Kätlin Konstabel: rapsiv digivaimustus seab lapsed laborirottidestki kehvemasse seisu
Nüüd see siis juhtus – moralistidest häkkerid, kes eelmisel kuul said enda valdusse abieluväliste suhete keskkonna Ashley Madison ligi 40 miljoni kasutaja andmebaasi, tegid oma ähvarduse teoks ja avaldasid selle pimevõrgus kõigile huvilistele, kuna hoolimata hoiatustest jätkas Ashley Madison tegutsemist. Võibolla keegi parastab, aga mõelgem korraks miljonitele šokis peredele.
Ja mõelgem sellele, et ühelt poolt on see märk digiajastu terrorismivõimalustest ning teisalt võib ühiskondlik hukkamõist ja isiklik tragöödia tabada ka paljusid täiesti süüta inimesi, sest mainitud keskkonnas sai esineda ka kaaperdatud e-postiaadressiga, verifitseerimist ei nõutud.
Jah, me võime öelda, et see on lihtsalt üks järjekordne kurb näide teemal internet ja privaatsus. Aga me võiksime selliste uudiste valguses korraks meenutada, kui haavatav on kogu meie elu selle läbipõimumise tõttu infotehnoloogiaga. Seega võiksime ehk hetkeks ka kaaluda, kas meie digivaimustusel pole ehk silmaklappe ees.
Hobustel olid teadupärast silmaklapid selleks, et tundlik loom ei saaks infot, mis võiks teda perutama panna või teelt kõrvale eksitada – ent hobuse suuna ja klapid andis teda juhtinud inimene. Kui aga paljude arukate inimeste kooslus nimega riik valib ise silmaklapid, eitades isegi sellist infot, mis võiks muuta natukenegi edasiliikumise viisi või tempot, siis võib tekkida küsimus, et milline suur kollektiivne hirm sellise käitumise taga ometi olla võib.
Ei, ma ei kutsu üles unustama nuhvlid ja wifid, äpid ja e-valimised, põletama kõik riistapuud, mis vähegi seostuvad sõnaga „võrk“ ega andma pidulikku lubadust enam mitte kunagi interneti teel suhelda.
Ma räägin soovimatusest vaimustuse sees raasukest kriitilist meelt ja analüüsivõimet säilitada, isegi kui seda oleks vaja laste heaolu nimel. Praegune digivaimustus paneb mind tihti mõtlema tuttavalt psühhiaatrilt kuuldud sõnaühendile intuitiivbiheivioristlik rapsimine.
Mõni näide. Juba mitu aastat tagasi ilmnes väga esinduslikust uuringust EU-kids, et meie lapsed paistavad Euroopas silma nii üliaktiivse internetikasutuse kui ka sellega seotud probleemide poolest. Ja et seoses infotehnoloogia laialdase kasutamisega nooremas põlvkonnas on vanemate ja laste vahelised suhted oluliselt muutumas.
Arvestades uuringu mastaapi ja seda, et infotehnoloogia roll igapäevaelus üha kasvab, tahaks arvata, et asjaomased instantsid tulid kokku ja mõeldi välja, kuidas leida vahendid, et taolised kaardistamised Eestis jätkuks, kuidas peresid mõistlikumale internetikasutusele suunata ja otsustada, kas uuringus välja tulnud tendentsid on soovitud või tuleks midagi ette võtta.
Tegelikkus on see, et aastal 2015 räägivad lastega töötavad spetsialistid mitte üksi laste motoorika, vaid ka kõne ja sotsiaalse arengu pidurdumisest, sest vanemate asemel „suhtlevad“ põnnid pigem masinatega. Vanemad omakorda on segaduses hirmu tõttu, et jättes lapse ilma uutest nutileiutistest võib temast saada uue aja autsaider – kõrvaletõrjutu kaaslaste poolt, aga ka mahajääja koolitöös ja hiljem elus.
Löögi all on tervis – koolides kurdetakse, et paljud lapsed on hommikul väsinud, sest uneajast on oluline osa võrgus veedetud. Ja sugugi ilmaasjata ei manitseta, et nn sinine valgus magamistoas une kvaliteedile hästi ei mõju – mõju on uuritud, see on olemas.
Natukese aja eest võisime rahvusvahelisest meediast lugeda uudist, et sõltumata sellest, millega inimene internetis tegeleb, on rohkelt võrgus aega veetvad inimesed kehvema immuunsüsteemiga – sest see ei saa tugevaks, kui väliskeskkonnaga kokku ei puututa. Paar päeva tagasi tuli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon välja järjekordse metaanalüüsiga, kus osutatakse, et kuigi arvutimängudel on ka positiivset mõju, on vägivaldsete arvutimängude ja agressiivsuse vahel seos olemas.
Nii laste internetikasutust kui ka nutiseadmete mõju tervisele käsitlevaid uuringuid jagub – miks ei võiks hetkeks peatuda, mõelda ja neid meie digipoliitika kujundamisel arvesse võtta?
