kogemusest. "Ma arvan, et isik, kes igapäevaselt tarvitab, temal on see väga lihtne, aga isik, kes on esmatarvitaja, kellel puuduvad eelnevad kogemused, temal see nii lihtne ei ole, aga kindlasti see ei ole võimatu," hindas Kivila.

Just Põhja prefektuuri narkotalituse nn noortegrupi juhtivuurija Margo Kivila on korduvalt üldsust hoiatanud noori ja just kooliaasta alguses varitsevate ohtude eest. Kivila ning tema kolleegide igapäevatöö on muuta see, mida saates kavandati, võimalikult keeruliseks.

"No esimese sammuna me oleme mõelnud, et me lähemegi linna ja üritame sulanduda mõnda seltskonda ja vaadata, et kas see viib meid mõne diileri või mõne narkootikumi juurde," pakkus Janet.

"Ma just ise mõtlesin, et tegelikult ma ju ei tea, kuidas see n-ö niimoodi ostmine käib, et äkki neil on mingi släng," mõtles Marie.

Seega, kui telesaade ühel augustikuu lõpu neljapäeva õhtul poole seitsme paiku esimest korda välja läheb, pole neil erilisi lootusi. Pigem testitakse, kas varjatud kaamerad-mikrofonid üldse töötavad.

Otse linna tuiksoonel

Esimene sihtkoht on Tammsaare park – linna üks tuiksoon, aga ka populaarne noorte ning kõiksugu kirjude ja suleliste hängimispaik. Juba esimesel jalutamisel kutsub neiud enda juurde pingil passiv eesti-vene seltskond.

"Po russkii vobše ne ponimajete?" küsitakse seltskonnast. "Väga kehv, ma elan Moskva ja ma ei räägi eesti keeles," vastatakse. Kostub naer.

Kolm meest tähistavad ühe seltskonnaliikme sünnipäeva. Nende joogimenüüs on Sovetskoje šampus.

Janet kirjeldab pärast, et alguses nad rääkisid, mis tööd nad teevad ja kui palju nad joovad. "Ja siis ma mõtlesin, et ma üritan siis jutu niimoodi viia, et küsisin siukse küsimuse, et kas te peale alkoholi ja suitsu veel midagi teete," meenutas ta.

Dialoog jätkub nii: "Aga te ainult joote ja suitsetate? - Tševo, bljat? - Ma mõtlesin, et äkki teete midagi veel? - No loomulikult... palun."

"See oligi ka, jah, päris raske, et me pidime teema nii ümber nurga viima, et see ei tunduks kuidagi imelik, et lõpuks jõudsime reisimise peale ja siis Janet ütles, et jaa, et Hispaanias me tegime manti," kirjeldas Marie.

"Minu jaoks oli ka kõige üllatavam see, et kohe esimesed inimesed, kohe hakkas asi liikuma," teatas Janet.

Üks meestest Tammsaare pargis teab asjast palju või vähemasti püüab neidudele sellist muljet jätta. Ta kiidab Hollandi kanepi kangust.

"See mant on tõsine, ma tõmbasin poolikust ennast viiekesi kummuli. Tatt jumala laiali, ei jõudnud kõndida. Seda puhtalt tuleb Hollandist. See on korralik," rääkis mees ja teatas hiljem: "Ei, ma ei pea mingit vaeva nägema. Ma just helistan, tuleb, ja ongi."

Eksperimendi algusest on möödas vaid 20 minutit, kui juba läheb asi konkreetseks - üks meestest helistab kuhugi, et kanepit osta. Ta küsib neidudelt koguse kohta, otsustatakse tellida nn "poolik".

Mees räägib telefoni: "Kuule, saad kesklinna tulla, diili teha meile? Pool liitrit?" Ta jätkab: "Kuule, vaata, selline värk, et tüdrukud küsivad. Tüdrukud tahavad. Pool liitrit. Ma olen musta jopega, valgete käistega. Ok, valin uuesti."

