Kätlin Konstabel: meie isiklik piiriküsimus
Paar nädalat tagasi oli „Pealtnägijas“ lugu ühest minu endisest toredaks peetud ametikaaslasest. Järgnes Šokk kolleegide seas, meenutused – kas oleks pidanud juba kaastudengid kahtlustama, kui inimene väidab end olevat töötanud politseiuurijana? Kas igasse vahva ja hooliva isa kuvandiga mehesse tuleks kahtlusega suhtuda?
Käivitusid erialased arutlused sellest, kas Eesti haridus-ja tervishoiusüsteemis ei võiks olla reeglit, et isikuvastaste kuritegude taustaga sinna asja pole. Või et miks jätkuvalt saab täiesti suvaline inimene, haridusest või kuritegelikust taustast hoolimata endale Eestis psühholoogi ja psühhoterapeudi sildi rinda panna ja vastuvõtu avada. Ehmunud sagimine, omamoodi lein, püüd arusaamatut olukorda enda jaoks selgeks mõelda.
Taoliste šokiseguste arutamiste keskel ilmnevad aga tihti vähehaaval (või ka korraga) inimeste maailmapildi tükid ja alustalad. Seegi justkui tühine detail, kuidas inimesed argumenteerivad kellegi Facebooki sõbralistis olemise poolt või vastu, on mõtlemapanev. Kellele sa ütleks tänaval tere ja keda sooviks unustada. Kellega soovid jagada oma perepilte ja võrgust leitud huvitavat. Kellel soovid lasta end oma sõbraks nimetada (sotsiaalmeedia turundus, teate küll).
Nüüd, immigratsiooniprobleemiga seoses (nagu pisut varem kooseluseaduse teemaliste vaidluste ajal) toimub inimeste sõbralistides kiireid muutusi. Võib kohata ka rõõmustamist – et tore on selle või tollega ühiseid sõpru mitte omada. Marek Strandberg palus Facebookis, et kloordioksiidi sõbrad võiks enda tema sõprusest vabastada. Mina blokeerisin ära ühe (teiste hulgas lastega töötava) psühhiaatri, kes ütles, et ega pedofiilia hullem ikka ei ole kui immigrantide ja geiabielude toetamine.
Tutvused on ju huvitav ja üldiselt meeldiv nähtus. Kohtud inimestega, enam-vähem alati tunduvad kõik viisakad ja sõbralikud. Räägid natuke ühte juttu, siis teist, siit ja sealt, teinekord pikemaltki, mõnega saab kohe mitu aastat sedasi mõnusat juttu ajada. Igaühel on oma kiiksud, väikesed veidrused ja emo-hetked.
Selle kõige kohta ütleme „erinevus rikastab“ ja nii ju ongi. Kõik on kerge ja lihtne – kuni ajame pisijuttu ja teemaks on igapäevaaskeldused. Ent vahel tekitab meie enda elu või maailm (on’s seal vahet?) vajaduse teistsuguste juttude järele. Klassika muidugi, teame ju – paljudel on elus juhtunud, et on usaldatud ja usaldus on kadunud hetkega ning jutte, mida rääkida, enam polegi. Tõeline inimlik lähedus, mis viivu jooksul puruneb mustmiljoniks pisikeseks tükiks nagu moodne klaas. Hetked, kus meie sügaviku põhjast hüütud hääl on jäänud kuulmata.
Kurdetakse (taevas teab, kas praegu rohkem kui muidu, kurdetud on alati), et Eestis ja maailmas on keerulised ajad, inimesed tunduvad korraga kummalised ja õudsedki, kindlust pole ja kuidas nii üldse elada ja olla. Aga vaadakem teisiti. Keerulised ajad ja rasked sündmused annavad meile võimaluse pilt klaariks ja pilk selgeks saada – kui me näeme inimeste tegusid, kuuleme nende reaktsioone.
Elame ajal, mil väike tükk infot, lausefragment, žest võib olla kõnekam kui aastad argielu.
Ma mõtlen, et endast ja teistest parema arusaamise jaoks on vahetevahel kõigil kasulik mõelda n-ö piiriküsimusele: kus on see piir, millest alates me saame aru, et meie ilma-ja eluvaade on kellestki nii erinev, et lõbuskerge kuida-sina-elad-vaat-kui-tore tundub võõrastav ja võimatugi. Meie isiklik non plus ultra.
Mida me talume lähedaste ja mida tuttavate puhul? Milline on meie arvates hea inimene, milline aus – mida need tihti kasutatud sõnad tähendavad? Mida me teeks, kui avastaks oma pereliikme või justkui lähedase sõbra juures, et tema arvates ongi teisest rassist inimesed ikka loomad, naised alamat sorti kui mehed? Või kui heaks tuttavaks peetu teataks, et on tegusid, mille eest võiks teise vaeseomaks peksta ja piinata? Ja kui su kallim näeb, kuidas sind või kedagi muud mõnitatakse ega sekku mingilgi moel, ehkki ohtu tema enda elule pole?
Mis on lubatud või talumatu, keda aidata ja kus olla ükskõikne, mis on oluline ja mis on elus vähetähtis?
Ja miks mitte neist asjadest rääkida ka muidu, alati ei ole ju vaja ajendiks esiküljeuudiseid. Kas me julgeme jutuks võtta ja julgeme endi piiridest ja „siin ma seisan“-punktist rääkida? Rääkida suurte ja väikeste pereliikmetega, sõpradega.
Kui ei, siis mida me kardame?
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.