Mikser: Euroopa ei pea prestiiži päästmiseks trügima iga laua taha

Euroopa ei pea oma prestiiži päästmiseks trügima iga laua taha, kui seal pööratakse maailm tagasi mõjusfääride poliitika suunas, rõhutas europarlamendi saadik Sven Mikser.
Xi-Putini-Trumpi kohtumine jätkus neljapäeval ning ajakirjandus ja avalikkus pööravad sellele väga palju tähelepanu. Kas seal on ka tegelikult nii palju sisu, et sellest väga palju räägitakse ja seda teemat analüüsitakse?
Võib-olla mitte nii palju sisu, aga palju sümbolismi, palju vormi. Kolme suure riigi juhid, esmakordne taoline kohtumine olukorras, kus maailma julgeolekuolukord on väga habras, kus vähemalt kaks neist kolmest liidrist peavad pikale veninud sõdu kodumaast kaugel või Venemaa näitel ka üsna piiri taga. Räägitakse küll maailma rahust, aga ma arvan, et sellele mõistele annavad need kolm liidrit pisut teistsuguse sisu. Nagu on juba jõudnud kõlada – kui suurte riikide liidrid omavahel kokku lepivad, siis on maailmas olukord stabiilne. Kas taoline stabiilsus, mis põhineb vahepeal juba ajaloo prügikasti pandud mõjusfääride poliitikal, on nüüd iseküsimus.
Nende kohtumist on ülimalt groteskne isegi vaadata, et kolm meest räägivad maailma rahust ja rahu eest võitlemisest, kuid kaks nendest on alustanud sõda. Hiina liider Xi ei ole küll sõda alustanud, aga Taiwani sellega pidevalt ähvardab. Mida me sellest kõigest siis järeldame?
Kindlasti igaühel neist kolmest on omad eesmärgid ja omad põhjused, miks nad sellist kohtumist väärtustavad. Kõige suurem võitja propaganda mõttes on kindlasti Putin, kes üle päris pika aja mitte ainult ei saa nautida oma kolleegide ja teiste totalitaarsete liidrite seltskonda, vaid pälvib lausa sõbraks nimetamise seniselt demokraatliku maailma liidrilt. Ta saab esitleda ennast kui ikkagi ühte tippkaalukategooria mängijatest vaatamata sellele, et Venemaa tänasel päeval majanduslikus mõttes ei ole Ameerika Ühendriikidega ja Hiinaga sugugi mitte võrdväärne tegija maailma areenil.
Xi jaoks kindlasti on see ka diplomaatiline triumf, aga tema võib-olla selle suure regionaalse tippkohtumise taustal sellist kolmepoolset kohtumist ka nii väga kirglikult millekski ei vaja.
Mis on Donald Trumpi eesmärgid? Kindlasti ei ole mingi saladus see, et ta on ihalenud enda ajalukku raiumist ja püüelnud sinna rahupreemia suunas, mida talle ilmselt kunagi küll ei anta, kui see FIFA rahupreemia välja arvata. Aga kindlasti on ka teisi kaalutlusi, miks ta seda teeb. Ta on tegelikult äsja kaotanud väga hävitaval moel vahevalimised kodumaal. Ees on kaks viimast võimuaastat, kus ta omaenda kodumaist legislatiivset agendat kuidagi edendada ei suuda. Eks ta siis üritab keskenduda muul viisil silmapaistmisele ja teame, et tegemist on inimesega, keda motiveerivad majanduslik omakasu ja teisest küljest ka selline inimlik edevus. Selliseid inimesi kindlasti Putini- ja Xi-taolised liidrid oskavad mängida nagu viiulit.
Samas kardetakse seda uut Jalta kohtumist. Räägitakse sellest, et maailma riikide liidrid lepivad seal üle Euroopa peade kokku asjades, mis kellelegi ei meeldi, olgu selleks põhjuseks majanduslikud huvid või ka huvi mitte demokraatlik olla. Kas selline variant on võimalik või on see ainult jutt?
Kindlasti tuleb tõsiselt võtta seda võimalust, et üritatakse üle Ukraina pea leppida kokku Ukraina tuleviku osas, üritatakse üle Euroopa peade leppida kokku mingisuguse uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri põhimõtetes. Aga teisest küljest on ka selge, et nii kaua kuni Ukraina rindel vastu paneb ja annab lööke Venemaa strateegiliste objektide pihta, ei ole kellelgi Ukraina selja taga võimalik Ukraina jagamises kokku leppida. Nii kaua kuni Euroopa Liit seisab kindlalt Ukraina kõrval ja selja taga ning toetab Ukrainat. Samamoodi on selge, et Euroopa ei pea iga hinna eest oma tähtsuse rõhutamiseks trügima iga laua taha, juhul kui see trügimine võib kätkeda endas mingisugust meie mõistes väga ebalegitiimsete eesmärkide legitimiseerimist kuni Putini poolt korda saadetud sõjakuritegudeni välja.
Me peame kindlasti sellise strateegilise kannatlikkusega suhtuma nendesse üsna koledatesse kaadritesse ja üsna murettekitavatesse avaldustesse.
Samas nende kolmepoolne kohtumine kestis ainult poolteist tundi – öeldakse, et väga vähe. Kas see on hea märk või võib sellest üldse midagi välja lugeda? Kas kogu see kohtumine on sümboolne või arutati seal ka päris asju?
