Soome presidenti intervjueeris saates "Välisilm" Rain Kooli.

Saabusite äsja Washingtonist Põhjamaade liidrite ühiselt visiidilt. Mis teie hinnangul oli selle visiidi juures kõige olulisem?

Arusaadavatel põhjustel oli seekord kõige peamine teema julgeolek. Ning loomulikult nii Põhjamaade ühiste kui ka kahepoolsete suhete edendamine.

On raske vältida mõtet, et Soome ja USA suhetes toimub viimasel ajal selge lähenemine. Välisminister Timo Soini on rääkinud USA-st hiljuti isegi ülistavas toonis, märkides muu hulgas, et USA oli juba külma sõja ajal Soome "salajane armastus". Tänapäeval enam midagi salajast ei ole, nii et kuidas te seda suhet siis hindaksite - on see avalik õrnutsemine või mis?

No, ma ei ole mingi eriline õrnutseja üheski suunas. Soomes valitsevas õhustikus kiputakse praegu kõike üle tõlgendama. On kaks äärmust. Minu visiit Moskvasse tekitab ühes äärmuses - kusjuures mõnevõrra ka Eesti ajakirjanduses - koheseid tõlgendusi, et me oleme nüüd nii, nii soometunud... Ning teisalt tekitab minu visiit Washingtoni jällegi teises äärmuses tuliseid reaktsioone - et me oleme justkui USA ees käpuli.

Aga õnneks on need väiksepoolsed äärmused. Ülekaalukas enamik inimestest saab aru, et me hoiame oma suure naabriga nii häid suhteid, kui nendes oludes on võimalik. Ja teisalt on meie huvides alal hoida häid suhteid Ühendriikidega.

Soome on siis tunnistanud nüüdismaailma kahepooluselisust, aga teie jutust on järeldatav, et Soome keeldub valimast pooli Washingtoni ja Moskva vahel?

Soome lähtub oma turvalisuspoliitikas sellest, et me kaitseme Soomet kõigis oludes ja meil on selleks üsna korralikud ressursid. Vähemalt nii palju ressurssi, et iga [agressor] on sunnitud mõtlema, et seal pannakse korralikult vastu. Ning samas võib igaüks mõelda ka sellele, et ehk on Soome näol tegemist hea partneriga. Samas on meie geograafiline asend selline, et meil tasub ka diplomaatiat kasutada - selles ulatuses, kui see võimalik on.

Mis peaks rahvusvahelises poliitikas veel juhtuma, et Soome välispoliitika juhid leiaks, et nüüd on vaja NATO liikmesuse vastasest avalikust arvamusest mööda minna ning NATO liikmesust taotleda?

Mina ei ole valmis rahva arvamusest mööda minema. Eriti sellise teema puhul, mis nii sügaval soomlaste hinges on. Selleks, et Soomes miski antud küsimuses muutuks, peab muutuma avalik arvamus. Selle teemaga on seotud ka see minu hinnangul imelik väide, et rahvalt ei peaks rahvahääletuse kaudu midagi küsima, sest rahvas ei saa asjadest aru ja annab valesid vastuseid. Meil korraldati rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumise üle. Valitsevat olukorda arvestades pean ma NATO-ga liitumist veel suuremaks teemaks.

Üks äsja Soomes avalikustatud NATO-liikmesuse mõjude hindamise raporti kesksetest teemadest oli Balti riikide iseseisvuse säilimise strateegiline tähtsus Rootsi ja Soome jaoks. Eestis on arutletud selle üle, mis reaalses sõjaolukorras juhtuks - kas Soome ja Rootis tuleks appi. Kas Soome lubaks NATO vägedel vajaduse korral Eesti ja teiste Balti riikide kaitseks oma territooriumit kasutada?

Minu positsioon on selline, et spekuleerimine sõjaolukorraga on mõnevõrra kohatu. Loomulikult arutatakse nendel teemadel, aga nende arutelude avalikkuse ette toomine viiks kiiresti lootusetute spekulatsioonide ja vigaste hinnanguteni. Märgiksin siinkohal ära kaks asja. Esiteks ei kohusta NATO-ga sõlmitud niinimetatud vastuvõtva riigi leping meid millekski. Teiseks kuuleme me pidevalt küsitavat, kas Soome aitaks, aga ei iialgi pakkumist, et "me võiksime Soomet aidata". Ja sellele ebakõlale reageeritakse vastates, et see on teie oma viga - astuge NATO liikmeks ja küll me siis aitame. Nii et soomlastel oleks justkui kohustus aidata sellest hoolimata, et me oleme nii lollid, et ei astu NATO liikmeks. See valem ei tööta päris nii...

Soome saabus läinud aasta jooksul kümme korda rohkem varjupaigataotlejaid kui tunamullu ning peaminister Juha Sipilä on jõudnud juba kuulutada, et Soome taluvuspiir on juba kätte jõudnud. Kui palju see harukordselt suur põgenike tulv on Soome ühiskonda muutnud?