Sel kevadel avalikustati täiskasvanute oskusi luubi alla võtnud uuringu PIAAC tulemused. Selgub, et oluline osa täisealistest inimestest kasutab infotehnoloogia võimalusi minimaalselt ja primitiivselt. Võib aimata, et sellised lapsevanemad oma lapsi väga läbimõeldult interneti asjus ei suuna, nii et infotehnoloogia hea ja arendav osa võib jääda – nii palju kui see kodust sõltub – neile lastele kättesaamatuks. See on üks indikaator, et uue aja ebavõrdsus on paljuski seotud digitarkusega kõige laiemas mõttes ja et see ebavõrdsus võib kanduda edasi põlvest põlve.
On pered, kus erinevad IT-teemad saavad käsitletud teadlikult, neist räägitakse, lapsi suunatakse mitte ainult infotehnoloogia võimalusi tarbima, vaid ka ise katsetama ja uut looma, ning teisal on pered, kus nutiteemad lihtsalt kuidagi juhtuvad – juhtuvad uued äpid, viirused, netitutvused, digividinad. Nii asubki juhustest, reklaamist ja emotsioonist kantud digielu teadlike valikute, arengu ja digitaalse heaolu asemele.
Isegi kui taoline ebavõrdsus ei pruugi üldse olla seotud majanduslike võimalustega, siis laste mitmekülgset tasakaalustatud arengut ja heaolu mõjutab juba praegu tõsiasi, et lapsevanemal on odavam lõbustada last uue arvutimänguga kui võimaldada talle huviringe, hankida e-või pärisraamatuid, võtta ette ühiseid käike loodusesse või teatrisse. Kas me taoliseks lapsi juba beebieast mõjutavaks ebavõrdsuseks oleme ikka valmis?
Ma ei tea, kui paljud koolid on teinud riskianalüüsi seoses õppetöö toetumisega infotehnoloogiale, aga kui tsiviliseeritud haridusmaailmas valitseb arusaam, et koolid peaksid nii vanematele kui ka lastele väga selgelt sõnastama koolis kehtivad nutiseadmete kasutamise reeglid, siis Eestis võib kohata ka koole, kus sellised üldse puuduvad. Sama kehtib lasteaedade kohta.
Kas meile meeldib, kui lasteaialapsi ergutatakse mänguasjapäeval kaasa võtma nutitelefon – õpetajal on kindlasti mugavam, lapsed on siis üsna vagurad? Kas on mõtet impulsiivsetele ja tähelepanuhäirega lastele väikeklasse teha, kui neil lastel lubatakse selles väikeklassis tunnis telefoniga mängida?
Sel aastal selgus, et juba mainitud vanal heal Inglismaal hakkasid koolides, kus kehtestati karmimad piirangud nutiseadmete kasutamisele, õpitulemused tõusma – ja selle taga olid paremad tulemused just probleemsematel õpilastel (sest nende tähelepanu ja keskendumisvõime olid enne rohkem häiritud). Paljud koolid on praegu samamoodi segaduses kui lapsevanemad – saadakse aru, et tehnoloogiast võib olla palju kasu ja et selle võimalused targakssaamisele kaasa aidata on tohutud, aga nähakse ka probleeme – ja nendega tegelemiseks tihti valmis ei olda.
Miks ei võiks ka meie koole ja lasteaedu kaardistada ning uurida, kuidas erinevad nutipraktikad laste arengut, heaolu ja kooliedu mõjutavad? Praegused lapsed paistavad olevat veel kehvemas seisus kui laborirotid – viimastega tehtavad eksperimendid on ikkagi läbimõeldud, katseplaan kaalutud, varasemad uuringud arvesse võetud, eetilisi kaalutlusigi peab arvestama.
Ma mainisin alguses, et eestlaste silmaklapistatud digikappamise taga tundub olevat hirm. Hirm suurte ja „suurte“ sõprade arvamuse ees, hirm mitte paista piisavalt kiire, edukas. Aga kes ütleks meile halvasti, kui me kogu selle kiire arenemise juures ka mõtleks ja analüüsiks? Kappaks ja areneks ikka, aga teadlikult ja ise suunda valides?
Kui me otsustame, et jah, meie identiteedi juures on infotehnoloogial sama oluline roll nagu näiteks Lõuna-Koreas ja me oleme valmis selleks, mida Eestit külastanud laste internetisõltuvusega tegelev psühhiaater Richard Graham nimetas laste ja noorte exodus'eks virtuaalmaailma, oleme sel juhul ehk korealastega sarnaselt valmis olema mitte ainult digisõltuvuse alaste uuringute esirinnas, vaid rajama ka rohkelt vastavaid raviasutusi.
Aga me saaks valida teisegi tee – sellise, mille puhul oleks sihiks nii infotehnoloogia arengus esirinnas sammumine kui ka inimeste igakülgne teadlik arendamine reaalses elus.
Võibolla pole veel hilja midagi ette võtta, et võrguvõlude ja virtuaalreaalsusega sina peal olevad lapsed õpiksid samavõrd nautima ka ehtsate tajude ja elusate inimeste maailma?
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli