"Pealtnägija" avaldas, kuhu offshore-skeemide niidid Eestis ulatuvad
Kui siiani arvati, et Panama lekke materjalid on vanad, ei puuduta eriti Eestit ja isegi kui puudutavad, ei tehtud varifirmadega midagi halba, siis "Pealtnägija" valduses on dokumendid, mis näitavad, et see ei ole nii.
Ehkki tegu on alles esimeste kildudega kurikuulsast andmebaasist, siis juba lühikese ajaga õnnestus saatemeeskonnal leida hulk tuntud nimesid ja kaasusi.
Norberg kui üks maaletoojatest
Esimene tuntum isik on Kalle Norberg. Praegu 49-aastane Norberg õppis Ameerikas, tuli pangandusse kohe pärast krooni kasutuselevõttu ja temast sai investeerimis- ning privaatpankur. 2000. aastate algul jäi Eesti talle kitsaks ning finantsvõluriks peetud mees lõi firma Luxembourg Financial Services ehk LFS, mis – nagu nimigi viitab – asus tillukeses, soodsa maksukliimaga riigis Euroopa südames ja pakkus diskreetset raha juhtimise teenust endise NSVL-i ülirikastele.
Norberg ise ütles, et halduse all olevad varad on erinevatel aegadel olnud erineva suurusega. "Selles mõttes, püsivalt võib rääkida mingitest sadadest, võib-olla isegi kuni miljardi euroni."
Norbergi firmade grupist on loos huvitavaim LFS Family Office, millel oli omakorda esindus ka Eestis ja mille juhiks palgati endine maksuameti direktor Ardo Ojasalu.
Family office tähendab väga isiklikku teenust peredele – kui nn oligarh tahab, siis peale tavalise raha haldamise ostetakse talle näiteks villa, jaht või aetakse joonde kasvõi lapse erakooli paberid.
Ehkki Norbergi kirjeldus, kuidas ja millal ta täpselt offshore-firmasid vahendama hakkas, on pikem ja keerulisem, siis fakt on, et see oli üks teenus tema rikaste kundede jaoks. Norbergi sõnul algas konkreetne koostöö Mossack Fonsecaga 2004.
Samas tuleb pabereist välja, et juba 2002. aastal asutas Mossack Fonseca Briti Neitsisaartel firma Brokaw Inc, mis omakorda andis täisvolituse Kalle Norbergile ja Marcel Vichmannile. Viimane figureeris nn Daiwa afääris ja täna on raudteeettevõtja.
Huvitav detail, et firma direktor, kes neid volitab, Marta Edghill, on kokku 9000 firma juhataja. Ei Vichmann ega Norberg mäleta enda sõnul, mida see asi puudutas.
Norbergi sõnul moodustas offshore'ide haldamine pisikese osa tema firma tegevusest, ometi näitavad lekkinud paberid, et LFSi arvel oli 2000. aastate keskel 221 firmat, mida haldas Mossack Fonseca, seal hulgas Niuel 118, Bahamal 117, Briti Neitsisaartel 31 ja Panamas samuti 31.
Norberg ütles, et tema tegevust kontrollisid korduvalt Luksemburgi võimud ega leidnud midagi laita.
Kruuda skeem
"Pealtnägija" ei väida, et varifirma omamine tähendab automaatselt halbu tegusid, kuid on vähemasti üks juhtum, kus saab öelda, et Mossack Fonseca loodud varifirmaga peteti Eesti riiki. Siin tuleb mängu piimakuningas Oliver Kruuda, firma Hodge Bay Investments ja 17 miljonit krooni.
Paberid näitavad, et Briti Neitsisaartel registreeritud firma Hodge Bay Investmentsi soetas 2004. aastal 928 dollari eest Tallinnas Mustamäel tegutsenud firma, mida võib nimetada Norbergi butiigi eelkäijaks.