Ma ei ütleks, et see on Soome ühiskonda väga palju muutnud, aga peaministri muret, millele ise juhtisin tähelepanu juba läinud sügisel, ma tõesti jagan. Meie olukord ei ole siiski õnneks niimoodi kaootiline, nagu see oli ja on endiselt Lõuna- ning Kesk-Euroopas. Nii et hoolimata sellest, et Soome saabus 35 000 põgenikku ja varjupaigataotlejat, on olukord siiski üsna hästi kontrolli all. Muutused, mida see kõik tekitab, paistavad silma alles pikema aja pärast. Praegu on käimas lõimumisfaas, mis tähendab omaette väljakutseid.

Aga Soome ühiskond siiski on muutunud: olete ise viidanud sellele, et järsk kõnepruuk, teineteisemõistmise puudumine ja vihakõne on lisandunud.

On tõsi, et nähtavat hinnangulisust on juurde tulnud. Samas olen ma näinud ka uuringuid, mille kohaselt ei ole rahva hinnangud muutunud. Lihtsalt jõuliste hinnangutega inimesed toovad need nüüd hõlpsamini - ning äärmuslaste süütepudelirünnakutele mõeldes ka ohtlikult - esile.

Soome varjupaigataotlejate keskustest on pooleteise aasta jooksul kadunud 2500 inimest, kelle motiivide ja tausta kohta ei teata suurt midagi. Kui ohtlikuks te seda näiteks kuritegevuse ja terrorismi peale mõeldes peate?

Ma tajusin seda ohtu kohe, kui ränne läinud aasta augustis algas. Kui me jälgisime saabujate päritolu, siis näiteks Süüriast ei tulnud meile alguses kedagi, vaid suur osa tulijatest olid noored Iraagi mehed, kellest osa on vabatahtlikult tagasi pöördunud - mis tähendab, et tegemist polnud otsese häda sunnil põgenejatega.

Oli kohe päris hästi aru saada, et nendest isikutest, kes varjupaigakriteeriumitele ei vasta ja saavad eitava vastuse oma taotlusele, osa kaob ilma dokumentideta kuhugi - ja me ei tea, kuhu. Kindlasti osa neist jääb Soome. Sama probleem on Rootsis palju suuremas mõõtkavas, ka Saksamaal, kus tegelikult on kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kelle kohta pole teada, kus nad on ja mis on nende kavatsused.

Ma ei pea muidugi silmas, et nad kõik oleks automaatselt kurikaelad. Tihtipeale on need inimesed - nagu mainitud noored sõja jalust ära tulnud iraaklased -, kes lihtsalt otsivad paremat elu. Mis on täiesti inimlik ja iseenesest aktsepteeritav püüdlus. Me kõik püüame selle poole. Probleem on nende inimeste hulk. Tõelises hädas olevad inimesed on pidanud seetõttu kannatama selle all, et liikvele läksid ka need, kes said seda endale lubada ning kelle näol oli tegemist lihtsalt parema elu otsijatega.

Rääkides hulkadest... eestlased ei pea enam pagulastena Soome tulema, aga nad tulevad niisama, kümnete tuhandete kaupa Soome tööle. Kõik nad ilmselgelt ei leiaks tööd Eesti tööturult. Soome tööturg on seega nagu osa Eesti sotsiaalkaitsest, millesse Eesti omakorda ei pea seetõttu nii palju panustama. Kas see olukord on teie hinnangul jätkusuutlik?

Pikema aja peale ei ole see kindlasti mingi kestlik lahendus. Pean siiski möönma, et mulle meenuvad kohe 1960. ja 1970. aastad, mil Soome ja soomlased kasutasid Rootsit samamoodi puhvrina. Suhtarvuna rahvastikust enam-vähem samas mõõtkavas. See pisut ebaproportsionaalne olukord laabus aastatega, osa soomlastest tuli tagasi Soome, osa jällegi rootsistus ning nende järeltulijaid elab Rootsis praegugi palju. 1980. aastatel seda nähtust aga enam Soome ja Rootsi vahel ei esinenud. Ma usun, et Eesti ja Soome vahel juhtub samamoodi.

Teie populaarsus rahva hulgas on väga suur. Millest see on tingitud?

Ma ei suuda inimeste sisse näha. Olen isegi olnud üllatunud selle üle, et alates 1990. aastatest olen kolm korda parlamendivalimistel kõige enam hääli kogunud, ja usaldust paistab endiselt olevat. Ma ei oska muud öelda, kui et püüan anda oma parima, et seda usaldust väärt olla.

Kas te kavatsete ka teiseks ametiajaks presidendiks kandideerida?

Te olete oma küsimusega märkimisväärselt vara liikvel.