Eks iga taolise kohtumise ettevalmistamisse läheb väga-väga palju tööd mitmel madalamal tasandil, juhul kui on eesmärgiks leppida kokku milleski konkreetses. Antud juhul on selge, et ega see, et üksteist patsutatakse ja sõbraks nimetatakse, ei kaota ära neid suuri strateegilisi erimeelsusi ja vastanduvaid huve mitmes strateegilises valdkonnas. On selge, et murettekitav võimalus on, et lepitakse kokku üldistes põhimõtetes, et naastakse mõjusfääride poliitika juurde, et iga suure riigi lähinaabrid automaatselt kuuluvad selle konkreetse suurriigi priviligeeritud huvi- ja mõjusfääri. Aga kui me mõtleme näiteks tehnoloogia arengule laiemalt, mõtleme üleüldisele rahvusvahelise õiguse normistikule, siis siin on neid vastandlikke huve päris palju.
Kuigi jällegi näiteks, kui me mõtleme sellest neljapunktilisest ühisavaldusest rahvusvahelist kriminaalkohut ja laiemalt rahvusvahelise õiguse toimimist puudutavaid sätteid, siis murettekitaval moel jah, ka Ameerika Ühendriigid ei esinenud sellel kohtumisel vabamaailma ja demokraatliku maailma liidrina, vaid pigemini asetusid sinna teisele poole lauda, kus on mittedemokraatlike suurriikide juhid.
Samas kohtusid eraldi ka Putin ja Trump. Millest nad võisid omavahel rääkida? Hetkel täpselt ei ole teada, ilmselt neil päevil tuleb sellest rohkem aimu, aga mida sealt oodata või karta võib?
Enne kohtumist Ameerika poolt peamiselt kuvati tuumatemaatikat.
Miks see tuumatemaatika mängu tuli?
Ameerika Ühendriigid ja Venemaa on jätkuvalt maailma suurimate strateegiliste tuumaarsenalide omanikud ja suur osa tuumarelvade levikut piiravast lepingubaasist läks viimastel aastatel alla vett – kõik see, mis ehitati külma sõja lõpul.
Nii et see on päris teema – tuumalepe?
Kindlasti on seal päris komponendid olemas, et kui palju see kummalegi poolele päriselt muret teeb, on iseküsimus. Teine teema on see, et Hiina on küll kaugel-kaugel maas Ameerikast ja Venemaast, aga siiski Hiina tuumavõimekus on kasvamas.
Päris palju on räägitud just nimelt läänepoolkeral sellest, et tulevastesse tuumalepetesse või jätkulepetesse peaks olema kaasatud ka Hiina. Hiina on öelnud, et ta ei ole selle liiga mängija, ta ei soovi siin kaasa rääkida. Me teame, et Trump on päris palju ka Ameerika sisemaises retoorikas kasutanud seda seda n-sõna, millel on muidugi Ameerika kultuuri kontekstis natukene teistsugune tähendus, aga tema on kasutanud seda tähenduses nuclear ehk tuumaõuduste pildi maalimine. Ma usun, et ta võtab seda üksjagu tõsiselt.
Teisest küljest Venemaa ütles, et kindlasti räägitakse Ukrainast ja kuigi ameeriklased esialgu suhtusid sellesse üsna jahedalt, siis Trump ise juba enne kohtumist ütles, et küllap ikkagi Ukraina teemal ka mõtteid vahetatakse omavahel. Me teame, et Trumpi Ukraina ja Venemaa eriesindajad on esinenud viimastel kuudel märkimisväärselt Vene-sõbralike ja Ukraina-kriitiliste mõtteavaldustega.
Samas väga palju räägiti ka sellest, et Hiinas ei ole midagi juhuslikku – ei läinud Putinile lennujaama vastu, kuhu asetas ta pildile ja pidulikus õhtusöögilauas istus Putin üldse eraldi lauas. Kas sellel on nii suur tähendus, kui me sellele ajakirjanduses tähelepanu pöörame?
Eks ikka. Nagu omal ajal nõukogude liidrite matustel vaadati, kes on matusekomitees millisel positsioonil ja kes seisab kirstule ligidal või lähedal – kindlasti protokoll annab teatud sõnumit. Aga selge on ka, et Trumpile meeldib näidata ennast ühena suurtest poistest seal Xi taustal. Ta tunneb teatud alaväärsuskompleksi, ma arvan, samas teatud sellist edevust. Ta kadestab kindlasti mingil moel neid liidreid, kes oma kodumaal naudivad suuremat võimutäiust kui tema Ameerikas. Aga selge on see, et kui ta arvab, et isiklike sõbrasuhete loomine aitab kuidagi panna Xid ja Putinit unustama oma riigi strateegilisi huve, nii nagu nemad neid defineerivad, siis see kindlasti on naiivne soovmõtlemine.
Putin kutsus Euroopa liidrid Moskvasse. Mis see tähendab?
Ma arvan, et Putin on selle poole päeva jooksul võtnud kõik need propagandatihid välja, mida sellest kohtumisest on võimalik välja võtta. Ma arvan, et Euroopa liidrid peavad nüüd täpselt enda jaoks lahti mõtestama, mis on need parameetrid, mille alusel ollakse valmis rääkima Ukraina tulevikust.
Oluline on, et me lähtuksime nendest tuumikpõhimõtetest: kuritegudele peab järgnema karistus, kuritegude eest peab olema reaalne vastutus, Ukraina tulevik peab olema ukrainlaste enda otsustada – sealhulgas ka need liidud, kuhu nad soovivad tulevikus kuuluda – ning see rahvusvahelise õiguse aluspõhimõte, et riigipiire sõjalise jõuga ei muudeta, on endiselt kehtiv. Need on need lähtepunktid, millest Euroopa võib laua taga rääkida küll. Kui Euroopa lihtsalt omaenda prestiiži päästmiseks tahab trügida selle laua taha, kus arutatakse, kuidas pöörata maailma tagasi mõjusfääride poliitika suunas, siis sinna me ei peaks kippuma.
Toimetaja: Johanna Alvin
Allikas: "Ringvaade"