"Pealtnägija" ei tea, kes on tegelik omanik, sest sellesse lahtrisse märgiti paberites omakorda firma, mis on registreeritud Niue saareriigis. Aga, see sama Hodge Bay Investments ilmub varsti pärast loomist välja skandaalses loos Eestis.
Nimelt avastas maksuamet järelkontrolli tehes, et Oliver Kruuda firma ostis samalt Neitsisaarte ettevõttelt arulagedalt kalli juustutootmisliini oma Paide tehasesse.
Maksuameti peajurist Karolin Lorents ütleb, et skeem oli hästi lihtsasti tehtud: kõigepealt osteti juustuseade umbes 600 000 euro eest, kui see oli olemas, vormistati sama tehing teist korda kolme poole miljoni euro eest. "Kõik see raha, mis sealt vahele sealt üle jäi, see saadi maksuvabalt välja viia."
Ehk siis juustuliin osteti Rootsist ühe hinnaga ja seejärel paberil uuesti ligi kuus korda kallimalt. Maksuamet leidis, et tegu on raha välja viimisega makse maksmata, kusjuures selle organiseeris nende sõnul Tere kontserni suuromanik Oliver Kruuda ise.
"Tema korraldas kogu selle tehingu, nii tuleb ka kohtuotsusest välja, andis juhiseid, otsis investoreid, rääkis tehingu asjaolud läbi," märkis maksuameti jurist.
Oliver Kruuda kinnitas, et maksupettust ei ole kindlasti tehtud. "See kohtuotsus on nüüd lõplikult jõustunud ja seal sisuliselt jäi see asi arutamata sellepärast, et riigikohus ei võtnud seda uuesti menetlusse," ütles Kruuda.
Otsuses seisabki siiski selgelt: „Kruuda oli fiktiivse tehingu sõlmimise organisaator ja huvitatud isik” ning tema tegevus „fiktiivsete arvete kajastamisel oli suunatud maksupettuse toimepanemisele.”
Maksuameti esialgne nõue oli 17 miljonit krooni, vaidlus kestis lõpuks ligi 10 aastat ning päädis tänavu veebruaris lõpuks sellega, et Kruuda peab isiklikult maksma üle 300 000 euro.
Aga lugu läheb põnevamaks. Paberid näitavad, et samal ajal, kui Kruuda maksuametiga kohut käis, äratati vahepeal riiulile pandud Hodge Bay 2014. aastal jälle ellu ning direktoriks ja omanikuks pandi ei keegi muu kui Kalle Norberg. Norberg ise eitab seda ja väitis, et see oli lihtsalt ühekordseks asjaks tehtud paber.
Lekkinud paberitest nähtub, et riiulifirma ajutises elluäratamises mängis rolli advokaat Hannes Vallikivi, kes saatis otse Mossack Fonseca kliendihaldurile selle kohta mitmeid instruktsioone.
Vallikivi, kellest on tänaseks saanud advokatuuri esimees, keeldub kliendisaladusele viidates kommentaaridest, aga kinnitab, et pole teinud midagi ebaseaduslikku.
Hannes Vallikivi ei vastanud ka "Aktuaalsele kaamera" kommentaaripalvele, kuid volitas seda tegema advokatuuri aseesimehe Jaanus Tehveri, kelle sõnul ulatub advokaadi vastutus kuni kriminaalvastutuseni, kui tegu peaks olema kuriteole kaasaaitamisega.
"Kui tegemist ei ole kuriteole kaasaaitamisega, siis lisaks sellele on advokaadil loomulikult ka vastutus kutseühingu ees, selle eest, et advokaat on oma kutsetegevuses järginud kutse-eetika nõudeid. Kui tuleb välja, et on advokaat toime pannud kutse-eetika rikkumise, siis ootab teda aukohtu menetlus ja distsiplinaarkaristus," ütles Tohver.
Värsked lood ja uued nimed
"Pealtnägija" jõudis oma teleloos ka päris värskete sündmusteni ja uute eesti nimedeni Panama paberites.