Eksperimendi algusest on 35 minutit, üks meestest on teinud kaks telefonikõnet ja neidudele öeldakse, et 20 minuti pärast saabub diiler, kellega naaberkvartalis kohtutakse. Poole grammi hinnaks nimetatakse 10 eurot.

Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juhtivuurija Margo Kivila kommenteeris olukorda: "Esiteks, mis nende ainete puhul alati on oht, et keegi ei anna sulle mingit garantiid, mis kvaliteediga see on, esmane oht on sinu tervisele, teine oht on sellele, et võidakse lihtsalt petta ja öelda, et jah, et meil on siin müüja lähedal, aga ta võõraid ei usalda, et anna mulle raha, ma lähen käin ära ja siis jäetaksegi tundideks ootama ja minnakse koos rahaga ära."

Möödub pool tundi, siis tund. Diilerist ei kippu ega kõppu, tema telefon ei vasta. Asi venib ja kanepit tellinud mees muutub üha närvilisemaks.

Saabub vahemees, kes talle diileri kontakti andis. Tema saab verbaalse sahmaka.

Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juhtivuurija Margo Kivila kommenteeris: "Reeglina diiler ei taha kohtuda uue kliendiga, eriti esimest korda, ilma siis soovitajata. Alati peab olema keegi, kes vastutab selle kliendi eest, kes teeb tuttavaks."

Kell läheneb üheksale. Narkotehing venib. Lähistel kõnnib mitu kuju, kes piidlevad kampa eemalt, justkui kaaludes riske, aga eemalduvad. Kas diiler taipas, et midagi on viltu? "Pealtnägija" peab katsejänestega sidet SMS-i teel – kas katkestada või jätkata?

Kõige ärevam hetk saabub, kui teine meestest püüab Mariet jõuga suudelda, tüdruk võitleb vastu. Asi laheneb.

Kell on üheksa. Neiud on väljas olnud üle kahe tunni. Justkui on lootust, aga olukord on segane. Tüdrukud lahkuvad.

Kolme ja poole tunniga

Möödub pool tundi. Väljas on juba pime ja tänavavalgustus süttib, kui ootamatult ilmuvad hämarusest kaks selli, kes asuvad tellijaga suhtlema.

Saate meeskonna vaadet segab küll prügikast, aga on selgelt näha, et tellija annab neile midagi ja saab vastu midagi. Mees võtab kohe kõne tüdrukutele.

Ja nii see käibki – keset südalinna, kümnete inimeste vahetus läheduses, rahvuskirjaniku kuju esisel teesklevad noored embavat paari ning raha ja fooliumnutsuke vahetavad omanikku.

Kokku kulus kolm ja pool tundi ning "Pealtnägija" sai 10 euro eest pool grammi ainet, mille kohta väideti, et see on kanep.

"Ma veelkord rõhutan seda, et me ei ole nii sinisilmsed, et loota seda, et Tallinnas ei oleks selline asi võimalik, meie eesmärk ongi see, et eristuda Amsterdamist, Barcelonast, mõnest sellisest linnast, kus sa lihtsalt lähed tänavale ja saad esimese emotsioonina selle kätte. Meie eesmärk ongi see, et viia see aeg võimalikult pikaks. Teha võimalikult ebamugavaks kogu protsess, et sinna sekkuks võimalikult palju lülisid vahele," lisas Kivila.

"Et, et tegelikult meil oli väga suur vedamine, esiteks, et me niiöelda leidsime katse korras need õiged inimesed ja teiseks see, et see ei pruugi üldse nii ohutu olla," tõdes Marie ja nentis, et tegelikult see asi võib lõppeda päris halvasti, kui peaks midagi nihu minema, aga neil oli võtegrupp kõrval, kes oli iga hetk nõus sekkuma.

Pärast juristide ja asjatundjatega konsulteerimist otsustas "Pealtnägija", et kõige targem on ostetud kraam hävitada. Kuidas saade seda tegi, saab näha eraldi videolõigust "Pealtnägija" veebilehel. Aga see oli alles algus, järgmine kord läheb eksperiment ja uurimus edasi.

Toimetaja: Liis Velsker

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: