"Need kriksatrullid, mida õpetatakse kirjatehnika pähe, on endiselt 19. sajandist, mille puhul on mul sügav kahtlus, et need mitte ei aita inimestel kiiresti kirjutada, vaid takistavad seda," rääkis Künnap intervjuus "Terevisioonile".

Tüpograaf Mart Anderson märkis seevastu, et kui tähed oleks palju lihtsamad, sellised, nagu nad raamatutes on, kas siis püüdlik esimese klassi tüdruk oleks veendunud, et see täht on nii ilus kui võimalik või saaks teha veel ilusamini. "Vaikimisi nõudlus ilu järele võib-olla sunnib natuke toretsevalt käituma tähtede suhtes," lausus ta.

Asko Künnap aga rõhutas, et lugemine ja kirjutama õppimine on keeruline niigi ning miks teha nõnda, et lapsed peavad elu jooksul kaks korda ümber õppima.

"Esimene kord õpitakse ära trükitähed. Siis, oh üllatust, raamatud ei olegi nii kirjutatud, seal on hoopis suur- ja väiketähtedega trükitähed. Siis, järsku tuleb sisse praktiliselt kalligraafiline õpetus: kaldkiri, seotud kiri, veidrad suurtähed. Kas te ikka mäletate suurt G-tähte. No milline täiearuline täiskasvanu seda kasutaks?" küsis Künnap.

"Kui seda enam ei hinnata, siis 90% inimestest ju loobuvad sellest ja hakkavad kasutama palju kiiremat ja mugavamat osaliselt seotud käekirja. Miks siis kohe mitte minna selle juurde?" lisas disainer.