2014. aasta kevadest on säilinud Mossack Fonseca sisememo, kuidas Kalle Norberg võttis uuesti ühendust nende Luksemburgi esindusega ja tõi sinna uue kliendi – Urmas Toome, kes esindab õigusbürood M.O.B., kes tahab avada Luksemburgis esinduse ja on huvitatud firmade ostmisest.
1999. aastast tegutseva M.O.B. koduleht annab üsna selge pildi, et põhitegevus on firmade asutamine ja likvideerimine, mida täiendab fakt, et Toome nimega oli või on Eesti äriregistris seotud 516 firmat.
Kevadel 2014 sõlmitaksegi Luksemburgis leping Mossack Fonsecaga, kus kliendikontaktiks märgitakse Toome ja Norberg.
Tegu on üllatavalt lihtsa ja lühikese dokumendiga. Eriti tore on punkt number 8, mis ütleb selgelt, et Mossack Fonseca klient kohustub koostööd tegema politsei ja õiguskaitsega, välja arvatud väidetavate finantsrikkumiste puhul.
"Pealtnägija" võrdleb Toome tegevust lauamänguga "reis ümber maailma". Pooleteise aasta jooksul ostab ta firmad Maltal ja Küprosel, uurib võimalusi asutada firma Uus-Meremaal ja Hong Kongis, loob privaatfondi Panamas.
Saatemeeskond ei avalda klientide nimesid, kellest mitmed ei ütle ka avalikkusele midagi, sest nende puhul pole ka seni alust väita, et asi oleks ebakorrektne.
Aga on üks kahtlustäratav liin. Mitmes kirjas otsib Toome firmasid, mis oleksid juba mõni aasta tegutsenud ja millel oleks teatud käive. Mossack Fonseca-siseses kõnepruugis on sel tootel nimetus – vintage-firmad.
Eriti kahtlane on, mis juhtub, kui nn vintage-firma leitakse. Näide. Kevadel 2015 otsib Toome vana firmat Šeišellidel. Pärast otsinguid leiab Mossack oma riiulilt sobiva ettevõtte Tallyfield S.A, mis on asutatud 29. septembril 2014 hoopis Briti Anguillal.
Uhked paberid vormistatakse ära, Toome allkiri ilmub omaniku ja direktorina paberitele, kuid on pisike detail – need on dateeritud septembris 2014 ehk umbes aasta enne, kui eesti jurist firmast üldse midagi teadis.
Lõpetuseks veel üks üllatav tahk. Mossack Fonseca sisememos räägiti, et Urmas Toome kavatseb avada Luksemburgis esinduse – firma nimega MOB-CS ehk Corporate Services.
Kodulehe keskel on Toome, aga on veel kaks meest. Üks neist on Siim Roode, advokaat, kes on praegu kohtu all Autorollo afääris. Teisel pool advokaat Raul Markus, kes on ühelt poolt Roode kolleeg, aga kaitses ka tema firmat Autorollo kaasuses.
Markus on toodud Mossack Fonsecale esitatud paberites kui Urmas Toome advokaat ja raamatupidaja, kuid Eesti meedias on ta läbi käinud nii maadevahetusest kui Silvergate’ist.
Nimetatud härrad käivad läbi mitmest Reformierakonna persoonidega seotud kohtuvaidlusest ja muudest põnevatest episoodidest ning on heades
suhetes mõnede erakonna juhtivate liikmetega, kuid ei oma partei kontori sõnul mingit ametlikku seost organisatsiooniga.
Urmas Toomega "Pealtnägijal" rääkida ei õnnestunud ning Raul Markus ütles, et ei saa jagada mitte mingisuguseid kommentaare kliendilepingute konfidentsiaalsuse tõttu.
Vaata ka "Pealtnägija" taustalugu, mis annab ülevaate ajaloo suurimast saladokumentide lekkest ning kuidas see paistis läbi prantsuse ajakirjanike silmade, kes osalesid uurimisgrupis algusest peale:
Toimetaja: Priit Luts