Politsei registreeris 2012.–2014. aastal 3744 rattavargust ehk üle tuhande aastas, kirjutab politsei teemaleht.

"Ohvriuuringud näitavad, et jalgratas on selline asi, mille vargusest enamik inimesi politseile avaldust ei kirjuta ning on alust arvata, et pigem jäetakse teavitamata odavamate ning väiksema väärtusega rataste vargustest," ütles justiitsministeeriumi projektijuht Rainer Rohtla.

Nagu iga statistikat, tasub ka seda vaadata kontekstis: 10–15 aasta taguse ajaga võrreldes on rattavarguste arv Eestis märkimisväärselt vähenenud, kuid politseisse pöördunute arv tublisti suurenenud.

Kokkuvõttes võib ohvriuuringute põhjal väita, et Eestis varastatakse ligi 10 000 ratast aastas. Sama palju rattaid varastatakse aasta jooksul ka Stockholmis.

Iga viies ratas on lukustamata

Linnas on rattavarguse risk märksa suurem kui maal. 51% kõikidest ratastest varastatakse Tallinnas, 8 protsenti Tartus, 5 protsenti Pärnus ja Narvas. Kõige vähem rattaid varastatakse Hiiu- ja Põlvamaal. Tallinnas tegutsevad vargad peamiselt Kesklinnas ja Põhja-Tallinnas.

Linnas on tööpõld laiem ja kahtlemata ka mugavam nii professionaalsele vargale kui ka sellele, kelle otsus võõra rattaga minema sõita sünnib üpris juhuslikult, soodustavate olude tekkides. Seda tüüpi rattavargal ei pruugi selline tegu hommikul veel mõtteski olla, kuid lukustamata ratas lihtsalt ligipääsetavas kohas võib ahvatlema hakata.

Politseistatistika näitab, et avalikus kohas varastatud ratastest iga viies on lukustamata – seega annab rattaomanike usaldus juhuvarastele võimalusi küll ja veel.

Varastatud rataste tipus troonivad kõik tuntud rattamargid, näiteks Classic, Merida, Scott, Trek. Küllap neid ka ostetakse kõige rohkem. Värvidest on eelistatud must, valge, sinine, hall ja punane. Varastatud rataste hinnad ulatuvad tuhandetesse eurodesse. Pole võimalik öelda, et on olemas ratas, mida keegi ei taha, või ratas, mis kindlasti ruttu varastatakse.

Projektijuhi Rainer Rohtla sõnul saab iga inimene ise päris palju ära teha, et ennast varguse vastu kaitsta. Ratas tuleks lukustada ka juhul, kui selle juurest lahkutakse vaid mõneks minutiks. Samuti, kui seda hoitakse lukustatud trepikojas, garaažis või keldris. Parim meetod on jalgratas lukustada kahe eri tüüpi lukuga läbi mõlema ratta ja raami.

"Poest jalgrattaluku ostmisel tasub nõu küsida müüjalt ja arvestada, et hinna poolest kallim lukk võib tõepoolest olla ka vargakindlam. Eelistada võiks lukke, mille lõhkumiskindlust on kontrollitud. Soovitame endale üles kirjutada ka rattaraami numbri, mis asub enamasti pedaalide lähistel raami maapealsel küljel," lisas Rohtla.

Levinud on müüt, nagu oleks rattavargusest politseile teatamine tülikas tegevus, millest pole ratta tagasisaamiseks kasu. Jah, teiste riikide näitel võib arvata, et vaid ligi 2% ratastest saadakse tagasi. Arvatavasti ei erine see arv ka Eestis. See on aga vaid osa tõest.

Mõni aeg tagasi avastati ühes pandimajas, et üks ja sama inimene on aja jooksul toonud müügiks 60 ratast. Seda on ka andunud rattaentusiasti kohta palju. Politsei avastas, et kõnealusel juhul oli vaid kahe ratta varguse kohta avaldus tehtud. See tähendab, et kaks ratast 60-st leidsid omaniku, kuid 58 puhul polnud võimalik süüd tõendada ega ka ratast omanikuni toimetada.

Jalgrattavarguste teemaleht

Justiitsministeerium avas eile jalgrattavarguste ennetamise teemalehe.

Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude teenistuse vanema Toomas Jervsoni sõnul varastatakse suurem osa jalgratastest trepikodadest ja keldritest. Rattavarguse ohvriks langedes tuleb sellest aga kindlasti politseid teavitada: "Politseile tasub edastada rattaraami number, fotod rattast ja võimaluse korral ostutšekk. Aeg-ajalt tasub külastada ka politsei veebikodu, kus asub leitud rataste register koos fotodega. Selline käitumine suurendab tõenäosust, et varastatud ratas taas õige omanikuni jõuab."

Kasutatud ratta ostmisel tuleks veenduda, et see pole varastatud. Selle tõendiks on näiteks rattapass koos ostudokumentidega, selgitas Rohtla.